Kokkuvõttes sisaldab Paul Luhteini looming tuhandeid ühikuid: mitusada illustreeritud raamatut, poolsada käsikirjalist raamatut, kakssada auaadressi, sadakond eksliibrist ja teist sama palju plakateid, sadu estampe ja joonistusi. Lisaks lugematul arvul mitmesuguseid rakendusgraafilisi trükiseid ja embleeme, märke, lippe, medaleid, ordeneid. Nii rikkalikust pärandist on raske teha valikut väiksemahulise väljapaneku tarvis. Eriti keeruline on see ülesanne aga siis, kui tahetakse tuntud ja teada asjade kinnistamisele ka midagi lisada, senist üldpilti avardada. 

Viimasega on aga hakkama saadud: aastaist 1983–1987 on esitatud kolmteist joonistust, mis on siiani jäänud tundmatuks, kuna Paul Luhtein eelistas oma vabagraafilistest teostest näitustel eksponeerida eelkõige estampe. Oluline on nende tööde valmimisaeg: selle perioodi alguseks oli kunstnik jõudnud ealt kolmveerandsajandi piirile ning tema elus oli toimunud oluline muutus. Ta loobus õppetoolist kõrgemas kunstiõppeasutuses,  lahkus õppejõuametist, millesse astumisest oli möödunud täpselt poolsajand. Elutöö selle peatüki lõpetamine tõi ilmselt kaasa ka muudatusi suhtumises kujutatavasse. Endiselt tähelepanelikuna, detaile märkavana, varasemast aga mõtlikumana, motiivi üldmeeleolu enam hindavana loob ta talle ammu tuntud, südamelähedaste paikade jäädvustusi. Nimelt on kõik need joonistused valminud Rannamõisas kunstniku  suvekodu lähistel.

Suur osa Paul Luhteini elutööst on teostatud tellimuste põhjal, misjuures on eeldatud tulemuse esinduslikkust ning endastmõistetavaks peetud teatud konventsionaalsust. Seesugustes töödes jääb enamjaolt valitsema kindlakäeline stilisatsioon ja peen viimistlus, mis tihti varjutab kunstniku isikliku suhtumise/nägemise. Niisugusel taustal näitab pilguheit Paul Luhteini otsesest loometungist  ajendatud töödele, et kunstniku loojapalge varjatum pool on intiimsem ja tundeelamuslikum. Lihtne tõdemus, mis vääristab näituse.