Seal on 24 ruutmeetril akna- ja seinapinnal kujutatud ühtaegu nii kiriku nimikangelase peaingel Miikaeli võitlust lohega kui ka inimese dualistlikku elumaailma paljude figuraalsete fragmentidena. Neli aastat hiljem valminud klaasimaalina teostatud ehissein Sammonlahti kirikus koosneb juba enam kui ligi kolmesajast ruumiliste illusioonidena teostatud figuraalsest kompositsioonist, kus hõlmatud enamasti euroopaliku visuaalse kultuuri ikoonid läbi mitme sajandi. Vabaduse galerii näitusel jätkub selline visuaalsele ruumilisele illusioonile üles ehitatud areng, ent Rait Prääts on leidnud oma autoritehnikale pisut ootamatu ja väga kaasaegselt mõjuva raamistuse.
Selle näituse kontekst hakkas välja arenema 2008. aasta kahel väljapanekul, näitusel „European Glass Context” Bornholmil ja autori isikunäitusel Eesti riigikogu kunstisaalis koos abikaasa graafiku Sirje Eelmaaga. Vabaduse galeriis eksponeeritud arvukad klaasist „arvutid” ja „mobiiltelefonid” mõjuvad ambivalentselt. Nad on ühtaegu töömahukad ja hinnalised kunstiteosed, mille loomiseks on rakendatud palju energiat ja kogemusi ning perfektse teostuse taganud techne’t ja samas on veenvalt esitatud kaasaegse virtuaalmaailma võimalusi isoleerida inimene kui indiviid ja devalveerida tema inimlik identiteet. Galeriiaknast sisse vaadates arvab mööduja ilmselt, et tegemist on järjekordse näitusega, kus kunstniku idee terendab vastu vilkuvatelt arvutiekraanidelt: suurel ümarlaual on ringina kaksteist arvutit.
Ent seda suurem on üllatus, kui ruumi sisenedes selgub, et iga „arvuti” on vaid näiliselt arvuti ja tegelikult hoopis midagi muud. Kuidas Rait Präätsa „arvuteid” õieti klassifitseerida, ongi keeruline küsimus. Klaasikunstnikuna on autor vaieldamatult väga erandlik, ei sobi tarbekunsti raamidesse ega haaku ühegi tänapäeva klaasikunsti trendiga. Tema loomingu tehniline külg nõuab seejuures äärmiselt palju aega, spetsiifilisi tingimusi ja isiklikku tööd. Ent ehk see määratlus polegi momendil kõige olulisem. Tänases kunstielus võimutsev verbaalsus ja historistlik huvi möödunud aegadel kunstis levinud tehnikate ja suundumuste vastu on siin võtnud väga tänapäevase vormi. Näituse pealkiri juhatab sisse klaasobjektidega seotud väikese intellektuaalse mängu. Kunstnik laseb oma vaatajal imetleda klaasikihtidesse sulandunud siiditrüki ja maalitehnikat ning esitab ühtlasi rea küsimusi, mis manipuleerivad arvutiekraanil vaatajaga ning sunnivad vastama kas „yes” või „no”, nagu see virtuaalelus tihti kombeks. Küsimused on kahetised, samal ajal banaalsed ja ärritavad just seetõttu, et ekraanil kumav visuaalsus on tehniliselt nii täiuslik ja kaunis. Nuppudele vajutades võiksid eri soost homopaarid vahetada oma partnerid, klassikaline baleriin hakkaks esitama striptiisi, uudishimulik saaks vaadata naabrimehe pangakontot ja paha tuju korral võiksime üleüldse mõningad tülikad tegelased ära „diliitida”. Tegelikult nuppudele vajutada ei saa. Nupud on illusioon nagu kõik muugi klaasi sisse maalitu, ent tunnistagem üles: igaüks meist on vahel tahtnud ehk midagi sellesarnast just korda saatagi. Suured ja rasked mobiilid esitavad oma küsimused eesti keeles ja nende toon on hirmutavalt intiimne. Mobiilid iseenesest on disainitud plastmassitaoliseks.
Kummaline küll, odav plastmassitaoline mulje vaid süvendab nende objektide unikaalsust. Küsimused, mis ilmuvad ekraanidele, on tegelikult sellised, mida me kodus tahes-tahtmata iga päev kuulda võime. Keegi meie lähedastest või me isegi oleme vahel oma muredega üksi ja tõrjutud. Leviruum on avatud vaiksetele karjetele, kui keegi vaid viitsiks kuulata. See mis Präätsa objekte vaadates tähelepanelikuks teeb, on võimaluste lõpmatu paljusus, igapäevaelu banaalsed lingid ja valminud objektide luksuslik unikaalsus oleksid nagu esmapilgul vastandlikud, ent pole seda siiski. Autori suhestatus oma finessideni lihvitud tehnilise pagasiga on nii sügavalt kultuurne just tänu sajandite traditsioonile nende „arvutite” ja „mobiilide” taga.
Vanimad dateeritavad ja säilinud vitraažid Euroopa kirikutes on valminud XI sajandil ja nende kirikutega seonduv omaaegne mõttemaailm nendel vitraažidel peegeldas oma kaasaega. Lux nova, vitraažidest kirikusse voogav värviline ja kuldne valgus, pidi keskaegsesse argipäeva vahendama taevast ülevust. Tänapäeva kunstnik, vastupidi, illumineerib tükikesi end ümbritsevast igapäevasest elust ja suunab nendele välja valgustatud fragmentidele oma publiku infomürast nüristunud tähelepanu.
