Kas naistööliste vabastamine on naistööliste  eneste asi? Ja kuivõrd te oma näitusel sellest lähtute? Viitan eelkõige sellele, et Euroopa Liidu direktiividega on meile ette nähtud Euroopa naistega võrdsed võimalused ja õigused, kuid naiste töötasu erineb Eestis meeste omast Euroopas kõige rohkem. Kas seda arvesse võttes on üldse võimalik midagi teha?       

Liina Siib: Tundub, et Eesti naised on mõnikord soorollide poolt ette kirjutatud töötava naise mudelitesse liiga sisse elanud. Loomulikult aitab suurel määral nende professionaalset identiteeti kujundada tööandja, kes seab naistöötaja töökoha sisse samuti eelduspärasest lähtuvalt. Misanstseen elustab ajast aega kuvandi. Paar päeva tagasi tutvustati Euroopa  komisjoni üleliidulist kampaaniat meeste ja naiste palgaerinevuse vastu võitlemise raames. Selgus, et paljud Eesti naised ei hoomagi, et neid palgaga diskrimineeritakse. Leplikkuse ja madalama enesehinnangu tõttu ei esitata töötingimuste parandamise nõudmisi. Pensioniealised, ajutised või koondamishirmus töötajad ei hakka teadlikult oma pea kohale sütt koguma. Ametiühingute ja sotsiaalnõustajate abi ei ole ilmselt olnud sotsiaalse mentaliteedi  muutjana piisav.     

Marge Monko: Uus töölepingu seadus ütleb, et töötaja päästmine on töötaja enda asi. Töötaja  peab olema pidevalt konkurentsivõimeline ja rääkima kõik töölepingu tingimused tööandjaga läbi juba lepingu sõlmimisel. Või, nagu on meedias korduvalt rõhutanud Rein Lang, ei ole „isakest-emakest riiki”, kes kaitseb töövõtjat ja annab lõputult garantiisid. Sellega seoses võtab sinu esile toodud Lenini tsitaat kokku praeguste parempoolsete seisukohad ja retoorika seoses töölepingu seadusega. Aga arvan, et Lenin mõtles seda pisut teistmoodi ja  siinkohal ongi oluline naiste eneseteadvustamine. Probleem on pigem selles, et neil naistel puuduvad vahendid ja võimalused oma olukorra parandamiseks.     

L. S.: Paljudel töökohtadel, kus on nirud töötingimused ja madal palk, töötavad vene keelt kõnelevad naised. Kui need naised valdaksid riigikeelt, kas siis nende võimalused paraneksid?     

Kas pildistasid naisi teadlikult rahvuslikust kuuluvusest lähtudes?

L. S.: Ma ei pildistanud teadlikult vene või eesti naisi. Juhus oli väga oluline. Oluline oli, et midagi minus kattuks pildistatavaga, oluline oli äratundmine ja empaatia. Kui vaadata naisi, kes töötavad tehastes, siis paistab silma nende seletamatu solidaarsus. Pildistamise ajal esitasin loomulikult endale küsimuse: „Mida saab naine selles olukorras teha?”. Mulle tundub, et ega väga palju ei saa. Saaks võib-olla, kui töötajal  oleks eeskujusid ja toetajaid, kui moodustuks mingi tuumik, kes töötajate õiguste eest seisaks ja neid nende õigustest informeeriks. Aga see toob endaga kaasa selle, et aktivist võib-olla järgmisel kuul ei tööta enam selles kollektiivis. Ilmselt lõviosa tööandjaid ei eelda töötaja ettepanekuid, milline võiks näha välja töökoht, kus tal tuleb argipäeviti olla 8–12 tundi ja kuidas tema töötingimusi avalikus ruumis inimsõbralikumaks muuta. Meie  kunstnikena võime õnnelikud olla, et oleme osalt tänu saadud haridusele võimelised teatud määrani enda eest seisma. Aga kes seisab nende eest, kes ei oska ega suuda enda eest seista? Lenin ilmselt pidas oma lausega silmas abstraktse ja passiivse naiselikkuse kadu naistöölises ning klassiteadliku maskuliinse kangelanna sündi. Vastse kirjaoskajana pidanuks too pärast pika tööpäeva lõppu poliittunnis Lenini teoseid läbi hekseldama. Töötingimused  olid head ainult pildi peal. Nõukogude aeg tingis naiste emantsipeerumise, aga samal ajal kehtis patriarhaalne kord. Ma ei tea vastuseid, mida praegu ette võtta, ja ma ei ole ka barrikaadidele mineja.    

M. M.: Kreenholmi teemat käsitledes loobusin teadlikult koondatud naiste pildistamisest, kuna kartsin, et nende kujutamine kinnistaks venekeelsete naiste stereotüüpe veelgi. Edaspidi kavatsen selle teema tarvis leida mõne sobivama representatsioonivormi.     

Liina Siib ütleb, et ta ei tea, mida teha. Marge Monko näitusel kasutatud Elfriede Jelineki tekst programmeerib suhteliselt küüniliselt naiste objektist subjektiks saamise tõenäolise ebaõnnestumise.       

M. M.: Sel korral lõpeb see narratiivselt nii (näidendis „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”, mille teksti oma videos kasutan), aga ma ei tea, kas see on Jelineki seisukoht ka üldisemalt. Ma arvan, et Jelineki eesmärk on juhtida naiste tähelepanu sellele, et omavahelise  solidaarsuse puudumine ja hierarhiate aktsepteerimine ongi see, mis asetab nad marginaalsesse positsiooni.       

L. S.: Olen seisukohal, et naised peaksid üksteist rohkem toetama, kui nad seda praegu teevad, peaksid olema üksteisega solidaarsemad. Muidu võtab naine ühiskonna antud rolli kenasti omaks ja on väga veenev. Aga et ta samas küsiks endalt, mida mina tahan.Praegu ta küsib: mida ma pean tegema? Naine peaks kõigepealt iseendast  aru saama.      Siinkohal meenub Liina Siibi pressiteates toodud küsimus „Mida peale hakata oma naiselikkusega?”. Kas pead silmas juurdunud  rollikuvandiga kaasas käivat luhtunud tõsidust?     

L. S.: Naistele on üldjuhul omane naiselikkuse kasutamine strateegilise relvana. Kui  midagi läheb nihu, siis võetakse sisse ohvrivõi märtripositsioon. Ühiskonnas leviva omaruumi kahanemise taustal töötavad paljud naised kogu oma elu võõraste pilkude all. Siis saab elu otsa ja mida siis tehti oma naiselikkusega? Äkki kasutada vahetevahel tööidentiteedi puhul sõna „inimlikkus” „naiselikkuse” ja „mehelikkuse” asemel? M. M.: Naiselikkus on kultuuriline konstruktsioon. Olen seisukohal, et enamikus ametites ei ole vaja naiselikkust etendada või seda ära kasutada. Küll aga võib küsimuse püstitada bioloogilisest soost tingitud emarolli ja töö ühildamisest rääkides.

Üles kirjutanud E. Š.