Võib-olla teatakse Cho Minsuki bürood Mass Studies, kuid see on vist ka kõik. Cho Minsuki urbanistlikele nomaadidele ehitatud pilvelõhkuja Matrix Building (Monaco Boutique) Sŏulis on ka Tallinna näitusel väljas.  Korea uuem arhitektuur tõmbas tähelepanu juba 1998. aastal Veneetsia biennaalil, kus nad eksponeerisid oma rahvusmuuseumi uue hoone konkursitöid (valmis 2005. aasta lõpus). Kui nägin möödunud aastal Oslos arhitektuurimuuseumide konverentsil Korea arhitektuurinäituse kataloogi, siis oli positiivne eelhäälestatus olemas. Näitus oli väljas Saksa arhitektuurimuuseumis Frankfurdis 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses. Et Oslos oli  ka Saksa arhitektuurimuuseumi direktor Peter Cachola Schmal, siis küpses mõte kiiresti. Korea pool oli meelsasti valmis tundmatu Eestiga koostööd tegema.

Tallinna näituse avamisele saabus kaheksa Korea arhitekti ning peeti ka väike sümpoosion. Näitus pakub Korea arhitektide endi koostatud oma arhitektuuri üldpildi. Välisstaarid on sellest välja jäetud ja ei läheks ju ka Eesti arhitektid ennast maailmale tutvustama  Pekka Vapaavuori, Pierre-Yves Rustant’i või Erik Nobeli tööde kaudu. Korea ja Eesti vahe on määratu: Eestis elab miljon inimest, Korea Vabariigis ligi 50 miljonit. Souli kesklinnas on 10 miljonit elanikku, koos eeslinnadega umbes 23 miljonit, mis teeb Korea pealinnast Tōkyō-Yokohama järel teise globaalse aglomeratsiooni maailmas. Kuid tihedus on Sŏulis Tōkyōst palju suurem, tegemist on tihedaima linnaga maailmas. Linnades elab üldse 82 protsenti elanikest ning arhitektuuris domineerivad jõuliselt kõrghooned. Kirikudki tuleb projekteerida kuuekorruselisena ning nende alla pühitsetud maa sisse teha mitmekorruselised parklad, üks niisugune kirik on ka näitusel (arhitekt Yoo Kerl). Koreas on ligi 150 arhitektuurikooli, kus igal aastal lõpetab kokku umbes 4000 arhitekti. Kõik nad muidugi projekteerima ei pääse. Hiljuti tõsteti arhitektuuriõpe viiele  aastale, endine nelja asemel. Vaatamata tohutule ehitamisele on arhitektuuri maine Koreas väidetavalt madal. Kuid möödunud aastal võeti seal vastu arhitektuuriseadus ning loodi presidendile alluv arhitektuurinõukogu. Sellel on 20 liiget, kellest 13 on arhitektid (neist Kim In Cheurl viibis ka Tallinnas). Arhitektuurimuuseumilaadset arhitektuurikeskust Koreas pole, kuid see on loomisel, sest arhitektuuri kvaliteedi teadvustamise vajadust tajutakse  teravalt. Aastakümneid on palju ehitatud, mistõttu on sündinud linnaosade kaupa ilmetuid ja ühetaolisi kõrghooneid. Tallinna saabunud näituse korraldajaks oli Korea Arhitektide Instituut, arhitektide liidu taoline ülekorealine organisatsioon. Kujundaja Hwang Doo Jin on jaganud saali nagu suurlinna kruntideks, millele iga osalev arhitekt on ise mooduleid kasutades oma ekspositsiooni kujundanud. Näituse kuraator oli Sŏuli ülikooli  arhitektuuri- ja disainiosakonna professor Kim Sung Hong, kellega kujunes meil pikk vestlus, mis on siinkohal avaldatud kõvasti lühendatult.

Näituse saatetekstis on öeldud, et tegemist on esimese Korea arhitektuuri ülevaatenäitusega Euroopas. Kuidas näituse idee alguse sai?

Näitus sai alguse Korea ja Saksamaa arhitektide ühisseminarist Frankfurdi raamatumessil 2005. aastal. Sellele järgnes Frankfurdis detsembris  2007 näitus Saksa arhitektuurimuuseumis, kus see sai väga hea vastuvõtu. Seda nägi ka veel Berliinis, Tallinn on kolmas koht Euroopas. Edasi tuleb veel Barcelona ja siis rändab näitus tagasi Koreasse. Üksikud Korea arhitektid on muidugi esinenud mitmesugustel rahvusvahelistel näitustel, kuid varem pole Korea arhitektuuri tänasest seisust koostatud seda laadi ülevaatlikku näitust.

Näitusele valis arhitektid žürii ning iga arhitekt otsustas, millist oma kaht parimat ehitist eksponeerida. Põhimõtteks oli tüpoloogiline mitmekesisus ning jälgisime, et esindatud saaksid nii suuremad kui väiksemad bürood. Korea arhitektuuribüroodes töötab tavaliselt 10–15 inimest, kuid suurimas büroos on näiteks üle 300 töötaja, rääkimata ehituskontsernidest, kus on üle 1000 inimese. Arhitektide valikul oli oluline, et esindatud oleksid nii nooremad kui vanemad arhitektid  40-aastastest 60-aastasteni. Nii esineb näitusel ka juba 1960. aastatel alustanud Yoo Kerl, kes on tänini Korea esiarhitekt (Yoo Kerl esines ka sümpoosionil Tallinnas, tema viimane töö on särtsaka perforeeritud fassaadiga pilvelõhkuja Sŏulis – K. H.-M.).

Märkasin, et paljud Korea arhitektid on õppinud USAs. Kui palju see on Korea arhitektuuri mõjutanud?

Seda pole kerge öelda, kui palju, aga eks muidugi  on mõjutanud. USA arhitektuurikoolidesse Yale’i, New Yorgi Columbia ülikooli jm hakati õppima minema 1980. aastatel, enne seda õpiti enamasti Jaapanis ja siis olid Jaapani mõjud suured. Alates 1990. aastatest minnakse arhitektuuri õppima juba rohkem Euroopasse: Londonisse, Šveitsi, Itaaliasse, Saksamaale, ka Hispaaniasse. Näitusel osalevatest arhitektidest on üle poole õppinud väljaspool Koread. Igal aastal läheb sadu üliõpilasi  välismaale arhitektuuri õppima, mõned neist jäävadki sinna. Globaliseerumine, ühesugused tüpoloogiad, tehnoloogia jm – see kahtlemata ühtlustab arhitektuuri kogu maailmas. Teinekord võetakse uus arhitektuur kriitikavabalt otse üle, üritamatagi seda kuidagi kohandada. Teiselt poolt on kohalik kontekst teinekord ise üsna triviaalne.

Globaliseerunud maailmas pole rahvuslik joon enam väga aktuaalne nähtus, kui  see üldse võimalik on. Ühes maailma otsas tehtu on homme kohe moes ka mujal. Kas globaliseerunud maailmas on üldse enam ruumi arhitektuurile?

Maailm ja ka arhitektuur on läbi põimunud ja mitmekihiline, rahvuslik kaart tõepoolest pole enam relevantne. 1960. aastatel vaieldi meil palju uue ja traditsioonilise arhitektuuri seoste üle. Reaalsus oli, et pärast 1950. – 1953. aasta sõja lõppu oli meie riik vaesemaid maailmas. Kõik, mis siis ehitati, oli üksnes imporditud industriaalne masstoodang. Modernism selle õigemas mõttes jäi meil vahele, enne sõda imporditi siia Jaapani arhitektuuri, pärast sõjavaesuse ületamist aga algas kohe kommertsmaailma pealetung. Meilt on küsitud, miks uues arhitektuuris ei ole traditsioonilisi hiinalikke jooni või teab mida veel. Täna on meie suhtumine traditsioonidesse vabam kui varem. See ei tähenda,  et nendega ei haakuta. Vana ja uue sidumine kaasaegses arhitektuuris võib tunduda tavaline, kuid meil on siiski tähelepanuväärne huvi traditsiooniliste madalate hanok-majade vastu, mis polegi nii väga vanad, ehitatud kõigest 1930. aastatel (näitusel on väljas Hwang Doo Jini Mumuheoni projekt, kus arhitekt renoveerib Korea traditsioonilisi hanok-maju, aga ka Joo Dae Khani Cholami mahajäetud kaevandusasunduse renoveerimine – sotsiaalne  projekt, kus arhitekt osaleb ühiskondlikus korras. – K. H.-M.).

Kui palju Korea arhitektid väljaspool Koread projekteerivad?

Korea arhitektid on juba 1950. aastate lõpust projekteerinud ja ehitanud näiteks Kasahstanis ja Usbekistanis, alates 1970. aastatest Kesk-Aasias laiemalt, Aafrika riikidest näiteks Angolas jm. Nüüd on lisandunud ka Dubai jt. Korealased on olnud soositud oma kiire ja odava ehitamise  tõttu, kuid massilise elamuehitamise ekspordis on arhitektuur olnud teisejärguline. Kvaliteetarhitektuuri eksport seisab alles ees.

Kuidas suhtuvad korea arhitektid sellesse, et välismaiseid staararhitekte kasutatakse nii palju? Ehkki – teie megamastaapide juures vist pole see probleem, tellimusi jätkub kõigile?

Oh ei, see ei meeldi Korea arhitektidele sugugi. Meiegi arhitektuuriturg on tegelikult väike!  Keskmise suurusega arhitektuuribüroodel on raske läbi lüüa. Halb on, et meil on väga levinud ameerika Turn-Key-süsteem (meie analoog on „võtmed kätte” – K. H.-M.), kus suures firmas tehakse kõik planeeringust sisekujunduseni ja arhitekti pole õieti vajagi.

Frankfurdis peetud Korea-Sa
ksa arhitektide sümpoosioni teema oli avalik ruum. See on maailmas praegu endiselt aktiivne lööksõnapaar. Kuid Korea arhitektuuris ei ole sellist avaliku ruumi käsitlust olnud, kolleeg Peter Cachola Schmal väitis ju koguni, et Koreas polnudki enne XX sajandilõppu avalikke väljakuid. Kuid näiteks turuplatsid ja pargid on ju ka teil. Kuidas Korea arhitektid tõlgendavad avalikku ruumi?

Avalik ruum on euroopalik kontsept, mille alguseks on agoraad ja kaupmeeste turuplatsid. Hilisema demokraatliku traditsiooni järgi kujunesid need väljakuteks, kus tavakodanik sai avaldada oma meelsust. Meil oli kuni Jaapani  kolonisatsiooni alguseni (1910) kuningriik ja kuningapaleed, avalikke väljakuid ei kujunenud. Pärast sõja lõppu 1953. aastal kohe tulnud kommertssüsteem haaras enda kätte viimsegi vaba pinna, polnud hoobasid, mis oleksid tekitanud avalikke väljakuid, kus oma meelsust avaldada, aga just see on avaliku ruumi tunnus. Mõned käsitlevad avaliku ruumina ka supermarketite ruume, kuid seal on ju ruum igati kontrollitud. Minu arvates pole see  avalik ruum, sest siin on välistatud kodanike meelsuse väljendused. Meil pole agoraade ja piazza’de moodi sotsiaalses mõttes avalikke ruume.

Kuningate paleedest rääkides – kuidas töötab Koreas muinsuskaitse? Kas tegeletakse ainult sajandeid vanade ehitistega või kaitstakse ka hilisemaid ehitisi?

Muinsusi kaitseb kultuuriministeeriumi amet: nende huviväljas on põhiliselt paleed ja templid.  Buda munkadel on traditsiooni kohaselt olnud voli templeid edasi ehitada ja mõnigi on ka ära rikutud. On ka juhtumeid, kus nullist on uuesti ehitatud mõne vana hoone rekonstruktsioon – Jaapani kolonisatsiooni ja sõja ajal hävitati palju. Uuema arhitektuuri kaitsmisest on hakatud rääkima viimastel aastatel, kuid sellele on tugev vastasseis. Paljud ei taha kolonisatsiooniperioodi ehitiste kaitsmisest midagi teada. Oleme siiski sihiks võtnud kokku koguda  kogu dokumentatsioon ja ka selle perioodiga tegelema hakata, nagu teete teie siin.

Praegu ei ole kõige paremad ajad, teiste seas ka arhitektidele. Millised on nende võimalused megalinnas ellu jääda?

Elame, jah, hiliskapitalismi karmil ajal. Globaliseerumise negatiivsed küljed on ka teada, massilisus hävitab individuaalsuse. Üks võimalus on sellega kaasa minna, nagu teeb näiteks Cho Minsuk, kes suhestub teadlikult kommertsmaailmaga. Sama teeb Rem Koolhaas: võimsa majandusmootoriga kommertsmaailma pole võimalik muuta, tuleb lihtsalt ellu jääda. Usun, et kui tulevad rikkamad ajad, kui meie rahvuslik kodutoodang kahekordistub, siis on ka arhitektuuril taas šansse, inimesed saavad aru, et arhitektuur nagu elu kvaliteet üldse on oluline. Praegu tuleb lihtsalt vaesem periood üle elada.

Alles me elasime üle raharohke ehitusbuumi,  mis näitas, et see sugugi ei pruugi tähendada hea arhitektuuri tulekut – rikkusega ei kaasne ju alati tarkus. Ilmus küll ka huvitavamat arhitektuuri, kuid labasemas arendustegevuses tõrjuti arhitekt ikkagi kasumlike projektide marginaalseks kruvikeseks. Ka näeme ju, kuidas ülirikastel araabia maadel tehakse arhitektist teenija, kes teeb kõike, mis tellija tahab, see aga tahab 1001 öö muinasjutulossi. Minu arvates ei  tohiks arhitektid mis tahes tingimustes oma tõekspidamistest loobuda, vaid jääma ühiskonnas alati eetiliste intellektuaalide ridadesse.

Tõesti, praeguse aja dilemma on raske. Arhitekt on ikka sõltunud tellijast, juba gooti kirikute ehitamisest peale. Industrialiseerimise periood modernismis oli vahest leebem aeg, kuid ka siis sõltuti tootmisest. Praegu ei peaks arhitekt tegelema üksikute majade projekteerimisega,  vaid üritama suhestuda ühiskonna muutustega ja töötama kaasa juba alates programmide staadiumis. Dialoog poliitikute ja tellijatega on vajalik. Arhitektuuri tähtsuse selgitamine on mitmesuguste arhitektuuriinstitutsioonide, arhitektuurikoolide ja kriitikute töö, mida meiegi üritame kogu aeg teha, korraldades sümpoosione, seminare ja näitusi. Tutvudes näeme, et meil, ka Eestil ja Koreal, on palju ühist, riikidevahelisel koostööl on suur  tähtsus. Me ajame ühist asja. Kui me Korea arhitektuurimuuseumi loodud saame, siis tahame teiega kindlasti koostööd jätkata.

Üles kirjutanud K. H.-M.