„Mu vend rääkis mulle kord, et tunneb narkootikumidest puudust, sest nad ei lasknud maailmal teda enam hõigata,“ märgib Jenny Offilli romaani „Ilm“ peategelane Lizzie üsna teose algul. Peaasjalikult tänapäeva maailma hüüete kuulatamise ja ülestäheldamisega autor tegelebki. Säutse või indekskaarte meenutavas vormis, mida Offill kasutas juba eelmises teoses „Oletuste osakond“ („Dept. of Speculation“, 2014), on argiepisoode kombineeritud teaduslike faktide, esoteeriliste uskumuste ja kirjanduslike tsitaatidega. Lapitekilik minilõikudest koosnev teos on jõukohane lugemismaterjal ka keskendumisdefitsiidi all kannatavatele isikutele (s.t enamikule nutitelefonisõltlastest).

Nagu „Oletuste osakonna“ puhul, on ka „Ilma“ peategelane heaoluriigi keskklassi kuuluv valge naine: tal on töökoht raamatukogus, tal on rahumeelne hooliv abikaasa Ben, tal on algkooliealine poeg Eli. Tal ei ole suuri ambitsioone ega põnevat seltsielu. Nii jääb talle palju aega, et muretseda peagi kliimasoojenemise tagajärjel häviva planeedi ning oma võbeleval elujärjel venna pärast. Sama hästi kui Põhja-Ameerikas võib peategelase elu ja muresid kujutleda lahti rullumas ka Tallinnas-Tartus – väikese inimese elu ja mured ei tunne riigipiire. Isegi Lizzie vend Henry, kes on hiljuti seljatanud narkosõltuvuse ning leidnud endale töömesilasest alfanaise, mõjub üsnagi keskpärase karakterina.

Igapäevaelu banaalse rutiini kõrvutamine makrotasandil aset leidva kliimakatastroofiga on Offilli lemmikvõte, millega rõhutada apaatse ühiskonna apokalüpsiseärevust. „Eli on köögilaua taga ja katsetab ükshaaval oma vildikaid – et millised veel töötavad. Ben toob talle kausitäie vett, et ta saaks need testimiseks märjaks kasta. Praeguse trajektoori kohaselt hakkab New York dramaatilist, elumuutvat temperatuuri tunda saama 2047. aastal.“ Pereidüll tumendava katastroofi taustal mõjub kui meem, kus kohvitassiga koer istub keset leekides tuba ja teatab: „This is fine.“ („See on okei.“). Meenub ka Timothy Mortoni hüperobjektide teooria: hüperobjekt on nähtus, mille ajaline haare ja ruumiline ulatus ületab inimese tajumisvõime. Me mõistame, et kliimasoojenemine on tõsine probleem, tunneme end vastutavatena, aga ei oska katastroofi ärahoidmiseks midagi sisukat ette võtta. Taaskasutatud plastikust hambaharja ostmine ja paberprügi teise kasti sortimine ei peta enam sisemist kliimamoralisti ära, optimism töötatakse ümber ja sellest saab hirm.

Offill ongi oma romaanis – kui seda killukestest kokku pandud jutustust võib nii nimetada –, üritanud dokumenteerida antropotseeni tipphetke Zeitgeist’i, mil laiem üldsus on juba aru saanud, et asjad on n-ö pekkis, aga ometi ei püüelda lahenduse poole. „Kuidas oma lapsi saabuvaks kaoseks kõige paremini ette valmistada?“ küsitakse „Ilmas“ ühes Lizzie ülemusele saadetud fännikirjas. Vastus: „Neid võib õpetada õmblema, talu pidama, ehitama. Kuid kõige kasulikumaks võivad siiski osutuda kartliku meele rahustamise tehnikad.“

Kriisiolukorras igatsetakse jumalat, lunastajat, päästjat. Teose kaleidoskoopilises kõrvaltegelaste virvarris on igaühel oma hirmud ja moodused, kuidas neid tõrjuda. Napi pooleteisesaja lehekülje jooksul jõuab Offill mõtiskleda mitmekesise probleemistiku üle: kliima soojenemine, depressioon, töönarkomaania, tehnokraatia, majanduslik ebavõrdsus, tehnoloogiasõltuvus, rassism, põgenikekriis jne. Ühtlasi pakub ta välja lahendusi, kuidas pidevalt soojenevas maailmaookeanis pinnale jääda: antidepressandid, teraapia, esoteerika, religioon, sport, töösse mattumine, tarbimine, meelemürgid, maailmalõpupunkri ehitamine. Offill on väsimatu tsiteerija-refereerija ja iga lõigu satiiriline alatoon vihjab, et see peaks lugeja viima enesestmõistetava tähendusliku järelduseni. See stiil näib XXI sajandi ajastu kroonikale sobivat: eneseirooniline, kuid tõsine, kibestunud, kuid optimistlik – bipolaarne nagu sõnumid, mida loeme iga päev meediast. Siiski muutuvad kergekäeliselt poetatud morbiidsed faktid ühel hetkel lugejale kurnavaks.

Kohati mõjub „Ilm“ rikka valge naise kaeblemisena pseudoprobleemide üle. Offill üritaks justkui tõsiste probleemide üle ironiseerimisega omaenda mugavat elustiili õigustada. Kellel on aga õigus öelda, kust jookseb päris- ja võltsprobleemide piir? Hüpohondriat ja depressiooni võivad põhjustada mõlemad. See on viimastel aastatel süvenenud vaimse tervise kriisis akuutne küsimus.

Mainitud kliimamuutusest kõnelev taskuhäälingu saatesari kannab „Ilmas“ pealkirja „Keskpaik ei pea“. Fraas pärineb William Butler Yeatsi apokalüptilisest luuletusest „Teine Tulemine“: „Tiireldes, tiireldes paisuvas ringis, / ei kuule enam pistrik peremeest, / kõik vajub laiali, keskpaik ei pea, / maailma vallandub anarhia“ (tlk Märt Väljataga).¹ Taskuhäälingu pealkiri viitab ühtlasi Joan Didioni 1968. aastal ilmunud esseekogule „Tammudes Petlemma poole“ („Slouching Towards Bethlehem“) – toonast USA ühiskonna meeleolu kirjeldava teose avab seesama Yeatsi luuletus. Peale paralleelide Didioni ja teiste uusžurnalistika (new journalism) koolkonna pioneeridega on „Ilmal“ kokkupuutepunkte ka Eula Bissi teosega „Omada ja olla omatud“ („Having and Being Had“, 2020), milles analüüsitakse samamoodi isiklike kogemuste kõrvutamise abil kirjanduslike ja ajalooliste väljanopetega tänapäeva tarbimisühiskonna ebaloogikat, aga katkendliku stiili poolest ka Maggie Nelsoni teosega „Argonaudid“ („The Argonauts“, 2015).

Vaatamata rusuvale teemale on Offilli raamatu meeleolu lõbus. Autor suhtub lugejasse sõbra(nna)likult ning pakub talle eluliste lahenduste ja vaimsete valuvaigistite (kohati kaheldava väärtusega) popurriid. „Kõige hullemad mõtted tuleb valjult välja öelda. Kui neid tagasi hoida, saavad nad ainult väge juurde,“ kirjutab Offill justkui lootuses, et kui halvast unenäost teistele rääkida, ei saa need kunagi teoks. Ehk seisnebki „Ilma“ üks peamisi väärtusi selles, et see lahkab avameelselt kliimakriisi mõju üksikisikule? Vastutulelik jutustaja võtab killukese lugeja eksistentsiaalsest ängist ja seletamatust hirmust enda õlule ning lugejal hakkab mõneks ajaks kergem. Aga võib-olla mitte. Võib-olla oleks meil vaja hoopiski üles ärgata, ironiseerimine lõpetada ja midagi päriselt ette võtta?

* William Butler Yeats, „The Second Coming“: „Turning and turning in the widening gyre / The falcon cannot hear the falconer; / Things fall apart; the centre cannot hold; / Mere anarchy is loosed upon the world …“. Eesti keeles: William Butler Yeats, Teine Tulemine. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 2016, nr 10-11, lk 3.