FinEst Targa Linna Tippkeskus (FinEst Centre for Smart Cities) korraldas 27. I 2022 teist korda targa linna foorumi „Smart City Exchange Forum“,1 kus arutati elanike kaasamise olulisust targa linna arendamisel. Foorumi aruteludes keskenduti kolmele tähtsale teemale: targale valitsemisele, kaasavale linnaplaneerimisele ja digivahenditele ning linnade keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele. Kõigis nendes valdkondades on edu saladuseks elanike õigeaegne ja järjepidev kaasamine.
Kellel on üldse tarka linna vaja? Kellele targa linna lahendusi luuakse? Ilmselge vastus on, et targa linna ideid teostades tuleb keskenduda sellele, kuidas linnaelanike (arvestada tuleb ka mitte-inimestest linnaasukatega nagu näiteks tolmeldajad) elu paraneks, targa linna lahendusi on mõtet rakendada vaid juhul, kui need loovad avalikku hüvet (public value). Targa linna ideede puhul on alati oht liigselt vaimustuda tehnoloogilistest uuendustest ning seejuures unustada, et tehnoloogia on vaid vahend, millel on mõte üksnes seni, kuni selle abil kujundatakse linnaelanike elu ja elukeskkond paremaks. Palju on niisuguseid lahendusi, millel võib olla keskkonnale lühiajaline positiivne, kuid pikaajaliselt kahjulik mõju. Näiteks tohututes kogustes andmete kogumine, mida tuleb kusagil säilitada, ometi võtab andmekogude säilitamine serverites palju energiat. Rääkimata sellest, et suur osa kogutud andmetest jääb kasutamata, sest andmete analüüsimiseks jõudu ei ole, tekivad nn „andmete kalmistud“. Sensorite ja suurandmete põhjal tehtavates otsuses kiputakse üle tähtsustama andmepõhist statistikat, mis sõltub andmete kvaliteedist ning sellest, kus ja kuidas andmeid on kogutud. Peame ka teadma, missuguseid andmeid ei koguta ja miks. Kvantitatiivseid andmeid kiputakse üle tähtsustama ja inimeste sõnaline tagasiside (kvalitatiivne info) taandatakse sageli samuti arvudeks ja andmeosakesteks ning sel viisil lähevad elanike seisukohad targa linna loomisel kaotsi.
Tark linn ja valitsemine
Usalduse, andmete ja seni elanike kaasamise valdavalt ebaefektiivsete meetodite üle tekkis tuline arutelu. Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi asepeadirektor Signe Ratso pidas tähtsaks usaldust: „Usaldus saab olla vaid vastastikune – kui valitsus näitab oma tegudega, et usaldab oma kodanike arvamust, siis usaldavad kodanikud ka valitsust. Selleks, et tõsta inimeste usaldust uute lahenduste vastu, tuleb elanikke teadus- ja innovatsiooni tegevustesse kaasata.“
Itaalia riikliku innovatsioonifondi juhi Francesca Bria sõnul peavad tehnoloogia ja andmekasutus teenima suuremat eesmärki – aitama kaasa ökoloogilisele eluviisile üleminekule ning looma elanikele lisaväärtusi, austades seejuures nende õigust ise oma andmete üle otsustada. Bria on olnud Barcelona innovatsioonijuht, kes ligi kümme aastat tagasi pani aluse Barcelona inimkeskse targa linna strateegiale, tänu millele sai Barcelona Euroopa üheks kõige paremini tuntud targaks linnaks.
Demos Helsinki teadustegevuse juht Roope Ritvos suhtus kriitiliselt senistesse elanike kaasamise viisidesse, kus tark linn on esmajoones testkeskkond, kuhu erasektor püüab müüa oma lahendusi ja elanikkonda kaasatakse kõige viimasena vaid tagasiside andjana lõpptarbija seisukohast. Nii ei teki elanikel võimalust lahenduse loomise juures kaasa rääkida ja protsessi mõjutada. Innovatsioon tekib siis mõistetamatul viisil kusagil väljaspool tarka linna. Ritvose arvates on targad linnad näitelavaks inimestele, kes püüavad lahendada üleilmset kliima- ja ebavõrdsusekriisi, vahel uudsete ja nutikate lahendustega, vahel küsides elanike arvamust, aga kõik see viib sageli tagajärgedeni, mis hoopis suurendavad kriisi. Ühistegevuseks vajatakse paremaid meetodeid, mis oleksid vastavuses olukordadega, millega parasjagu silmitsi seisame.
Kui Londoni ülikooli kolledži ja Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) professor Rainer Kattel palus tal oma seisukohta lähemalt selgitada, juhtis Roope tähelepanu sellele, kuidas digilahenduste laialdane rakendamine toob ühiskonnas endaga kaasa ootamatuid, üllatavaid ja ettenägematuid muudatusi. Ta rõhutas, et innovatsioon on poliitiline nähtus ning tähtis on pöörata tähelepanu meetoditele, mille abil innovatsiooni püütakse saavutada. Sageli ei ole kaasamisprotsessis võimestatud mitte elanik, vaid tegemist on turundusliku nn kaasamispesuga (participation washing). Selle termini sisu põhineb samal loogikal nagu rohepesu – kaasamine on näiliselt olemas, kuid mõju ei ole.2 Ritvose hinnangul on määrav, kes linnavalitsuses otsustab, mis teemade puhul kaasamist rakendatakse, milliste probleemide puhul antakse elanikele võimalus protsessi mõjutada. Tänapäeval kõige laialdasemalt levinud kaasamise viis, kus elanik on vaid lõpptarbija, on ajale jalgu jäänud. Linnad peavad targa linna arendamisel olema senisest aktiivsemad ning targa linna kujundamisel tuleb mõelda sellelegi, kelle seisukohti see visioon esindab: milline näeks 50 aasta pärast välja konservatiivide visioonil põhinev tark linn võrreldes näiteks sotsiaaldemokraatide omaga?
Targa Linna Tippkeskusse kaasatud teadlase Jaanus Müüri hinnang seni tehtule oli samuti kriitiline, tema arvates katsetavad linnad uusi lahendusi tihti selleks, et jätta endast innovaatiline mulje. Teostatud näidisprojekte analüüsides saab selgeks, et linnad ei ole õppinud nendest eriti midagi. Omajagu mõjutab linnavalitsusi näidisprojekte algatama ka asjaolu, et targa linna edetabelite koostamisel on üheks kriteeriumiks see, mitu projekti linn on läbi viinud.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi elamumajanduse eksperdi Raiko Puustusmaa – kes on olnud strateegia „Eesti 2035“ koostajate seas –, arvates on kaasamise puhul vaja arvestada kohalikke olusid, riigi ja KOVide pikaajalisi plaane. Tema hinnangul on näiteks hoonete renoveerimise ja energiasäästlikumaks ümberehitamise puhul peaprobleem elanike motiveerimine ja kaasamine. Tähtis roll on ka ministeeriumidel, sest targa linna pilootprojektidega on enamasti seotud andmed. Valitsuse tasandil on võimalik kaasa aidata sellele, et innovatsiooniprojektide tulemusena saadud andmed oleksid kvaliteetsed ning neist oleks seetõttu otsuste tegemisel tõesti kasu.
Nutikas kaasamine linnaplaneerimisel
Aalto ülikooli vanemteaduri, arhitekt Aija Staffansi hinnangul luuakse tarka linna üksnes elanikega koostöös. Kaardipõhise kaasava planeerimise platvormi Maptionnaire tegevjuht Maarit Kahila-Tani arvates tuleb rohkem tähelepanu pöörata innovaatiliste lahenduste rakendamisele, mitte niivõrd aina uute lahenduste väljatöötamisele. Samuti sellele, kuidas organisatsioonid uuendusi paremini vastu võtaksid, kuidas selleks asutusesiseseid protsesse täiustatakse ning millised koolitusvajadused on töötajatel.
FinEst Targa Linna Tippkeskuse „Rohekaksiku“ projekti üks juhtidest Kristi Grišakov märkis, et keerulisemaid aspekte kaasamise juures on see, kuidas kommunikatsioon toimiks nii, et elanikud saaksid aru, mille osas neilt sisendit oodatakse, samuti see, kuidas suheldakse poliitikutega, kuidas meediaga. Grišakovi arvates peab kodanikud ära kuulama ja nende panuse arvesse võtma. Osalejatele peab nende panuse mõju olema nähtav, ilma selleta nad vaevalt et järgmistel kaasamisüritustel soovivad osaleda. Tema soovitus linnadele oli, et ei jäädaks liigselt lootma sensorite andmetele, vaid arvestaks elanike seisukohtade ja tagasisidega. Sama arvamust jagas Filip Kjellgren, tuleviku transpordisüsteemide peastrateeg Rootsi riigi innovatsiooniüksusest Vinnova. Kjellgreni hinnangul ollakse juba väsinud uudsete lahenduste katsetamisest, on vaja pakkuda elanikele lahendusi, mis vastavad nende soovidele ja vajadustele. Mõistlik on nad kaasata projektidesse varajases faasis, et lõpptulemusest nähtuks, et elanike tagasiside ja seisukohtadega on arvestatud. Tartu abilinnapea Gea Kangilaski (SDE) hinnangul on elanike panus kaasavasse eelarvesse olnud märkimisväärne ning suurem osa esitatud ideid on olnud nii head, et isegi kui need kaasavast eelarvest kohe toetust ei saanud, on need hiljem siiski ellu viidud.
Kõik arutelul osalejad nõustusid, et digivahenditest tähtsam on kaasamisprotsessi selgus ja läbimõeldus. Digivahend on pigem kommunikatsioonivahend, mis lihtsustab lahenduste vahel valiku tegemist. Näiteks linnaplaneerimisega seotud eesmärkide jaoks on hea tööriist virtuaalreaalsus, kuna selle abil on võimalik inimestele näidata, kuidas linnaruum erinevate valikute puhul välja näeks. Näiteks Minecrafti on katsetatud edukalt Soomes Vantaas (UN-Habitat on koostanud juhised Minecrafti kasutamiseks kogukondade kaasamise tööriistana).
Üks kitsaskohti on innovaatilisi lahendusi katsetavate projektide mõju hindamine. Katsetatud lahenduse mõju võib jääda märkamata, kui projekti algataja hindab selle mõju vaid oma valdkonnas, kuid uuendusel võib olla väga suur positiivne mõju hoopis mõnes teises valdkonnas, kus seda ei osata oodata. Innovatsiooni mõte muidugi selles seisnebki, et see on etteaimamatu ja võib üllatada nii positiivselt kui negatiivselt.
Kaasamisega keskkonnaalaste eesmärkideni
ÜRO jätkusuutlike linnade programmijuhi Pontus Westerbergi juhitud arutelu teemaks oli, kuidas elanikke nutikalt kaasates jõuaksid linnad oma keskkonnaalaste eesmärkide täitmiseni. Tallinna Rohepealinna juht Krista Kampus esindas seisukohta, et Tallinn on seni pigem keskendunud nutikatele tehnoloogiatele ja vähem jätkusuutlikule arengule. Rohkem tuleks tegeleda elanike kaasamisega, panustada kollektiivsesse tarkusesse ning kõigi osapoolte teadmistesse, samuti digilõhe vähendamisse elanikurühmade vahel, nii et digilahendusi kasutusele võttes ei jäetaks kedagi maha.
Aalto ülikooli ja Targa Linna Tippkeskuse järeldoktor Hadi Ghanbari keskendus sellele, kuidas inimsõbralikumad digilahendused stimuleerivad targa linna arengut: kuidas luuakse linnade digiteenuste jaoks tarkvara, samas alahindamata kohalikke sotsiaalseid tingimusi, mis otseselt mõjutavad digilahenduste rakendamist.
Euroopa Komisjoni energiapoliitika ekspert Karlis Goldstein leidis, et üksnes elanike kaasamisest ei piisa, kuna rohepöördes on teisigi tähtsaid osalisi – suurtootjad, energiafirmad jt, keda ei tohiks fookusest välja jätta. Üksikisikul on väga keeruline suuri muudatusi üksinda ellu viia, näiteks suures korterelamus kerkib esimene takistus korteriühistu ette juba siis, kui soovitakse paigaldada päikesepaneele või vahetada küttesüsteemi liiki. Palju abi võiks olla kohaliku omavalitsuse ja kodanikuaktivistide poolsest energia- ja keskkonnaalasest teavitustööst ja avalikust debatist, olemasolevate toimivate lahenduste jagamisest erinevates riiklikes infopunktides ning keskkonnasõbralikumaid ja jätkusuutlikumaid lahendusi toetavatest seadustest.
Targa Linna Tippkeskuse partnerlus- ja strateegiajuht Einari Kisel, kes on ka Eesti Energia nõukogu liige, jätkas Karlis Goldsteini mõttekäiku, kui raske on üksikisikul oma kodu energiatõhusamaks teha. Selleks peab ta koguma väga palju infot, mida ei ole lihtne leida. Samal ajal on riigil info olemas nii seaduste kui ka läbiproovitud lahendustena, küsimus on selles, kuidas seda infot elanikega jagatakse. Kisel tutvustas jaanuaris alustatud uut Targa Linna Tippkeskuse näidisprojekti, mis põhimõtteliselt sellist lahendust tahabki lõpuks pakkuda.3
Turu linna esindaja Teemu Peltonen arvas, et kaasamise puhul tuleb jälgida teemat, mille kohta elanikelt sisendit küsitakse. Ta tõi näiteks selle, kuidas transpordi valdkonnas saadakse väga lühikese ajaga tagasisidet otsuste kohta, mis puudutavad autojuhtide ja jalgratturite vastasseisu jagatud ruumis. Aga kui küsitakse elanikelt üldiselt, milliseid digilahendusi nad oma linnas soovivad, siis on elanike huvi leige.
Kõlama jäi, et elanike kaasamisel on suurimaid kitsaskohti kaasamisprotsessi läbimõtlematus, inimeste panuse praktilise mõju puudumine lõpplahendustes, liigne toetumine uutele tehnoloogiatele ja suurandmetele ning järjepidev uute lahenduste arendamine, ilma et tegeldaks äsja välja töötatud lahenduste rakendamise ja levitamisega. Projektid ning kaasamine on kahjuks sageli kasutusel eelkõige kui turundusvõtted, mis ei too kaasa tegelikku elukeskkonna paranemist linnaelanikele.
Lill Sarv on targa linna Exchange-foorumi peakorraldaja
1 Kõigil soovijatel on võimalus foorumit järelvaadata FinEst Centre for Smart Cities Youtubeʼi kanalil https://www.youtube.com/channel/UCIo8AWMG9HwYSepvCFkA6DA/featured
2 Mona Sloane et al., Participation is not a Design Fix for Machine Learning. 2020. arXiv:2007.02423
3 Renovation Strategy Tool. https://www.finestcentre.eu/resto