Zuga ühendatud tantsijate „Suur teadmatus“, lavastajad, koreograafid ja etendajad Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helilooja Lauri-Dag Tüür, dramaturg Andri Luup. Esietendus 10. III Sõltumatu Tantsu Laval.
Zuga ühendatud tantsijad on rohkem tuntud oma lastelavastustega, seekordset „Suurt teadmatust“ kutsutakse aga vaatama täiskasvanud. Need määratlused on alati olnud liialt suunavad ja veidi vägivaldsed. Siiski on tegijad suuliselt lisanud, et ikka lapsed võivad ka tulla või siis vastupidi. Zuga on huvitav fenomen, kahekümneaastase tegevuse jooksul on mulle saanud selgeks, et sellised kategooriad nende puhul ei kehti. Siiski, sorides mälus ja internetis saab aimu laste- ja täiskasvanute lavastuse erinevusest. Lastelavastused on roosamad, kasutatakse veidramaid kostüüme ja mängimiseks rohkem objekte, lavastuse tempo on kiirem ning sageli kaasatakse vaatajad mängu.
„Suur teadmatus“ on esmapilgul kõige selle vastand. Tantsijad on riietatud mustadesse treeninguriietesse, lavaruum vastavalt dramaturgiale must või valge, igal juhul väga puhas. Objektideks seekord mustad ja rasked lavakangad, mille alla saab pugeda peitu või peal pikutada, vedada enda järel või lükata ees. Nalja ei tehta, mängu ei ole. Zugale omased totakad veiderdused puuduvad ja vaatajatel lubatakse distantsilt vaadelda erisuguseid laval sooritatavaid rituaale.
Kasutatavaid objekte valib Zuga alati endale väga lähedalt. Umbes nii, et noh, mis siin proovisaalis siis on, nendega ka mängu alustame. Kui silma jääb tool, siis tuleb toolitants, kui teatri mustad aksid, siis käivitub mäng sealt. Seda ei saa nimetada ei taaskasutuseks ega ka mitte odavaks teatriks. Tunnetuslikult kõlab taustal ideoloogia, et me loome oma elu vastavalt olukorrale, nende inimeste ja asjadega, kes või mis meie teele juhtuvad. Nende tingimuste sees me loodame, unistame ja armastame.
Lavastus algab väga mõjuva tekstiga, mida pimendatud saalis tantsijad kordamööda ütlevad: „Minu ees on suur hall platoo. Ma asetan sellele vaasi kollaste roosidega. Need kaovad.“ Iga tantsija täidab lünga oma mõttega, et mille ta sinna suurele hallile platoole asetab, mis siis kaob. Kaob kõrvarõngas ja kaovad sinised villased sokid, kaob puus, neer ja kops, UNESCO maailmapärand, lõpuks kaob su nimi, rõõm ja ka kurbus … Kaob kõik, aga iga asi omal ajal ja kellegi jaoks. Seejärel algab tants.
Sellest hetkest algavad ka kõik lavastuse puudused, vähemalt täiskasvanud nüüdistantsuhuvilise meelest. Lahtilaskmise pingeväli, mida igaüks oma elus on kogenud, on sellega ammendatud. Edasi tulevad erisugused religioossed rituaalid, koos selgete sümbolitega: jalgade pesemine, pietà, meie kõigi esiema Eedeni aias, lahkunu keha katafalgil jne. Iga stseen kestab täpselt nii vähe, et mitte puudutada vaatajat isiklikult. Alati jätab Zuga vaatajale võimaluse jääda distantsile, lihtsalt nautida pildi ilu, mitte kogeda oma ihul ei valu ega ka ilu. Zuga on turvaline, ta on meie eest kõik juba ära korraldanud, lahti lasknud ja nüüd näeme laval selle kokkupakkimist. Surm ja kaotus on vaiba alla pühitud ning esile toodud igavese mälestuse pühitsemine, olgu see kadunuke siis kõrvarõngas, kollane roos või inimene.
Helikujunduse autor Lauri-Dag Tüür vajutab gaasi põhja. Ta on loonud tõelise klišee elukaarest. Meie elu ei ole midagi muud kui sünd ja surm, ikka kordamööda. Kuulates muusikat, meenuvad ilmalikud matused, kus lahtise kirstu juures seisev matusetalitaja on eelmisel õhtul kiiruga lähedastelt kokku korjanud mõned märksõnad lahkunu kohta ja siis jutlustab sugestiivselt: „Elu on kui aastaring, on suvi, me oleme aktiivsed, teeme tööd ja kasvatame lapsi, siis tuleb sügis. Peale suve tuleb alati sügis. Puudelt langevad lehed, linnud lendavad lõunamaale ja meie oleme kurvad. Lõpmatult kurvad. Lill lõpetab õitsemise ja soojendav päike tõmbab end meie maailmas koomale. Järgneb lõpmatuna tunduv talv. Aga siis tuleb taas kevad. Tuleb uus lootuse aeg. Uued seemned külvatakse mulda, need hakkavad idanema. Alati hakkavad.“
Lastes end muusikal edasi kanda, hakkavad tantsijate asemel silme ees jooksma pildid kappavatest stepihobustest, hirve ründavast ja aegluubis viimaseid jooksusamme tegevast amuuri tiigrist. Camp illustratsioon National Geographicu dokumentaalfilmist, mis paratamatult on alati lihtsustus. Valguskunstnik Oliver Kulpsoo on püüdnud minna vastassuunas. Kasutades ära kõikvõimalikud üldvalguse pildid, ei liigu valgus alati ühes rütmis tantsijate ja muusikaga. See teravdab vaataja tähelepanu laval toimuvale ja kutsub süvenema lavategelikusesse.
Zuga algusaegadel arvati, et nad arendavad mingit neile ainuomast liikumiskeelt, mis alati koosneb argiliigutustest ja väldib moderntantsu klassikalisi võtteid, seejuures kartmata tantsufraase, rõhutades, et igaühest võib saada tantsija. Jättes liigutustesse ja situatsioonidesse alati juhuse, rõhutatakse äpardumise võimalust. „Suure teadmatuse“ liikumiskeelele on omane teadlikkus moodustatud pildist. Joostakse ringis, ikka kaasates mõne luubi. Lennatakse linnuna lava keskele moodustunud kambas, kasutades klassikalist nihestatud sünkrooni. Järgnevaid stseene seotakse kokku vähem tähtsate üleminekutega.
Ei koreograafia ega ka tants paku vaatajale mingit katsumust. Pakub lihtsat ilu. Hoolimata sellest, et tantsijate kehad sisendavad valmidust palju enamaks, seda meile ei demonstreerita. Ühel korral küll püütakse fluidumist väljuda: kardin kukub samaaegse äkilise valguse muudatusega ja tantsijad hakkavad ennastunustavalt tõmblema. Dramaturgiliselt olemuslik käik, kindlasti õigeaegne, aga tantsuline lahendus meenutab odavat tsirkusetrikki. Ehk on liikumise ja tantsu potentsiaal ära peidetud, asetatud musta kalevi alla, selleks et teemat mitte hägustada? Ei tea. Kokkuvõtvalt on „Suures teadmatuses“ välditud vea võimalust ja kasutatud ainult varem tõestatud võtteid.
Ajalooliselt on välja kujunenud mitu võimalust, mida teha tantsija pilguga. Vastavalt olukorrale saab vaadata publikusse kas ükshaaval, tekitades kontakti iga vaatajaga, pilgu võib suunata ka viimastesse ridadesse, vaadates hajutatud pilguga publikust läbi, aga seejuures kaasates kogu publiku korraga. Kolmas variant on anda tantsijatele nii keerulisi ülesandeid, et nende pilk on paratamatult keha osa ja suunatud sinna, mida konkreetne liigutus või tegevus nõuab. Umbes nii, et kui on vaja kaevata viisnurgakujuline kraav, siis ei saa tantsija flirtida samal ajal publikuga või varjuda oma sisemaailma. Sellist enesesse vajumist ja kogu publiku haaramist oli lavastuses palju. Kuna kehalisi ja reaktsioonil põhinevaid proovikive oli vähe, siis püüti pilguga rõhutada rituaalsete tegevuste tähtsust.
„Suur teadmatus“ võlgneb oma õnnestumise või läbikukkumise ilmselgelt dramaturg Andri Luubile. Järeldus sõltub ikka vaataja eelhäälestusest ja nõudlikkusest, lõppude lõpuks ka vaataja maitsest. Lavastus pakub välja väga selge ja helge lahenduse surmaga leppimiseks. Minu arvates kahjuks vaid ühe vaatenurga, harmoonilise ja passiivse kaemuse. Inimest ja elu vaadeldakse nukral ja tõsisel pilgul kaugelt pilvepiirilt. Teadmatuse teemat käsitletakse punktist, kus kõik on juba teada ning teadmine on üks.
Mäletan, kui vene rahvusest inimene kirjeldas mulle kunagi oma kogemust surnuga. Ta oli siis laps, kes oli pandud mitmeks tunniks surnut valvama ja kes hakkas siis uudishimust vaikivat keha katsuma. Me naersime mõlemad selle kogemuse üle ja selle üle, kuidas ta oma tegevust kirjeldas. Ta asus kehaosi kaaluma. Tegi eksperimente, mille tulemusena sai teada, kas surnu käsi on raskem kui elava oma või kui kiiresti jahtub keha, kust hing on lahkunud. Ta võrdles uudishimulikult elavat ja surnut. Ta ei teadnud veel midagi.
Kummastav on mõista, et kui Zuga lastele tehtud lavastused on abstraktsed, mitte nii selged, lahtiste otstega, mida iga vaataja võib ise kokku sõlmida, siis täiskasvanute lavastuses mõtteruumi ja tegevust ei jäeta. Selles mõttes on „Suur teadmatus“ tõesti mõeldud täiskasvanutele, kes väga harva naeravad, on sageli kurvad ja väsinud ning teavad juba kõike. Nad käituvad alati õigesti ja suurest teadmisest kipuvad pärispattu endale mitte ainult tuhana pähe raputama, vaid end lausa selle sisse kinni mätsima.
Tantsija Kärt Tõnisson väljendas seda lavastuse viimases stseenis imekaunilt. Kui võrrelda tantsulavastust kujutava kunsti valdkondadega, siis kuulub „Suur teadmatus“ maalikunsti valdkonda, mitte skulptuuri, sest kolmemõõtmeline ja kehaline kuju näib alati palju elujaatavam, maal aga justkui eitab elutahet, on nagu pausis ja juba ammu enne vaatamist valmis. Tegemist oli mõtisklusega, kus mõtlemine oli pandud pausile.
Varem on Zuga teinud elu ilusaks, nüüd siis ka surma. Nende käes on see imelihtne. Lõpetuseks tahaksin tegijatelt küsida, laenates nende endi ühe varasema lavastuse kujundit: „Kallis Zuga, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega?“ Nüüdseks on lugeja ilmselt juba aru saanud, et mina soovinuks tegelikkust, nemad pakkusid müüti. Müüti elu ja maailma ning ka müüti liigutuse, tantsu ja koreograafia kohta.