Prantsusmaale suundus Kaia Kiik eesmärgiga jätkata filosoofiaõpinguid, kuid tänu nendele õnnestus tal ka taas üles leida põhjused kunstiga tegelemiseks, mis olid pärast Tallinna kunstikooli lõpetamist muutunud hajusaks. Pariisis liitus ta kunstnike rühmitusega, kes olid hõivanud tühja maja Pariisi südalinnas, eesmärgiga seal kunsti teha. Rivoli tänaval asuvast skvottist kujunes populaarne kaasaegse kunsti keskus, mis tõusis metropolis külastatavuse poolest koguni kolmandale kohale. Skvotterid äratasid ka meediahuvi ning asja poliitiliseks kiskumine tõi kaasa eduloo: Pariisi linnavalitsus otsustas hoone kunstnikele kinkida ning sel kevadel avatakse juba ateljeepindadest ja galeriiruumist koosnev renoveeritud kunstikeskus.

„Strata“ (geoloogiline termin, ladina keeles “kihid, kihistumised”) toob publikuni Kaia Kiige viimase paari aasta loomingu. Erinevates riikides elades ning kolides (2003-2005 elas ta Los Angeleses), kasvas mälestusesemete hulk koormavaks ning seetõttu leidsid need koha hoopis lõuendil. Erinevatest materjalidest, mälestusesemetest ning isiklikest asjadest tehtud portreede ja autoportreede seeriatest on kunstnik liikunud tänaseks universaalsemale tasandile. Tulemuseks on kriidikarva ja hallikad seinalahmakaid meenutavad tööd, mille pragudest ja kihtidest paistavad välja sinna „ladestunud“ esemed, võluvatest taldrikutükkidest, seemnete ja kivististe ning müntide ja võtmeteni välja. Tsemendi, kipsi, liimi- ja soolasegust omamoodi maailmu välja kraapiv Kiik töötab nagu arheoloog, kes avastab minevikku, või nagu geoloog, kes uurib stratte, kihte, see aga annab talle võimaluse uurida ka meie praegust maailma ja elu neutraalselt, justkui teaduslikust lähtepunktist. Nagu inimeste ja elu puhulgi, ei paista kõik kihid kohe välja ning mõned jäävadki varju. Materjali olulisuse tõttu mõjuvad maalid skulpturaalsetena ning on tõeliselt aistingulised, hoolimata visuaalsest veenvusest tekib tahtmine neid otseselt tajuda või isegi oma käega katsuda.

Näitus jääb avatuks 21. aprillini.