Mõjuvad momendid

Kõigepealt draamaetenduse rusuv ning ängistav, arusaamatu halvaendelisuse atmosfäär. Kõik näitlejad olid tugevad, enim pani end jälgima Leila Säälik. Lugu räägib ajast, kui mehi kahekümne viieks aastaks sõjaväkke võeti. Kuidas kena Riina mõisa oma mehe Kuigu-Siimu eest paluma läheb, et parunihärra vabastava kirja kirjutaks, aga paraku tuleb välja, et parun  saadab just nimme talle meeldima hakanud nooriku mehe nekrutiks. Meheema näib seda aimavat, hinges aimab kirja tegelikku sisu ka noorik ise. See lõik on ju piiblis kuningas Saalomoni ning Patseba loona kirjas, mida raevunud Siim naisel ka lugeda käsib. Nii leiab Siim endal õiguse olevat noorikult elu võtta ja end kahekümne viie aasta sõdurielu asemel hoopis sunnitööle lasta saata. Sama loo lavastamine sama lavakujundusega  vajas teistsugust ülesehitust.

Draamaosale oli lavastaja Garmen Tabor andnud avarama tegevuse ning loonud eredamad kujundid. Leidlik oli etendusi ühendav mõisahärra liin (originaalis see puudub): seda enam, et orkestrit ei olnud ja kuidagi tuli ju põhjendada, miks laval klaveri taga istub üks meestegelane. Eriti armas oli draama-Riinale klaveril laulukese õpetamine. Ooperi algus oli küll minu kui muusikainimese kurvastuseks oluliselt  lõdvem. Oli tunne, et kui professionaalsed näitlejad on läinud ja asemele tulnud klaveri saatel soome keeles lauljad, kelle karakterid oli hoopis nõrgemalt välja arendatud, on küll kehvasti. Draamanäitlejate puhul kutsus meheema pealtnäha süütu küsimus miniale, ega too suure tee peal käinud, esile tõeliselt plahvatusliku reaktsiooni mõlema poolt. Laulduna läksid samad sõnad nagu tühja: ei mingit emotsiooni. Kahtlemata oli Tarmo Eespere klaveripartii oskuslik ja tubli, aga ega ikka orkestrit ei asenda. Ja ooperi puhul oli see algul lausa häiriv. Nimelt olen ooperi täisversiooni soomlaste ettekandes sarjas „Diplomaatilised noodid” ka orkestriga näinud-kuulnud. Helilooja on ise ette määranud, et kahe naistegelase hääletämber oluliselt ei erine: vaid ema laulab alt ja miniat metsosopran. Seda enam peaks neid teiste vahenditega eraldama. Juuli Lille ema oleks võinud pearäti  või grimmiga vanemaks teha, sest praegu jäi tunne, et kaks ühevanust samas häälekategoorias naist vestlevad omavahel väheütlevalt. Kui Piret Rauga Riina oli torssis ja pahur maanaine, siis Helen Lokuta oli samas rollis leebe ja õrnake. Aga väheke veretuks jäi ta siiski.

Ooperi päästis René Soomi roll ja natuur. Tema intensiivne osatäitmine lükkas hoopis teised tuurid peale. Ja äkki polnud enam aega Tarmo Eesperele klaveri taga kaasa tunda.  Tauno Pylkkäneni võimas ja kõnekas muusika oli see, mis mõjuma hakkas. Polnud vahet, kes seda esitas või millel seda esitati. Huvitav on Pylkkäneni võte kõige karmim mitte laulmise, vaid rääkimisega lasta välja öelda. Nii oli ooperis „Mare ja ta poeg”, nii lausus ka siin ema dueti vahele saatanlikult mõjuva häälega: „Sa teadsid, mis kirjas tegelikult seisab”. Ka Helen Lokuta sisemine võitlus, mis avaldus vastuse eel hingeldamises, oli mõjuv. Kui  seda toetas Soomi dominantne roll, hakkasid ka nüansid tööle. Uskumatu küll, aga lõpuks oli ikkagi ooper see, mis võitis. Kuigi soome keeles lauldud (iga sõna ei mõista ega eralda) ja klaveriga saadetud, oli ooperiettekandest saadud elamus kokkuvõttes üle draamaetendusel saadust. Kuidagi mahukam, krambivabam, voolavam, suurem. Eks muusika oli see, mis tõmbas alateadvuse kihid kaasa.