Pulmad ja matused on vaatemängud, aga seda on ka igapäevased rituaalid, mis on sedavõrd harjumuspärased, et me neid ei teadvusta. Kõik on teater – nii suured pidulikud sündmused kui ka hommikukohv ja päeva-alguse-tered, arglikud armuavaldused ja kirglikud tunnetepuhangud, riigikogu istung või diplomaatiline kohtumine.
Üks meie kunsti peamisi ülesandeid on teadvustada inimestele neid igapäevaelu vaatemänge, milles osalejad on samas ka pealtvaatajad etendusel, kus lava ja saali vahel pole piirjoont. Me oleme kõik näitlejad.
Teatris õpime nägema seda, mis on ilmselge, aga mida me tavaliselt ei näe, sest me ei ole harjunud oma pilku teritama. Me ei näe seda, mis on me silmale tuttav. Teater valgustab välja meie igapäevaelu lava.
Eelmise aasta septembrikuus saime rabava teatraalse ilmutuse osalisteks: meile, kes me arvasime, et elame turvalises maailmas, vaatamata sõdadele, genotsiidile, tapatalgutele ja piinamistele, mis on loomulikult olemas, aga kusagil eemal, kaugeis metsikuis paigus; meile, kes me elasime majanduslikult kaitstult, kes me olime oma raha investeerinud korralikku panka või andnud mõne ausa börsimaakleri kätte, meile öeldi, et seda raha ei ole olemas, et see on virtuaalne, väljamõeldis, mille autoreiks ei olnud väljamõeldud tegelased, vaid täiesti reaalsed alatud ja häbitud majandusteadlased. Kõik oli lihtsalt halb teater, hämar intriig, kus vähesed võitsid palju ja paljud kaotasid kõik. Jõukate maade poliitikud pidasid salajasi kohtumisi, kust lahkusid maagiliste lahendustega. Ja meie, nende otsuste ohvrid, jäime rõdu viimases reas pealtvaatajaiks.
Kakskümmend aastat tagasi lavastasin Rio de Janeiros Racine’i „Phaidra”. Lavakujundus oli vaene: põrandal lehmanahad, mida ümbritses bambuskeppidest ring. Enne igat etendust ütlesin oma näitlejatele: „Väljamõeldis, mida me päevast päeva lõime, on lõppenud. Kui te sisenete bambuskeppidest ringi, ei ole kellelgi teist õigust valetada. Teater on Varjatud Tõde.”
Kui me vaatame väliste vormide taha, näeme kõigis ühiskondades, etnilistes gruppides, kummagi sugupoole juures, sotsiaalsetes klassides ja kastides rõhujaid ja rõhutuid; näeme ebaõiglast ja õelat maailma. Me peame looma teistsuguse maailma, sest me teame, et see on võimalik. Aga meie ülesandeks on ehitada see teistsugune maailm omaenda kätega, mängides nii laval kui ka omaenda elus.
Osalege vaatemängus, mis kohe-kohe algab, ja kui te jõuate tagasi koju, mängige koos sõpradega omaenda näitemänge ja nähke seda, mida te ei ole olnud suutelised nägema – seda, mis on ilmselge. Teater ei ole lihtsalt üks sündmus – teater on eluviis! Me oleme kõik näitlejad: olla kodanik ei tähenda elada ühiskonnas, see tähendab muuta ühiskonda.
Tõlkinud Anu Lamp