1998 ja Nagano

Finaali esimest kolmandikku oli kole vaadata. Venelased olid tšehhidel seljas, mängiti meest, mitte litrit, käis avalik jaht Jagrile, Kasparaitis-huligaan noolis igal võimalusel ja ükskõik kellega „oma veskit“ teha. Žitnik, vennad Mironovid, Žamnov sõitsid tšehhidele igas väljaku nurgas sisse. Tohutu lämmatamine esimesest minutist. Kanada kohtunik ei teinud väljagi, selge, maksab tšehhidele kätte, et need poolfinaalis olid Kanadat võitnud. Eemaldab hoopis Svoboda kaks korda kaheks minutiks täiesti tühja koha pealt. Tšehhid ei läinud närvi ja see nad päästis. Hašek oli kindel ja hoopis venelased läksid närvi. Vene rakett Pavel Bure ei tulistanud kordagi, selles mängus oli rakett hoopis Jagr, kes andis suurepärase söödu hokikeppi ühe käega käsitledes. Õiglus jäi lõpuks valitsema: seesama Svoboda, nimi missugune! – viskas ainsa värava, võiduvärava.

2002 ja Salt Lake City

Pärast Naganot sai Putinil küllalt. Aitab. Nõukogude Liidu aegne võitmatu Punane Masin on vaja ellu äratada, koos Nõukogude Liiduga. Harlamovi-Tretjaki aegne üldrahvalik „šaibuu!-šaibuu!“-vaimustus ja kullakoormad olümpiamängudelt on vaja tagasi tuua, et rahva süvenevad elumured natukenegi tagaplaanile tõrjuda. Esimeseks sammuks sellel teel sportlaste keeli „soojenduseks“, on vaja kuldmedal Ameerikast ära tuua. Ta kutsus New Yorgist Slava Fetissovi oma kabinetti ja teatas: võtad hokimeeskonna üle, tood kulla Venemaale. Ah veel, paned Paša (Pavel Bure) kõrvale ka tema venna Valeri Bure sisse, ja po konjam, po rabotše-krestjanskomu. Fetissov oli sel ajal New Yersey Devilsi abitreener ja pakkumisi NHLi klubidest olevat veelgi olnud … Vjatšeslav Fetissov oli mängijana liider, kapten, utsitas riietusruumis ja väljakul mehi, ja kui vaja läks, pandi rusikad käiku. Aga Ameerikas olümpialippude all saadi poolfinaalis napp kaotus ameeriklastelt ja praštšai!, kuldmedalid. Pronks oli Kremli silmis tühi puru. Putin aga ei jätnud, ladus Fetissovile uue koorma selga: hakkad Venemaa hokit juhtima KHLi direktorite nõukogu esimehena.

2006 ja Torino

Soomlased on finaali jõudnud. Rootslaste vastu. Esimest korda. On tunne, nagu hakkaks naabertänavas kohe midagi juhtuma. Kanada ja Venemaa pidevast lõugamisest ongi juba villand, kogu aeg üks ja seesama. Kui eri teid pidi Põhjamaa pojad finaali jõudsid! Nagu Andres ja Pearu. Soome oli muidugi Andres, rügas raske tööga oma koha välja, vaatas naabrile ausalt silma, aga naabrimees, see kavalpea, tahtis lihtsamalt, vähema vaevaga ja viskas vembu sisse. Sverige-mehed nimelt kaotasid meelega ühe alagrupimängu, et järgmises play-off-mängus oletatava nõrgema vastasega kokku minna. Ümberkaudsed ümisesid, terve küla sumises ja näitas rootslastele näpuga. Muidugi pole nii ilus, aga kohtukulli see asi ei väärinud ja nii olidki naabrimehed rinnutsi koos rammu katsumas. Läks hoopis üksteise närvide katsumiseks. Rootslastelt tuli kohe alguses sõnatu teadaandmine: te niikuinii ei võida, te pole nii tähtsat finaali veel kunagi võitnud, teie pole võitjatüüp, rootslane aga on. Meil on Wassberg, Jern­berg, Gunde Svan, Björn Borg, lõpuks ABBA, aga teil – ainult hõbeda- ja pronksimehed Mieto, Kirvesniemi. Vaat nüüd oli Soome hokimeestel võimalus vastu rinda taguda ja mänguohjad oma kätte haarata – või ABBA, perkele ruotsalaiset, meil on Sibelius! teil on selle asemel tühi koht ja pakk paha haisu – ja tormanud rünnakule, pannud söödumängu tulevärgina käima ja löönud värava peale igast asendist. Soomlaste koosseis ei jäänud rootslaste omale alla, NHLi tipud Kurrid-Koivud-Kapanenid kõik platsil. See oli soomlaste nn viimase kaotajapõlvkonna kõige tugevam koosseis üldse! Ometi nad ei teinud seda, vaid jätkasid ettevaatlikku mängu, lükkasid kammitsetult litrit, ei võtnud riske – et ainult mitte omale väravat sisse lasta. Rootslaste mentaalne surve ja lõpuks ka värav tegid töö lõpuni. Rootsi võitja, Soome kaotaja.

2010 ja Vancouver

Seekord usaldasid Vene hokiülemused peatreenerit tema eelnevate tõestuste eest (venelaste MMi tiitel 2008, 2009). Aga Kanada taevas Vancouveri kohal säras kohalikest tähtedest eriti eredalt. Jälle said venelased Kanadaga kokku, seekord juba veerandfinaalis. Kes koostab selliseid graafikuid, on see taotluslik, et publik enne finaalmängu ära ei jahtuks? Jalgpalli Meistrite Liigas toimub samuti tegelik finaal juba veerandfinaalis, nagu aamen kirikus on Madridi Real või Barcelona vastamisi Müncheni Bayerniga ja siis on loomulikult omavahel koos ka kaks saunapileti omanikku. Jääb mulje, et ka alagruppe on võimalik osta või loosimisel muul moel võimu näidata. Venemaa oli omakorraldatud jalgpalli MMil sellises alagrupis, et ainult koos Uus-Kaledoonia, Vana-Kaledoonia ja Urartu vabariigiga oleks koosseis veel nõrgem olnud. Aga olgu, eksisin ära, olen ju Vancouveris. Kanada raju esimesel kolmandikul oli meeletu, kuidas, mis nipiga on võimalik meeskond esimeset sekundist nii kõrgetele tuuridele üles kruttida? Sõnale keemiat lisades? Venelaste tähed tiriti kõik ükshaaval taevast alla, ainult hallid udupilved jäid järele. Sugugi mitte kehv väravavaht Nabokov ei pidanud survele vastu ja mäng oligi lõppenud.

2014 ja Sotši

Vancouveri häving vajas tasumist. Milline melu Vene hokimeeskonna ümber! Jälle käis põhitegevus kabinettides, ja kõige kõrgemates kabinettides. Peatreener Biljaletdinov oli nagu hüpiknukk lükata-tõmmata-keelata-käskida. Niidi­võrgustik koos tõmbajate-tõmblejatega ulatus loomulikult Kremlini. Poolfinaalis soomlaste vastu oli alarmeeriv hetk, kui Kovaltšuk varakult värava viskas ja ise väga tõsiseks jäi. Kas tõesti on selline pinge meestel peal, kohustus Soome sitked juurikad jää küljest lahti kangutada, et nad koduõuel jälle mingeid rõvedusi (venelased sõnastaksid seda karmimalt) korraldama ei hakkaks. Torino on ju meeles ja 2007. aasta Moskva MM seda enam. Aga ärme unusta asjaolu, et soomlaste uus põlvkond ei karda enam venelasi, rootslasi ega üldse mitte kedagi. Uue hokipõlvkonna geenidesse pole enam kodeeritud Punase Masina ülekaalumängimise karusselle ja punasviitrite CCCPi kohustuslikku üleolekut. Teisel kolmandikul istun silmad rohkem kellal kui väljakul. Staritšok Teemu Selänne korraldab seal ja noored poisid teevad himu ja järjest süveneva enesekindlusega järele. Kas tõesti? Jälle soomlastele alla heita, oma koduväljakul? Kui lapseohtu Granlund litri lihtviisiliselt venelaste väravasse sokutab, on juba vesi ahju üle ujutanud. Edasi sosistavad mu huuled juba sekundeid. Sinipunavalgete lippude meri on mõõnas, lainete vahustel harjadel aga möllavad sinivalged ristilipud. Lõputseremoonial Thomas Bachi mesikõnet kuulates on Putinil kama meeste maratoni kolmikvõidust, sest hokikuld jäi võtmata. Nõukogude Liit on ikka taastamata! Putini kõrval istuva veetleva naiskaaslase Kabajeva silmad on kuidagi murelikud, lausa ärevad. Kas hakkab midagi koledat juhtuma? Hakkaski. Kohe pärast lõputseremooniat võetakse Krimm. Taastamistöödega hakatakse pihta.

2018 ja PyeongChang 

Olümpiast ei saa osa võtta NHLi mängijad. Tuleb teisejärguline turniir, on hokimaailm ärevuses. Põhja-Ameerikas paiknev NHL oma maailma parimate mängijatega on maailma jäähoki valitseja, kuna alternatiivi ei ole. Venemaa Gazpromi ja Rosnefti raha najal püsti upitatud KHL on aste-paar allpool nii mängutaseme kui organisatsiooni poolest ega kannata võrdlust välja. Siin võtab lääs Venemaa vastu seljavõidu. Nii istuvadki kolm meest laua taha: NHLi komissar Gary Bettman, IIHFi juht Luc Tardif ja ROKi president Thomas Bach. Bettman ütleb: meie ei tule. Teisel kahel on ainult üllad põhimõtted ja olümpia­ideaal ja seda jääb Bettmani raha vastu väheseks. Nad kuulavad ja noogutavad pead. Olümpia ajal on mehed ära ja meil jääb raha teenimata, nii lihtne see ärimaailmas ongi.

Kuna maailma hoki kolmanda divisjoni riik Saksamaa on Venemaa finaalivastane, siis seekord see võit lõpuks tuleb, peab tulema! Peatreener Znarok ülendatakse kindraliks ja Putin kingib igale mehele Mercedese viimase mudeli. Aga mida me näeme? Venelased loivavad ennast üle poordi vahetusmeeste pingile, nagu oleks kogu meeskond pärast trenni ületunde tegema jäetud. Silmis puudub säde. Arglikult, altkulmu põrnitsedes finaalmängu mängima tulla … täiesti arusaamatu. Mehed, täna on ometi teie päev, nautige pidu! Visake sakslaste puur litreid täis ja olete olümpiavõitjad, ükskord ometi! Teise poolaja keskpaigas on seis 1 : 0 venelastele. Sakslane on täiesti mängus sees, kuna vastane lubab. Venelaste kartlik mäng jätkub. Znarok vaatab tühja pilguga, mehed istuvad pingil mornide nägudega. Juhtmängijad on vakka. Kapten Datsjuk vahib jääle uisutavale kaaslasele altkulmu järele. Mis halvas venelaste mängu? Selle halvas eesootav tohutu häbi kaotuse puhul. Oleks vastane Rootsi või Tšehhi, või siis vähemalt Slovakkia, aga nüüd need …

Sakslased viigistavad ja on 56 sekundit enne lõpuvilet ees 3 : 2. Sellise vaimult vaese meeskonna vastu oskavad ka sakslased mängida. Miks nad siis ei võitnud? Selle asemel et lõpuminutit kõigi vahenditega tappa, jääd närides sellel lebada, jätkasid nad tavapärast mängimist. Kaotanud litri, oli viik tõsiasi. Šokist toibunud venelastel jätkus nii palju klassi küll, et lisaajal võit võtta. Valusamat kaotust ma ei tea. Saksa treeneril ja meestel polnud vaim veel lõpuni valmis.

2022 ja Peking

Kas Pekingi olümpialippude all jätkub maailma rahvastele kaheks nädalaks rahu ja turvatunnet? Seekord tuleb vastu pidada sõjaohuga ähvardamise ja koroonapandeemia tingimustes. Kohe avapäeval on õhus küsimus: kas Putin istub avatseremoonia lõpuni või on tema tool juba olümpiavande andmise ajal tühi? Hiinas alustati jäähoki juurutamist võimust ja rahast. Miljardär Ngok Jen Jü’le kuuluv KHLi klubi Kunlun Red Star ongi Hiina koondis. Kuid juuri pole see spordiala Hiinamaal alla võtnud. Tähtis asi on puudu – vaim.

Soome-Rootsi alagrupimängu ajal tekib küsimus: kas „jätku-Tammsaare“, kes iga nelja aasta tagant talvel Andrese-Pearu uue peatüki kirjutab, nüüd 2022 täiesti hullu paneb? Ja nimelt. Andrese ja Pearu on ta sõbraks teinud ja koos mõeldakse välja kuratlik tehing. Alagruppide võitjad (3) ja parim teiseks tulnud meeskond (1) pääsevad otse veerandfinaali ja tasuks puhkepäev. Panevadki mehed enne mängu salaja saunas, ilma maskideta, pead kokku: ajame mängu lisaajale, siis saab ka kaotaja oma eelnevale kuuele punktile ühe juurde ja seitsme punktiga ongi Kanada koos Taani oma kuue punktiga lisamängu mängimas ja puhkepäevast ilma! Aga et rahvas aru ei saaks, materdame üksteist korralikult ja kütame väravaid, nii et vähe ei ole. Üle võlli fantaasia meie „jätku-Tammsaarel“, vangutavad kõik Soome-Rootsi alagrupimängu vaadanud inimesed pead. Nii head näitlejad need hokimehed nüüd ka ei ole! Ometi on meie rahvakirjaniku teosed siiani vägagi lavastatavad olnud.

Vargamäe sündmused võtavad Pekingi jäähallis uue pöörde. Andrese-Pearu sõprus on lõppenud. Pearu oma kollasärkide kambaga satuvad sõjaväljale. Nende pealik Johan Garpenlöv, kes oma väega eelmisel aastal Riia all hirmsa nahatäie sai, vaatab nüüd uuesti ida poole ja ongi Venemaa väravas väljas. Aga väravas seisab Peeter Esimene isiklikult (siiski Rasputin, kui kiivri peast võtab), kes mitte ühtegi meest sisse ei lase. Nii tuleb kollasärkidega karoliinidel koju tagasi pöörduda.

Kaks päeva pärast rootslaste väge on vene vägilase värava ees kaikad käes möirgamas ja sisselaskmist nõudmas Karjala kannaselt tuttav ylimarssali Jukka Jaloneni võidunäljas väesalk. Venelased on kogu turniiri jooksul tuima pannud. Viie väljahigistatud võidu ja viie löödud väravaga (pole arvestatud vastase omaväravat, tühja väravasse visatud väravaid ja tähtsusetut mängu tšehhide vastu alagrupis), saadi olümpiavõidu peale mängima. Väravavaht-vägilane Ivan on neid oma turjal tassinud, nagu tiriks neetult rasket lotja, ja mehed on tema taga rivis nagu Volga burlakid. Ometi seisavad pingi taga punaste lipsudega Nagano-aegsed superründajad Fjodorov ja Žamnov, kes peaksid mäletama, kuidas väravalöömine käis. Kuid finaal on finaal. Soomlased on Mannerheimi liinil ja sealt venelane juba üle ei tule! Ega tulegi. Kapten Šipatšov, kes peaks karjuma „Edasi kodumaa eest!“, uisutab rahulikult jääl ja ütleb pärast mängu: „viimasel kolmandikul, seisul 1 : 1, me ootasime soomlaste vigu, ootasime nende eemaldamist“. Nad ootasid ja ootasidki oma kaotuse ära. Kommentaator-legend Nikolai Ozerov oleks selle peale kostnud: takoi hokkei nam ne nužen (sellist hokit pole meile vaja). Soome sai olümpiavõiduga „suurte poiste“ klubisse sisse. Ja rootslastele sai tõestatud, kes on võitjatüüp.

Aga võib-olla oli venelaste kaotuse põhjus selles, et vaadanud särgile, ei leidnud nad sealt oma kodumaa nime ega vappi. Soomlastel ja kõigi teiste meeskondade mängijatel oli see seal olemas.

Mis saab edasi?

Jätkame maailma jäähoki võimukantsist NHList. USA pealinna Washingtoni hokiklubi Capitals kapten on alates 2010.aastast venelane Aleksandr Ovetškin, 36aastane hoki superstaar, kes on kordagi klubi vahetamata mänginud seal 17 aastat järjest. Vene karu Kapitooliumi jalamil möllamas ja trikke tegemas, rahvas on rahul, rahval on lõbus. Alex, hüüdnimega Ovi, on Ameerikas popp poiss. Kord läks ta kaaslastega restorani sööma ja nägi tänaval kehvalt riides kodutut. Alex võttis oma pintsaku seljast ja pani mehele selga. See polnud reklaamitrikk. Kaameraid ei olnud ja kõik olekski sinnapaika jäänud. Aga söögikoha töötaja nägi aknast – oi! Alex ise! – ja pani teate ühismeediasse.

Aga 25. XI 2017 sai Ovetškin hakkama veel parema teoga. Ta kutsus Torontosse kohaliku Maple Leafsi ja Capitalsi mängu vaatama Kanada koolipoisi Alexi, oma nimekaimu, kes mängis poistevõistkonnas hokit ja kellel avastati luusarkoom. Pahaloomulisele kasvajale sai piiri panna jala osalise amputeerimisega ja nii seisis proteesile toetudes väike Alex enne mängu oma iidoli suure Alexi kõrval Washington Capitalsi riietusruumis. „Kui ma värava löön, siis see on sulle kingituseks. Parane ja ole tubli!“ Pärast esimest väravat otsis suur Alex tribüünilt poissi, kes pidi kokkulepitud kohas istuma, kuid ei näinud teda. Suur Alex tegi Torontos Vahtralehtede vastu sellel päeval koguni kübaratriki, lõi kolm väravat. Pärast mängu said nad uuesti kokku. Väike Alex oli vaimustuses. Meeleliigutus haaras kogu Kanadat. Vaatamata kõigele on olümpituli Pekingis juba süüdatud. Juba teist korda järjest jääb Ovi koos oma NHLi kaasmängijatega mängudest eemale, sest leivaisa mister Bettman ütles jälle ei. Aga vaatame olukorda laiemas plaanis. Nii kaua kui suur Alex Washingtonis kaptenina meeskonda innustab ja Capitalsi Stanley karikani viib (2018. aastal juba viiski), on kõik rahul. Nii kaua kuni Putin pole teda sealt koju kamandanud ja laseb tal edasi väravaid visata Wayne Gretzky kõigi aegade väravaterekordini välja (Ovil on puudu 135 väravat – tema praegused 759 hokimaailma suure nr ühe 894 vastu), on ta edasi Vene rahusaadik otse Ameerika pealinnas ja kõik on hästi.

Mida maailm soovib? Et KHLi esimese ründekolmiku moodustaksid Gazpromi särkidega Vladimir Putin kesktormajana, Aljaksandr Lukašenka vasakul äärel (mõlemad on amatöörhokimängijad, kes oskavad väljakul ka litrit vedada) ja vana kogemustega mänguhunt Sergei Lavrov paremal äärel, kelle ülesandeks on ründajaid söötudega varustada. Et asjal ka rahvusvahelist mekki oleks, võiksid kaitsepaari moodustada Viktor Orbán ja vahetusmängijana Venemaale rendile laenatud Gerhard Schröder. Oma tohutud ambitsioonid võiksid nad esialgu Euroopa Liidu segavõistkonna vastu rahuldada, aga kus sellega – väljakutse on esitatud üle ookeani Maailmakoondise vastu, kus kordades parem mängukvaliteet, distsipliin ja toimiv organisatsioon. Kuid sellest ei hoolita. Las nad siis lähevad kokku ja madistavad end hingetuks, istuvad kordamööda karistuspingil, teevad keelatud ja lubatud jõuvõtteid poordi ääres, riietusruumis ja mujal ainsal tingimusel, et kõik toimuv jääks rangelt spordipalee piiridesse, ja mitte üks toll sellest väljapoole. Sellist mängu tahaks kogu maailm näha.

Maailm nägigi mängu, ja varem kui arvasime. Kohe pärast OMi lõputseremooniat. Putin loobus kahest kaitsemängijast ja asus kolmikuga jääle. Kuid nüüd juhtus uskumatu. Esimestel minutitel viskas Putin hokisaapad jalast, kepi käest ja pannud musta vöö ümber kõhu, sööstis vastasmängijale kallale. Hulluks läinud? Kuid see Euroopa koondise kandidaat, sinikollase rinnasildiga poiss polnud papist. Vahetanud mõned löögid, üritas Putin jalalööki, kuid see jäi töntsiks. Kohtunikud lahutasid vastased ja toimetasid kakluse alustaja karistuspingile. See hakkas kohtunikule vastu, otsides oma taskust midagi. Kasteet? Nuga? Relvitu Putin toimetati karistuspingile. Videokohtunik vaatas video üle ja tema otsus Haagi ülemkohtunikule: las vaatavad video üle ja otsustavad karistuse. Haagist tuli otsus otsekohe: välja saata! Mitte mängu lõpuni, vaid kõikide järgmiste mängude lõpuni – tema elu lõpuni. Hokiväljak jäägu puhtaks, maailm ei taha näha sellist mängijat.