Black metal’i festival „Howls of Winter“ 10. – 12. II Tallinna klubis Tapper.

Muusikaajalugu põhjalikult tundmata on mulle jäänud mulje, et kunstivormina on muusika olnud religioosse konflikti sõjatander. Läbi aegade on seda peetud enam kui kerglaseks kunstiks, tihti ka frivoolseks, isegi saatanlikuks, sest ta võib kõnetada keha viisil, mida pole võimalik mõistusega selgitada ega mõistlikkusele allutada. Seda kuni selleni, et muusikaintervallile tritoonile anti XVIII sajandi algul nimi diabolus in musica ehk „kurat muusikas“. Muusikat nähti kui religioosset nähtust ja ühiskonna heakskiidu poole püüeldi sellega, et üritati maha raputada kõik kehalik ja frivoolne, puhastuda, kõnetada muusikaga taevasi sfääre mingil siivsal, organiseeritud moel. Inglite keeles. See heitlus muusika määratlemise üle kuratlikuks või jumalikuks kestab tänapäevani mitmel rindel, aga kui rock ’n’ roll is devil’s music, siis black metal on paljude arvates ilmselt kurjuse telje must määre, mida määritakse ka esinejate näkku ja kuulajate hinge.

Eesti black metal’i festival „Howls of Winter“ on tänavuseks üheksandaks tegutsemisaastaks kasvanud, ja ma julgen väita, et üheks maailma prominentsemaks ürituseks, kus kutsutakse lavale esinejaid, kes muidu kontserte ei anna või teevad seda harva, ning tuuakse Tallinna Tapperi väikeklubi ruumidesse kokku tumeda formaadi austajad üle maailma. Kui valitsevat meelsust kirjeldada, siis on seda mingiks kuradi kummardamiseks nimetada küll väga labane üldistus, aga laiemas laastus on valitsev eetos antikommertsialism ja valitsevate ühiskondlike normide vaidlustamine, ka muusikas. Antikommertsialismi all ei pea ma silmas seda, et kapitalismi reeglid ei kehti – arvestades nende päevade jooksul ostetud ja müüdud särkide-plaatide hulka, pole tarbimisühiskond kuskile kadunud –, vaid seda, et muusikud ise ei püüdle enda turundamise poole. Kui popmuusika ligineb massidele, et astuda nendega proaktiivselt dialoogi, ning endast paremini mõtlevad stiilid nagu džäss ootavad kuulajat poolel teel, nii et signaali edastaja ja vastuvõtja peavad kohtumiseks sammu tegema, siis black metal, eriti siin festivalil domineeriv põrandaalune raw black metal muusika, ei tee kuulaja poole ühtki abistavat sammu, pigem püüab mängida varjamise, kui et paljastamise, sulgemise, kui et avamise mängu.

Loori taga

Muusikaelus väljendub black metal’i varjamistaktika väga intrigeerivates ja kohati äärmuslikes vormides. Artistid on anonüümsed, plaatidel puudub tihti igasugune informatsioon, mõnel juhul ei ole bändile pandud nimegi, paljud artistid ei anna intervjuusid ega avalda endast ühtki fotot jne. Selle ideoloogia keskmes valitseb maksiim, et muusika peab kõnelema iseenda eest, ja liigset müra ei ole sinna juurde vaja. Kuidas siis aga hakkama saada selle paradoksiga, et muusikafestivali ajal on vaja astuda lavale ja seista seal iseenda eest? Jällegi näeb väga põnevaid viise, kuidas üritatakse kõnetada varjamise kaudu. See kõik meenutab nagu mingit erootilist fantaasiat, kus kujutlusvõime peab täitma silma eest varju jäävad tühimikud. Selles võrdluses on muigama panevaks näiteks igasugune folk kui muusika, mille eesmärk on paljastada kõik ja varjata mitte midagi – puhas pornograafia.

Varjamise ideoloogia stiilse avalöögina esineb tuliuus ja oma esimest kontserti andev, samuti täiesti anonüümne Eesti kollektiiv Tomb Veneration lava ette asetatud kardina taga, kust on aimata esinejate kehakuju ja kontuure, ent on raske neid identifitseerida. Antikommertsialismi üheks näiteks võiks ju pidada ka seda, et kontserdiga samal ajal tuli müüki ka nende kassett, mis müüdi sellesama ühe päevaga ka läbi ja ühtki neist üldse ametlikku kanalisse saadavale ei ilmunudki – ei poodi, internetti ega mujale. Kui Tomb Venerationi muusika mõjus ligipääsmatuna, siis neist ülejärgmisena astus lavale Eesti-Austria ühisprojekt ja kuulu järgi väga prominentseid muusikuid ühendav Burial Moon, mis kõlas muusikaliselt juba täiesti kompromissitu müraseina moodi ja oli sellise tahke, hermeetilise klotsina väga intrigeeriv. Varjamisest niipalju, et bändi planeeritud vokalist jäi randevuu tõttu moodsa viirusega Eestisse tulemata ja anonüümse laulja asemel astus lavale teine anonüümseks jääda sooviv vokalist. Selles on midagi militantlikku: sõnumi levitamisel pole tähtis, kes seda täpselt teeb, üks asendatakse teisega, sest kõik on kokkuvõttes suurema terviku teenistuses.

Tomb Venerationi ja Burial Mooni vahel sai näha Portugali muidu ka täiesti anonüümset artisti Vetala, kus suurepärase brutaalse taandustehtena tekitas trummari ja laulja kõrval mingisuguseid noodilaadseid helisid vaid üks kitarr. Sellesama kitarristiga hiljem vesteldes leidsin kinnitust oma arvamusele, et Vetala eesmärk on teha primitiivsusest esteetiline platvorm, kust visatakse minema kõik, mis peaks nende loomingu tegema lihtsamini omandatavaks. Varjamise kunsti valdasid nad ka suurepäraselt, sest peale industry standardi, et kõigi esinejate näod on kas maalitud vere või muu värvainega, vahel ka maski või looriga kaetud, püsis laulja kogu kontserdi aja hiigelsuure põlevate küünaldega kandelaabri taga, välja paistsid ainult tema ekspressiivsed käed. Portugallased leidsid nende päevade jooksul tee lavale veel kahel korral, artistinimede Morte Incandescente ja Irae all, mis ei ütle keskmisele Sirbi lugejale mitte midagi, aga teemast huvitujale võivad vastava väljaõppe korral mõjuda nagu palderjan kassile.

Kollektiivid

Kuigi black metal’is on bändide liigitamine-lahterdamine riigi ja rahvuse liini pidi täiesti tavaline (bändid kui oma maa, tihtipeale ka maakonna, regiooni või linna vastava subkultuuri esindajad), siis paistis tänavune „Howls of Winter“ silma nende joonte selge eristuse poolest veelgi enam kui tavaliselt. Eestlastest ja portugallastest juba rääkisin, kuid peale nende tuleks veel välja tuua Austria, Bosnia ja Hertsegoviina ning Šveitsi esindajad, kes kõik astusid lavale rohkem kui korra.

Austerlaste Hagzissa ühendas kohaliku horror-folkloori ja pungiliku rifika black metal’i. Laulja varjunimega Herzog B. v. Moser-Wampula (!) mõjus laval täiesti lummavalt, umbes nagu retoromaani muinasjuttudest tuttava kurja kääbuse ja Bergmani „Seitsmenda pitseri“* surma segu. Osalt samu liikmeid ühendav Alruna oli aga oma karge Alpi-eepika ja pikkade transilike lugudega üks festivali vaimselt nihutavamaid kogemusi.

Bosnia ja Hertsegoviina seltskond koosneb enamasti Sarajevos elavast sõprade ja aatekaaslaste grupist, kes on ühinenud Black Plague Circle’i nime taha ja annab mitmesuguste artistinimede all välja väga kvaliteetset, tihti avangardset põrandaalust black metal’it. Neist üks kollektiiv Void Prayer andis Tallinnas üldse viimase kontserdi, väljendades seisukohta, et see palju tunnustust leidnud kooslus on oma raja lõpuni käinud ja peab mingi muu kontseptsioonina ümber sündima. Kontsert oli täiesti fantastiline psühhedeelne, morbiidne black metal, kust jäi muusikaliselt kõlama bassimehe A. (jälle üks varjamise tippnäide – kasutada üksnes initsiaale) keerukas nuudeldamine ja kitarristi H. impulsiivne vihapurse, kui ta ühel hetkel (võib-olla mingisse katarsisesse jõudes) peksis laval täiesti sodiks oma kitarri, nii et ruum vakatas. Võimas.

Teine bosnialaste kooslus, samuti väga tunnustatud Obskuritatem käib aga abstraktse noise’i ja dark ambient’i mõjutustega black metal’i rida. Ei saa jätta välja toomata, et ladinakeelne obscuritatem tähendab obskuursust, hämarust, ebaselgust. Ka nende live oli liikmetest lahti veniv, aja ja ruumi piire ületav must amorfne mass, mis leidis lõpuks selgema fookuse ühes pungilikumas loos koos laulja ootamatu hüppamisega rahva hulka, kust ta esitas kogu loo. Huvitavalt jäi see moment kõlama kui obskuurse varjamise vastand: üheks hetkeks ja üheks looks oldi kuulajaga silmitsi vahetus kontaktis.

Kogu kolme päeva ja viieteistkümne bändi ajal kogetud emotsioone pole võimalik siia kirja panna, aga olgu see tume laeng kõigile asjaosalistele piisav kütus, et näeksime järgmisel aastal ka selle eesti raskemuusikaelus täiesti asendamatu ürituse esimest ümmargust tähtpäeva.

* „Det sjunde inseglet“, Ingmar Bergman, 1957.