„Kas sa lähed täna Halli „Beats from the Vaultile“?“

„Jaa, aga juba üsna vara, kella kolme-nelja ajal. Sa ka?“

„Ma lähen ka vara, kolme-nelja ajal. Kell kuus-seitse pean mujale minema.“

„Jaa, ma liigun ka juba seitsmeks koju.“

Tõenäoliselt kõlab, nagu oleks see dialoog toimunud 2019. aastal või vähemalt 2020. aasta esimesel paaril kuul. Enne kella üht öösel eriti peole ei sätitud ning tavaliselt astus peaesineja lavale kolme-nelja ajal. Mõni läks kuue-seitsme ajal edasi uuele üritusele või järelpeole.

Vestlus leidis aga aset kuu aega tagasi laupäeva päeval. Mina tegin ringkäiku muuseumis ja sõbranna plaanis veel enne mainitud tumemuusika üritust minna trenni. Teisisõnu, tere tulemast uude reaalsusse, pidude päevasesse ja õhtusesse formaati, kus programm saab läbi kell 23 ehk siis, kui omikron hiilib oma pesast välja ja hakkab tantsulisi kimbutama.

Enne koroonaaega peeti kõik kureeritud elektroonilise muusika üritused öösel ning tantsijad läksid põrandale alles pärast keskööd. Kas piirangud on rituaale muutnud ja kas päevaste pidude korraldamist on võimalik pärast koroona­piirangute lõppu jätkata, et skeene oleks mitmekesisem?

Enne kui jätkan sõna „pidu“ kasutamist, tahan rõhutada selle tähendust siinses artiklis. Kui kirjutan „pidu“, pean silmas kureeritud elektroonilise või masinatega loodud muusika üritust. Tahan välistada sõna „peavool“, sest sellega annan juba hinnangu, milline muusika on halb ja milline hea. Samuti ei ühti termin mõttega, et see kõlab raadiost. Ka Raadio 2 mängib õhtuses vööndis muusikat, mida nimetatakse alternatiivseks. Sõna „päevased“ all ei pea ma silmas ainult varavalges toimuvaid üritusi, sest praegusel ajal varieerub ürituste algus keskpäevast kella kuueni õhtul. Selgitused antud, jätkakem …

Euroopa suurlinnades ei ole päevased peod võõras nähtus ning isegi üle lahe Helsingis on pühapäevased elektroonilise muusika üritused trendikad. Parim näide on muidugi Berliin, kus Klubnacht (klubiöö) algab tavaliselt laupäeva öösel, jätkub terve pühapäeva ning kestab esmaspäeva varahommikuni. Sellepärast öeldakse ka Berghaini kohta „kirik“, kuna nii mõnigi sätib end hommikul ärganuna jumalakoja asemel klubi järjekorda. Õigemini, neile mõnele on just klubi see paik, kus tantsides oma patud lunastada.

Koroonaeelne aeg

Ka Tallinnas korraldati päevaseid pidusid juba enne koroonaaega. Ühe pealkiri oligi muide „Kirik“, see algas pühapäeva keskpäeval. Peo algidee oli tuua Tallinna berliinilikku õhkkonda. Ühel hetkel sai „Kirik“ päevasest peost 24tunniseks. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid, kuid üks neist oli kindlasti tõsiasi, et eestlasel pole harjumust pärast hommikukohvi kohe tantsupõrandale suunduda.

Päevast formaati katsetati ka näiteks klubis 9/11. Laupäevakud ja pühapäevakud, nagu neid kutsub 9/11 juht Simo Protten, tõid küll majja peomeeleolu 50-60 inimesega, kuid võrreldes tavapärase peaaegu paarisaja külastajaga oli üritus kahjumlik. Armastatud, kuid nüüdseks suletud underground-klubis Uni katsetati sama, kuid kokkuvõttes võib tõdeda, et päevapidudel oli võrdlemisi lühike eluiga.

Elu on näidanud, et rituaalset käitumist on raske lõhkuda. Tavaliselt otsitakse kogunemispaika, siis viiakse end joviaalsemasse meeleolusse ning alles kella ühe ajal või hiljem otsustatakse liikuda klubi poole. Kella 23 reegel on aga praeguseks sundinud inimesed oma harjumusi ümber hindama. Siit tekibki küsimus: kas väljas käimise kombed on koroona ajal mingil määral muutunud ning sillutanud ka tee päevapidude korraldamise uuele katsele?

Vahestseen Hallis

Kell on laupäeva õhtul saamas viis, kui sisenen Halli, üritus algas kell kolm. Võrreldes koroonaeelsete „Beats from the Vaulti“ pidudega on olukord klubis algul vaoshoitud. Ülemine Mesila saal on täiesti tühi, vahest külmema ruumi ja artisti asemel ekraanil jooksvate videote pärast. Põhisaalis ja suitsuruumis ei ole aga muusikas allahindlust tehtud: artistid mängivad kvaliteetses valikus EBMi (electronic body music) ning need, kes tantsivad, teevad seda tuliselt. Tõtt-öelda ongi mõnus, kui ümberringi on ruumi. Kui kella seitsme paiku lahkun, on suitsu­ruum juba tantsivat rahvast täis. Pidu kestab kella 23ni.

Koroonaajastu

Kui koroonaeelsel ajal oli näiteks 9/11 pidude keskmine külastatavus 200 inimese ringis, siis praegu peab arvestama poole väiksema külastajaskonnaga. Reeglid on küllaltki sarnased öiste pidudega: esimene DJ mängib üsna tühjale saalile ning inimesed hakkavad laekuma esimese artisti lõpetamise ja teise DJ alustamise vahepeal. Simo Prottenil on valem, kuidas arvutada külastajate tegelikku arvu: võtta Facebookis tulijad ja huvitunud ning jagada kahega. Siiani on see küllaltki täpselt paika pidanud.

Vahestseen 9/11s

Kell on 19, kui jõuan Hallist klubisse 9/11, kus puldis on naised, mõni esimest korda. Kõlav techno on alguses mehaanilisem, järgmine artist laob peale meloodiad, millega meenub mu enda algustee elektroonilise muusika juurde. DJ-valik on hea, kuid rahvast on algul vähe. Sean ennast ühena kolmest tantsijast küllaltki keskele. Kell hakkab lähenema 21-le ning ka inimesi on ruumi sisenenud juba mõnikümmend. Kui hakkan lahkuma, hüüatab mulle ukselt üleslöödud, kasukaga naine: „Nii vara lähed! Pidu on siis halb?“

Naeratades vastan, et mul on see täna juba teine pidu. Kõigi nägudelt peegeldub imestus. Tuletan vestluse käigus meelde, et kell on juba 21.30 ning peo lõpuni on vaid poolteist tundi. Seltskond siseneb ning ise suundun kodu poole, bass selja taga võimsalt kumisemas.

Peolkäijate eelistused ja tegelikkus

Sebastian ja Jaane on pigem öised pidutsejad. Esiteks tingib seda tõsiasi, et välja minnakse eelkõige seltskonnana, kuid teisalt dikteerib valiku soov olla päevasel ajal produktiivne. Kuna praegusel ajal lõpevad peod enne keskööd, on neil muusikaüritustel käimine jäänud võrdlemisi tagaplaanile. Teine põhjus on reede õhtu nihkumine laupäevale. Jaane tõdeb, et ta on harjunud töönädala viimasel õhtul välja minema. Raske olevat isegi magama jääda, sest keha on justkui valmis tantsupõrandale minekuks.

Teiste sõprade-tuttavatega vesteldes kerkib aga üha uuesti pinnale soov, et päevasel ajal võiks ka midagi toimuda. Nagu üks neist ütles: pärast rasket töönädalat ei taha alati unetunde raisku lasta, vaid minna pühapäeval tantsima, lasta rütmil ennast pingetest lõdvestada, mitte neid väsimusega juurde tekitada.

Halli juht Meelis Vili nendib, et päevaseid üritusi tehes riskitakse pidevalt. Tegemist pole lihtsalt DJde kutsumise ja programmi kureerimisega, vaid ka suure hoone kütmise, turvameeste, piletimüüjate, baaritöötajate ja garderoobihoidjate tasustamisega. Suvel saab muidugi üritusi korraldada Halli õuealal Suvilas, kuid olen ka ise märganud, et päevasel ajal on raske isegi tuntud välismaa nimega meelitada arvestatavat hulka muusikat kuulama.

Meenub möödunud augusti päevane aeg Suvilas. Esinema pidi DJ Masda. Mäletasin tema eelmist set’i Mesilas laupäeva öösel, õigemini hilistel hommikutundidel. Terve ruum oli higine ja õhupuuduses, põrand lainetas põrkavate tantsijate tõttu ning kõigi nägudel sillerdas täielik minnalaskmise rõõm. Nüüd, augustiõhtu briisis oli põrandal ja istekohtadel maksimaalselt paarkümmend inimest. Mis juhtus?

Päevase pidutseja haavatavus

Pidutsejate vähesus on surnud ring, sest enda ümber soovitakse näha head seltskonda, kuid samal ajal on puudu peo algatajad, kes looksid selle n-ö vundamendi, millele ehitada ülejäänud maja. Õigemini, algatajaid on, kuid paarist entusiastlikust tantsijast ei piisa. Tallinnas ja tõenäoliselt ka teistes Eesti linnades on puudu see kriitiline inimhulk. Peale selle raskendab olukorda elektroonilise muusika skeene killustatus ning harjumus käia ühes või teises klubis, sest sealne õhustik on tuttav ja turvaline.

Kui öösel on pime, siis päeval on üksikkülastaja haavatavam. Meelis Vili arvab, et kui kureeritud muusikalise programmi kõrval oleks ka muud tegevust, siis võiksid päevased üritused isegi toimida. Teine element on koht. Peolkäijad mainisid head õhkkonda. Suvel saab Plastiku või Botiku minidžunglis luua intiimsema õhustiku, kuid külmemal ajal puudub paik, mis pakuks muusikat, aga ka niisama ajaveetmisvõimalust – kas või sooja ruumi patjadel lesimiseks või tuba, mis oleks näiteks installatsioonide päralt või kus saaks mängida lauatennist.

Vahestseen Sveta baaris

Jõuan Sveta baari pühapäeva õhtul kella kaheksa ajal. Menüüs on korralik kogus eksperimentaalsemat muusikat tantsulisemate rütmide ja vabade katsetuste piirimail. Üritus on kestnud juba peaaegu kaks tundi, kuid tantsupõrand on üsna tühi. Vaid üks noorem entusiast vehib artisti ees tantsida, teised õõtsuvad veel oma laudade ja sõprade lähistel. Olukord muutub tunniga tundmatuseni, tantsupõrand täitub rahvaga ning varasemast pühapäevasest tagasihoidlikkusest pole jälgegi. Inimestel on silmad suletud ja naeratus näol. Õhtu parimaks hetkeks kujuneb mulle kindlasti Jasperino remiksitud Onu Bella lugu „Ma võtsin viina“. Ühel hetkel avastan, et kell on 23 läbi, tantsin ikka veel ning koroona polegi uksest sisse astunud.

Pärast koroonat

Sveta baari eestvedajad Luke ja Madleen Teetsov-Faulkner tõdevad, et soovivad hakata juurutama päevaseid ja pühapäevaseid üritusi. Pühapäev on praegu Eesti elektroonilise tantsumuusika ürituste puhul kindlasti alakasutatud. Ometi on see Berliinis, Amsterdamis või isegi Helsingis väljaminekuks trendikaim aeg.

Luke’i ja Madleeni sõnutsi on selliste ürituste puhul tähtsad noored, kes ei ole veel öiste rituaalidega nii-öelda ära rikutud. „Noored hoiavad rohkem kokku, tulevad varasematele reividele ning näha on, et nad suhtuvad muusikasse teistmoodi. Nad on valmis rohkem mööndusi tegema. Kaks viimast kuud olen olnud üllatunud. Kolmapäeviti kell 21 läheb muusika väga raskeks ja inimesed reivivad. Siin ei ole mängus droogid ega joogid: väljas möllab lumetorm, aga inimesed tulevad ja tantsivad,“ rõõmustab Luke.

Ta usub, et kui koroonapiirangud lõplikult kaovad, tuleb ürituste korralduses muudatusi. Kui vanasti oleks olnud hullumeelne kutsuda suurem artist pühapäeval mängima, siis nüüd võib see saada uueks reaalsuseks. Naljaga pooleks, ega DJd ka jõua igavesti öösiti mängida. „Veider, et päevaste pidude väärtuse mõistmiseks oli vaja koroonat,“ muigab Luke.

Suhtumist on vaja muuta

Pidudel käies ning korraldajate ja peolistega rääkides sai selgeks, et harjumused ei ole veel muutunud, kuigi lootust on – eriti nooremate seas. Tõsi on see, et elektroonilist muusikat kuulatakse aina rohkem ning selles valdkonnas tegutsevaid maailmakuulsaid artiste võib juba võrdsustada kunagiste rokk­staaridega. Ka Eestis tegutseb arvestatav hulk inimesi nii sedalaadi muusika produtseerimise kui ka mängimisega. Seega tasub ümber mõtestada, kuivõrd kestlik on suruda elektrooniline muusika vaid ööformaati, ning mõelda, kuidas mitme­kesistada skeenet, mis on ka Eestis läbi teinud suure arengu.

Kuna inimestesse kinnistunud seltskondlike harjumuste muutmine võtab omajagu aega ning tähendab korralikus koguses rahalist riski, võiks ka Eesti kultuuripoliitika kaaluda selle valdkonna toetamist. Klubikultuurile on aegade jooksul külge poogitud mitmesuguseid halbu omadusi, kuid nende hinnangute andjad ei pruugi mõista, et just toetuse, nii rahalise kui ka ühiskondliku, puudumine ei lase kirjeldataval kultuuriosal tekkinud tupikseisust välja tulla ja edasi areneda. Ei tasu alahinnata muusika teraapilist võimet inimesi ühendada.