Anna Škodenko: “Erinevad autorid on esitanud oma aja ühiskonna huvidele ja ideaalidele vastavaid kujutlusi kõige täiuslikumast ühiskonnakorrast, mis oleks võinud olla aja püüdluste ja tegevuse lõppeesmärgiks. Fiktiivne ideaalne ühiskond on utoopia. Varased modernistlikud utoopiad (T.More “Utoopia”, F.Bacon “Uus Atlantis”) kirjeldasid ühiskondlikku ideaali, mida põhimõtteliselt ei olnud võimalik konstrueerida tegelikkuses. Eelmisel sajandil asendusid utoopiad düstoopiatega. A.Huxley, G.Orwell, R. Bradbury ja J.Zamjatin lõid ülimalt ebasoodsaid elukeskkonna pilte, mida iseloomustasid nii “totaalne stabiilsus” ja ühtsus kui ka rõhutatud sotsiaalse kontrolli vahendid – ehk kõik see, mida reaalsuses justkui vältida tahetakse.

Praeguseks tundub, et kõik need idealistlikud stsenaariumid on läbi proovitud ja ka osaliselt realiseeritud. Sõna “ühiskond” iseenest kõlab utoopiliselt. “Ühiskondlik” saab olla asendatud “isiklikuga”, seega ka “ideaalne” “lemmikuga”, “idealistlik” “realistlikuga”.

Ma ei saa öelda, et minu isiklik vabadus oleks kuidagi piiratud, et oleks puudu ideaalelu loomise vahenditest. Ma ei näe ka mingeid häirivaid erinevusi inimeste vahel. Utoopilisele kogukonnale omane vanade asjade eitamine ning reaalsete inimeste välistamine on täesti aksepteeritav. Sellega, et minu enda elu saab olla täiesti jälgitav ja monitooritav, olen samuti juba ära harjunud. Iga minu samm nii linnas kui internetis saab olla fikseeritud; laua peal on arvuti, lülitan siis kaamera ka sisse. Kõik on korras.

Siiski on mu eesmärgiks luua konkreetne visioon kaasaegsest ideaalsest ühiskonnast. Näitusega “Idealistlik” proovin lõpuni viia enda inforuumis aktuaalseid ideaale ja prioriteete. Oletan, et a pirori idealistlikud ja paratamatult ka argielust eraldatud galeriiruum ja näituse olukord on peaegu ideaalsed vahendid utoopiliste ideede “elluviimise” jaoks.”

 Näitus jääb avatuks kuni 04. aprillini 2009.

 Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.