Sama soliidne on ka dirigentide nimistu, kes on aegade jooksul orkestriga tööd teinud: nende hulgas on ka meie Paul Mägi. Muusikakõrgkoolide orkestrid arusaadavatel põhjustel ülearu palju ei gastroleeri, neil on teised ülesanded, kuid Malmö muusikaakadeemia orkester on siiski oma viimase dirigendi Neil Thomsoni eestvedamisel teinud ulatusliku turnee Saksamaal, Hollandis ja Inglismaal ja, mis veel olulisem, väga nõudliku kavaga. Ei ole igapäevane sündmus, et õppeasutuse orkester viib külalisesinemistele Stravinski „Kevadpühitsuse”. Neil Thomson tõi ka Leedu ja Eesti turneel kaasa hästi valitud väga nõudliku kava, kus eesti helilooja esmaesitus, rootsi klassiku Carl Wilhelm Eugen Stenhammari Sümfoonia nr 2 g-moll, op. 34 ja Max Bruchi Viiulikontsert nr 1 g-moll, solistiks on leedu imelaps, nüüd juba täisealine viiulikunstnik Vilhelmas Čepinskis.
Neil Thomson on üks vähestest noorema põlvkonna tunnustatud dirigentidest, kes on endale nime teinud ka professorina: nii dirigeerimise õppejõu kui ka üliõpilasorkestrite juhendajana. Ta on muuseas olnud ka külalisprofessor Salzburgi Mozarteumis ja osalenud Lorin Maazeli dirigeerimiskonkursi Euroopa žüriis Maazeli enda kutsel. Et tunnustus pole olnud juhuslikku laadi, kostis eelkõige välja Stenhammari 2. sümfoonia ettekande viimistlusastmes. See suur neljaosaline, tervet kontserdi poolt täitev tõeline rootsi sümfoonia oli lihvitud, nagu öeldakse, prillikiviks. See oli tõeline kool tudengitele. Sellist koordineeritust, mis kajastus strihhides ja ka aplikatuurides, on üliharva näha ja kuulda ka kõrgprofessionaalsete orkestrite puhul. Et orkester pole sellise drilli juures kaotanud mängulusti, see ongi kõrgeim pedagoogika pilotaaž. Näib, et Neil Thomson valdab seda maksimaalselt. Stenhammari sümfoonia IV osa „Finale: Sostenuto – Allegro vivace” sisaldab endas topeltfuuga, mille esitus oli nii kõlaliselt kui ansambliliselt kontserdi tippsaavutus. Tõnu Kõrvitsa muusika on muutunud nii sisult, vormilt kui helikeelelt ja see muutus on hästi põnev.
Kui ütleme, et sisu tingib vormi või ka vastupidi, siis passakalja range vorm tingib ka sisu raamistamise. Selle raamidesse surutud teksti fantaasiarikkus (variatsioonid) oli selgelt välja räägitud ning nauditav, orkestratsioonist ma ei räägigi: see on alati olnud Tõnu Kõrvitsa trump. Teose meeleolu peab kirjeldama Maarja Kangro neli luulerida „Passacaglia”, mis otseselt seostub hispaaniakeelse sõnaga passacalle ehk tänaval jalutamine. Mis kõige põnevam: ma tundsin selles muusikas ära eesti helilooja, et selle oli kirjutanud eestlane. Õige esitus on ilmselt alles tulemas, sest nägin saalis Olari Eltsi, kes jälgis seda muusikat vägagi huvitatult. Kõige keerulisem on aga midagi öelda Max Bruchi g-moll Viiulikontserdi esituse kohta, sest täiskasvanuks saanud imelapse vaieldamatutele kaasasündinud talendile vaatamata ärritas tema esitus ja käitumismaneer niivõrd, et pani mind teosest ainult ebaprofessionaalsust leidma. See ei ole Nigel Kennedy akadeemilisuse šokiteraapia, sellega kaasneb kõrgprofessionaalsus ja isikupära. Vilhelmas Čepinskis on XIX-XX sajandi vahetuse anakronism: siis mängisid eputavad imelapsed elu lõpuni traksidega lühikestes pükstes, samale tasemele jäi ka nende vaimne areng. Vaatamata kõrgetele autasudele, ei saa seda kunsti ja lavakuju tõsiselt võtta ning sellest on pisarateni kahju. Čepinskise tänaseks maha mängitud eeldustebriljant oli ei-tea-kui-mitme-karaadine.