Teist aastat järjest jääb ära Eesti paremate inimeste omavahel ja Eesti presidendiga telekaamerate ees kätlemine, mida veidral kombel peetakse iseseisvuspäeva üldrahvalikuks tippsündmuseks. Midagi on sellest va pandeemiast ikka kasu ka. Ehk on tegu koguni „uue normaalsuse“ olukorraga, mis on tulnud, et jääda? Juurdunud rituaalid iseseisvuspäeva programmis on kärisenud mõne muugi koha pealt.
Riigikantselei näiteks pidi tänavu kirjutama valitsusele alandliku palvekirja, et varahommikusele lipuheiskamisele Toompeal pääseksid kutsutud külalistele lisaks ka muud huvilised. On lubatud, et kaitseväe paraad, mis mullu samuti ära jäi, nüüd toimub, kuid veel on segane, milliseid suuniseid annab sellega seoses terviseamet. Senises võimuõhustikus on tõenäolisim tungiv soovitus, et kes saab, jäägu siiski koju. Need, kes ei suuda tankikütuse lõhna nuusutamisest hoiduda, mähkigu end aga maski ja kilesse ning kleepigu süstimistõend suurelt seljale. See kõik käib eeskätt tallinlaste kohta. Mujal maastikul tehakse oma väikesed kogunemised ja heiskamised küllap ikka ära ja siis kohe teleri juurde tagasi, nagu alati.
Kas tseremoonia poolsugususe üle peaks kurvastama, vihaselt viirusele rusikat näitama ja unistama sellest, et järgmine veebruar tuleb taas teisiti, s.o vanaviisi? Või on hoopis käes suur võimalus senine iseseisvuspäeva tähistamise igakülgselt ajast ja arust riiklik kombestik alatiseks hüljata? On ju näha, et ei sõjamasinate eksponeerimise ega maailma kõige halvema ja sisutuma meelelahutussaate (lõputu kätlemine) ärajäämine ole andnud rahva vaimsele tervisele surmahoopi. Usaldus võimu ja armastus oma riigi vastu seisab hoopis muul vundamendil kui 24. veebruari rituaalid.
Esialgu paistab, et pidupäeva korraldusjuhid ehk peameelelahutajad ei ole muutustele mõtlema hakanud. Näiteks presidendi kommunikatsioonijuht Indrek Treufeldt arvas hiljuti: „Loodetavasti jääb see viimaseks korraks, mil sarnaselt teistele riikidele peame viirusekriisi tõttu Eesti riigi sünnipäeva õhtut tähistama koduseinte vahel koos lähedastega.“ Huvitav, aga seda ju just riigivõimu survel ongi alati tehtud: surutud inimesed talvepimeduses koduseinte vahele teleprogrammi jälgima, sest kes ei vaata, ei kuula presidendi kõnet, mida aja jooksul on peetud küll paremaid, küll kehvapoolseid, see ei ole patrioot. Tõsi, paljud kogunevad ohtra söögi-joogiga ka suurematesse parvedesse, aga ikkagi seisab aukohal kutsumata külalisena televiisor, millest inimeste pähe valguv annab kollast kõneainet veel mitmeks päevaks. Kuid pika laua taga kehakaalu kogumise ja televaatamise sündmusi on meil ju rohkem kui üks. Sedasama peab rahvas üksmeelselt tegema ka jõuluõhtul ja uut aastat oodates, selle vahega, et teleprogrammis asendab kätlemist kord santimine, kord halvad kohustuslikud naljad.
Muutustele peaks mõtlema eeskätt seetõttu, et kuigi sünnipäevapidu korraldatakse vähemasti sõnades ikka omadele, annab riigi peokorraldus ja sõnumid, mida kõnedesse põimitakse, tugevaid signaale üle maailma. Iseseisvuspäev on Eesti rahvusvaheline visiitkaart ja põhjendatud on küsimus, miks Eesti ühel päeval aastas end maailmale hoopis teistsugusena tahab näidata kui see pilt, mille loomisel päevast päeva ja mitte odavalt pingutatakse ülejäänud 364-l päeval aastas. Argipäeval oleme avatud, uuendusmeelsed, oma vabaduse kestvuses ja valitud tee õigsuses kindlad, lipukandjaks tarkust tootvad ülikoolid, väledad ja edukad tehnoloogiafirmad, mis tegutsevad nii looduslikult kui ka juriidiliselt puhtas ja õnne toovas keskkonnas – oleme e-Estonia. Pidupäeval aga arvame, et nägu ja jutt peab olema murelik ning ainus viis üldrahvaliku eksistentsiaalse hirmu leevendamiseks on me oma ja liitlaste vaprate sõjameeste ning tehnika tänavatele toomine, territoriaalõhus mürgeldamisest rääkimata.
Kindlasti on kõik riigikaitse sõjalised ja tsiviiljuhid end ammu ära veennud, et Vabadussõjas relvaga rajatud riigis on kaitseväel alati eriline koht ning, vähe sellest, ta peab olema võimekas, ta peab olema ka nähtav, rahva palavalt armastatud sõber. Aga kõigile ei pruugi see nii paista, vaid näida hoopis etendusena „Rikkad poisid käisid poes ja ostsid palju uusi kalleid asju“. Kaitseväe paraad peab maksumaksjatele näitama, et nende käest kogutud raha ei ole tuulde lastud, vaid kulunud maailma parimates raua- ja pommipoodides. Kui rahvas usub, et saadud kaup on kvaliteetne, küllap annab raha ka järgmiseks osturingiks.
Kas see siiski ei ole natuke ühekülgne? Miks paraadil saavad marssijatena osaleda ainult sõjamehed? Kui kord juba on üks lõhna järgi pisut ka nõukogulikust pärandist tõukuv ja totalitaarsemaid sõjardriike iseloomustav tegevus kavasse võetud, kas ei peaks see mitmekülgsem olema? Vabadussõda oli tähtis küll, aga Eesti riik sündis talupoegade, maameeste riigina. Seega peaks praegustel rahva toitjatel olema täielik õigus kaitseväe kõrval näidata ka oma saavutusi ning uusimat tehnikat, veeretada läbi pealinna kartuli- ja kapsakoormaid ning läikivaid ja isemõtlevaid Euroopa Liidu abiraha toel soetatud John Deere’i kombaine ja New Hollandi traktoreid.
Kuid mitte ainult, rahvamajanduse saavutusi jagub igale elualale ja loovalt mõeldes leiaks igaühele koha, kui eesmärgiks seada, et spetsialiseeritud nišiparaadi, mille abil võim kõneleb kodanikega jõupositsioonilt, asemel toimuks tõeline rahvaparaad ning riigivõimul oleks ainult korraldav-koordineeriv roll. Mõttevabaduse ja demokraatia tingimustes ei tohiks piirduda ainult elu helgema poole näitamise ja võltsiluga. Võrdväärne koht paraadil peaks olema ka pimeda poole esindajatel, et toimuks tõeline dialoog tribüünil seisjate ja marssijate vahel. Mitte ainult võimukandjad ei saaks publikule rääkida, mis neil mureks, vaid neist saaksid ka head kuulajad.
Ideaalis oleks võimalik iseseisvuspäeva rongkäiku koondada kõik huvirühmad, kes muidu aasta jooksul laiali pillutatult nurga taga ja kodukootult meelt avaldavad. Valitsuse roll oleks kõiki soovijaid nõu ja jõuga toetada, et üldpilt uhke ja professionaalselt teostatud välja paistaks. Nii nagu see maailma parimate karnevalide puhul on. Inimesed näeksid, kuhu ollakse teel, ja tunneksid, et on tähtsad subjektid selles liikumises. Inimesed ei kuuleks enam ainult, kuidas töökas valitsus on teinud kõik, kuid kodanikud ise ei ole piisavalt pingutanud, vaid kõlaks ka vastupidine, et kodanike pingutused on jooksnud liiva kehva juhtimise tõttu.
Näiteks tasakaalustaks oma ennetähtaegselt ja üle plaani täidetud lubadusi meenutavate erakondade kolonni kurnatusest vaid liikuvatel alustel lebada suutvate meedikute ning poolnäljas õppejõudude killavoor. Kaasatud miljardikoormaid kergel sammul vedavate ükssarvikute rakendite järel aga tuleksid ametnikud algusest saadik katkiste infotehnoloogiliste lahenduste koormaga ning hanereas vallavanemad, ühistel õlgadel ränkraske „viimane miil“, mis kuidagi ei taha nende kodukohas tegelikkuseks saada. Ühel lahtisel järelhaagisel vabastaks Varro Vooglaid end otse tribüüni ees ahelatest, teisel võitleksid omavahel radar ja tuuleveski.
Ei, kõik see on jama. Ühestki paraadist ei saa teha paremat paraadi, ainus hea paraad on olematu paraad, nagu vähemasti pooles Euroopas kombeks. Veel parem aga oleks, kui ükski ajutiselt ametis võimukandja end üldse iga kodaniku sünnipäevaaskeldusse ei segaks, ei tükiks otse uksest ja aknast ega ka juhtme kaudu nende vabalt valitud peopaikadesse. Sellega näitaks juhid üles ülimat usaldust neile võimu andnud kodanike vastu, kes pidutsemisega ise suurepäraselt hakkama saavad. On kaks asja, mida minimalistlik riigivõim teha saab ja teha võiks. Esiteks, hea, suurejooneline pidu (mis ühtlasi soosib tarbimist ja majanduskasvu) algab sellest, et pühadeks eraldatakse mitte üks, vaid kaks vaba päeva. Ja teiseks, et kõigile elanikele oleks kindlustatud põhiseaduslik võrdne võimalus pidutsemiseks, peaks valitsus iga aasta 23. veebruaril igale alalisele elanikule iseseisvuspäeva tähistamiseks üle kandma näiteks sada eurot. Nii et: vaba päev ja sada eurot igaühele ning küll te, otsustajad, veel näete, et rahvas oskab panna püsti sellise Eesti mainet taevasse tõstva peo, et terve maailm ahhetab.
Ahjaa, kogu interneti või vähemasti Facebooki võiks pidupäevadeks ka maha võtta, sanitaarpäevadena.