Viis, kuidas kultuuriministeerium ühe teatri probleemid avalikkuse ette on tirinud, on saamatu, robustne, ebakompetentne. Sõna „kultuur” ei söandaks küll pärast niisugust käitumist selle ministeeriumiga seostada. Meedia ahnel mahitusel tehti ühest väikelinna teatrist hampelmannide pesa, kus möllavad kired ja lendavad vänged sõnad. Teatrit võiks ikka teatris teha, mitte ministeeriumis.
Nagu Jaak Allik on juba väitnud, piisanuks probleemide arutamiseks, etteheidete tegemiseks kohtumisest ministriga. Või kui suuremaks küsimuseks oli Ugala teatrijuht Peeter Tammearu, tema loominguline võimekus kunstilise liidrina, juhtimis- ja suhtlemisprobleemid, siis võinuks ju Tammearu Tallinna kutsuda. Veel ilusam variant: ise, pr Jänes, Viljandisse sõita. Pisut veider on nii lihtsat tõde üle korrutada. Kultuuriministrile. Aga ühe küsimuse kultuuriministeeriumi kokku keeratud sasipundar siiski tõstatas. Kui ühe teatri kunstiline, loominguline seis (ka sisekliima) teeb muret, siis kuidas selline olukord lahendada?
Kui ees on sihtasutuse nõukogu esimees Jaak Allik, kellest sõltub teatri juhatuse ainuisikulise liikme Peeter Tammearu tagasikutsumine. Kas jääbki üle vaid nõukogu liikmete väljavahetamine, vangerdus, milles kultuuriministeerium viimastel päevadel erilist osavust üles on näidanud? Näib, justkui puuduks ministeeriumil motivatsioon, julgus ja mehhanism ka kunstiliselt ja organisatsiooniliselt teatrite järele valvata. Seni on juhtunud nii, et teatril lastakse minna pankrotti (kuni on juba ammu hilja) või vaadatakse mööda loomingulistest ja suhtlemisprobleemidest (kuni ka on juba ammu hilja). Mitte et ma kõva käe järele igatseksin, aga mingit empaatiat võiks ju ministril olla.
Tiit Ojasoo on oma lavastusega „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” olnud prohvetlikult läbinägelik: Laine Jänes, kes veel eelmisel nädalal teatas, et usaldab Ugala asjaajamistes kõiges oma teatrinõunikku Tõnu Lensmenti, hakkas esmaspäeval juba oma sõnu sööma, vabandades Jaak Alliku ees. Nagu Ojasoo lavastuse finaalis, kus pidulikku kõnet pidav kultuuriminister mängleva kergusega, kuuldes oma eksimusest, asendab sõna „jalgpall” sõnaga „kultuur”.