Dokumentaalfilm „Põlvkond piiri taga“ (Cece Films, „Eesti lood“, Eesti 2022, 28 min), režissöör Terje Toomistu.
Olgu kohe öeldud, et Terje Toomistu värske dokumentaalfilm „Põlvkond piiri taga“ on vajalik enesekaemus ühiskonna käekäigust uue kümnendi algusajal. Toomistu tegelased kraabivad pinnale väärtused ja mõttemustrid, mis kodumaal on juurdunud, aga ka need, millest on vajaka. See on enamat kui film lahkunud noortest – see on minu põlvkonnast, kes on pikisilmi oodanud tähelepanuavaldust ja mõtisklenud, kas lumehelbetiitel ongi kõik, millega me ajalukku läheme.
Enese jagamine kahe või enama riigi vahel – olgu siis üksi, kaaslase või lastega – on paras miiniväli, kuhu on juba eos sisse kirjutatud ärevus, kahtlused ja kõhklused oma identiteedi ja saatuse üle. Need on hirmud, mis põlevad hubiseva leegiga, sest inimene on õppinud neid summutama. Seda enam on põhjust kiigata otsustesse, mis tõukab 30aastased ja nooremad laia maailma. Midagi peab mujal olema nii head, mis ei lase ärevusel ja ebakindlusel võitu saada.
„Põlvkonnas piiri taga“ kohtutakse 21 noore eestlasega Dubaist Texaseni, Berliinist Los Angeleseni, ka nende intervjuudest on välja kooritud see kõige tuumakam, emotsionaalsem osa. Mõni teab täpselt, miks ta lahkus – väikese riigi väiksus ja väiklus, valikute piiratus, rassistliku tuttava Facebooki kommentaar –, teine mõlgutab mõtteid tagasipöördumisest, põrkudes murega abikaasa ja laste käekäigust uues harjumatus kohas. Kolmas avastab hoopis, et pandeemia ajal ei oleks ta kindlasti julgenud Eestis olla, sest Šveits on tema silmis mõistlikum, see tähendab, rangem riik. Need muremõtted kogu oma pessimismis on nii tuttavad, et paratamatult tahtnuks naerda. Ja ma naersingi, äratundmisest ja kaitserefleksist.
Eestis elav eestlane vaatab seda filmi kindlasti hoopis teise pilguga kui välismaale kolinu ning äsja välismaale kolinu kogeb kindlasti teistsuguseid tundeid kui pool elu mujal elanud eestlane. Toomistu filmi võlu seisnebki selles, et ta lükkab meid sügavale sisse – kohtadesse, kus on võimatult ebamugav seigelda. Jah, ekraanil räägivad inimesed omi lugusid, kuid dokumentalistikas sünnib publiku kogemus sümbioosis – filmi positive space ehk see, mis toimub ekraanil, ja negative space ehk see, mida vaataja iseendast mõtleb ja on kogenud. Olenemata asukohast tunneb vaataja seda magusvalusat pistet, et ta on elus millestki ilma jäänud.
Miks räägitakse Y-põlvkonnast selle nurga alt? Klassikaraadio intervjuus väljendas Toomistut usutlenud Tarmo Tiisler oma üllatust millegi nii abstraktse üle nagu „välismaa kogemuse omandamine“, sest vägagi mõistetavatel põhjustel ei olnud see eelmisele generatsioonile aktuaalne ega kipitav teema. Minu põlvkonnal on luksus – ja julgus – ära minna uudishimust kannustatuna, nähes omaette väärtust kogemuses ja seikluses, mille tõestuseks ei pruugi kunagi olla ette näidata ühtegi materiaalset eset. Pulbitsev adrenaliinilaks välisriigis maandununa kohvritega uude koju kolistada ja tee peal mõelda, et „siin taksos algabki minu teekond“, on võimas ja võrratu. Riski, teadmatust ja seda saatvat elevust hindavad minu vanemad hoopis vähem kui mina, kuid ainult nendest komponentidest saab sündida progress.
Progress muidugi on suhteline. Rahvuskonservatiiv ja mina mõistame progressi erinevalt. Film teeb ruttu selgeks väärtuspüramiidi, mille pärast Eestist on ära mindud – lõpmatuseni leierdatud, möödapääsmatu konflikt avatuse ja alalhoidlikkuse vahel, mis aga ei tähenda, et ihaldatud progressiivsed väärtused teise riiki jõudnule end kohe puhtal kujul ilmutaksid. Ultraprogressiivsetele leidub kõlakambreid lääneriikides rohkem ja neisse on mõnus end ära kaotada, ent sama palju on võimendatud ka poliitilise spektri teine pool, mis võiks rahustada näiteks neid, kes deklareerivad, et „välismaa punastes ülikoolides kasvatatakse uusi neomarksiste“.
Sellised avaldused on minu põlvkonnas ja nooremate seas käivitanud hoopis värske huvi selle hirmsa eksootilise marksismi vastu, pannes nii mõnegi avastama, et Karl Marxil on ju täitsa huvitavad mõtted. Äärmused on taas moes kui eristumise viis, 30aastaste ja nooremate progressiivsus väljendub ennekõike popkultuuris ja alles seejärel aktivismis. Rääkimata sellest, et mõnusate pop-rebel-kõlakambritega subkultuurid on viimasel kümnel aastal uut õitsengut näinud riikides, mis poliitiliselt ja majanduslikult ei taha vasakpoolsust nuusutadagi – ennekõike pean silmas USAd ja Suurbritanniat.
Rohkem oleks tahtnud kuulda Maria Juure lugu. Gustav Kalmu lugu. Kristi Ruusna lugu. Miks on „Põlvkond piiri taga“ ainult 29 minutit pikk, kapates selle aja sees läbi 21 inimest? Kuigi tempo poolest see film ei kappa – tegemist on väga mõnusalt ja elegantselt kulgeva linateosega, kus iluplaanid on asetatud täpselt õigesse kohta, muusikasse ja pikkusesse. Kuid minu elevus rauges veidi, kui ma poole filmi ajal mõistsin, et iga tegelane sai suu lahti teha vaid napilt minutiks. Oleksin soovinud lähemalt näha Juure elu ja muusikategemist LAs, jalutada Kalmuga Pariisi tänavatel, kuulata tema pikantset monoloogi Eesti poliitilise eliidi moraalikriisist ning veeta aega Ruusna, tema koera ja elukaaslasega Berliinis, kellest viimane üldse sõna ei saanud. Olen täiesti veendunud, et Toomistu riiulil on hulk kõvakettaid, mis loevad päevi ja tunde, et täispikad intervjuud välja paisata. Mina igal juhul ootan.
Katkendlikkusest hoolimata moodustavad fragmendid tegelaste eludest kena terviku. Taevale tänu, et jutustaja hääl selles filmis avangut ei tee, sest suuremat meeleolutapjat kui muinasjutuhääl pole dokumentalistikas veel leiutatud – tegelased kannavad oma lood ette ise, siiralt ja vahetult. Mis omakorda annab mõista, et režissööri „soojendav“ eeltöö on olnud meisterlik ja andnud loole tugeva raami – inimesed on kaamera ees vahetud, siirad ja kohati ebakindlad, kuid see ei paista neid häirivat. Nad kutsuvad vaataja oma hirmust ja ärevusest osa saama, lausa oma naha alla. Kaasa mõtlema ja tundma, samal ajal õhkub neist teadmist, et lõpuks saab kõik korda. Et ükski mure pole igavene. Ilus ja inimlik film, mis pole hetkekski dotseeriv, aga viskab õhku rippuma otsad, millega vaatajal tuleb omaette edasi tegeleda.
Kiigates filmi rahastajate ringi – kultuurkapital, Eesti filmi instituut, Postimehe fond ja rahvusringhääling – on mõistetav, et projekti lähtepunkt ja sisuline mõte on olnud eesti kultuuri kogumine ja talletamine. Kui väga küüniline olla, siis ütleksin, et arhiveerimise eesmärgil, sest selle filmi ainus tulevikku vaatav teema oli tegelaste praadimine küsimusega, kas nad kunagi Eestisse naasevad. Puudu oli tegelane, kes selle küsimuse kukele oleks saatnud ja teatanud, et tema ongi see, kes on Eesti jaoks liiga hea – ta ei defineeri end rahvuse kaudu, elab täiel rinnal ega püherda eespool kirjeldatud ärevuses, mis on ometi nii inimlik ja südantlõhestav. Mind oleks see tegelane inspireerinud, selle asemel et meenutada, millise prekariaadi vastu ma oma turvalise ja etteaimatava Tallinna elu vahetasin. Andke ometi lootust, et Eestist on võimalik ka jäädavalt ära minna!
Rahvusvahelist turgu see film oma unikaalsuses ei püüa – kuigi võiks, aga kahtlustan, et ühe Kirde-Euroopa maalapi spetsiifika on liialt kõrvaline, et kõnetada itaallast, ameeriklast või austraallast. Kõike ei saagi ühelt filmilt oodata, seda enam et oma peamist funktsiooni – eestlase kutsumine enesekaemusele – täidab suurepäraselt. Sellest kõnelesid ka looklevad järjekorrad linastuste eel. Lisaks uurib Toomistu nüüd paralleelselt eestlaste diasporaad, mis on vajalik mõistmaks, kuhu me nii füüsiliselt kui kultuuriliselt liigume. Seda enam huvitab mind, mis on Toomistu järgmine projekt.
Kas tuleks jõulisemalt segada kohalikku ja välismaist talenti? Teha Eesti film, kus ei tegeldagi Eestiga? Universaalseid teemasid – aga ka unikaalseid nähtusi – on maailmas nõnda palju, et mine ja korja, ning Eesti filmitegijad on nii heal tasemel, et võivad logistilised väljakutsed seljatada ja midagi enneolematut teha. Kusjuures enneolematu ei pea tähendama kosmoselendu või vangilaagriga riskimist – mul on usku, et seesama filmis kujutatud põlvkond on küllalt nutikas leidmaks üles nišipersoone ja teemasid, mis otseselt meie rahvuskultuuri ei rikasta, kuid jätavad maha märgi Eesti filmitegijatest kui universaalselt mõtlevatest maailmakodanikest. Enda peal on kätt harjutatud, võtaks nüüd teised ette!