Alustan tõdemusest, et abstraktseid mõtteid, tundeid ja termineid on päris raske filmiks teha, eriti dokumentaalfilmiks. Või koguni võimatu? Me kõik tajume, mis asi on õiglus, aga kuidas seda kätte võtta? Kuidas seda filmida? Sama on lugu isamaa-armastusega, uhkuse ja paljude muude mõtteliste-mõisteliste nähtustega. Ikka tuleks panna paar tarka seletama, millega on tegemist ja kuidas neid asju hinnata. Ent siis kriitik pahandaks: polnud filmi, olid vaid „jutustavad pead”. Veel on kaadritaguse teksti (mängufilmides siis Jutustaja) kasutamise nipp, et viljelda abstraktsemat temaatikat, ent Arko Okk on oma praeguses töös sellest absoluutselt hoidunud.
Millest siis räägib Oki film? Kas kolmest punktist luule taga? See on kõigest. Peaaegu. Lõputiitritest saame siiski teada, et kolme puntki järel peaks pealkirjas tulema „algab ajalugu” ja et tegemist on Lennart Mere tsitaadiga. Ajalugu? Mitte mingi konkreetne sündmus, vaid ajalugu üldse, niisiis abstraktsemast abstraktsem objekt – ja kuidas see kaamera ette tuua? Ehk vaid kõiksust oleks veel raskem filmida. Autor ja/või levitajad on oma teose žanreerinud dokumentaalmängufilmiks ja see tekitab huvi. Olen siit-sealt noppinud umbes veerand tuhat žanrinimetust, niisuguse peale pole ma seni sattunud. Kõige lähemad vasted, mida ma tean, oleksid dokumentaaldraama ja draamadokumentaal, millest esimene on mängufilmi- ja teine dokumentaalfilmižanr. Muidugi, humanitaarias on oskussõnade omaloomingulisus, nende juurdetegemine ainult tervitatav, sest niikuinii on need rohkem poeetilised kui täpse mõistemahuga. Filmi lõpuni vaadanuna võisin tõdeda: mängufilmiga igatahes tegemist pole. Kust on siis võetud žanrinimetus dokumentaalmängufilm? Teatavasti nimetati mängufilme vanasti eesti keeles kunstilisteks filmideks (vene hudožestvennõi film’i toortõlge), mulle tundub, et omapärase žanriliigitusega on tahetud vihjata või koguni selgelt mõista antud, et see film kuulub kunsti hulka. Miks mitte? Ja veel üks veealune kari: filmi esietenduse kuupäev ja meie teise presidendi tsitaat pealkirjas kisuvad teose meil üha rohkem viljeldava kroonukunsti hulka, ja see on küll hukatuslik tee, mis sest, et selle eest hästi makstakse.
Filmis vaadeldaksegi sündmusi, nimelt Eesti Vabariigi lipupäevi. Õnneks ei ole paraade, Toompead, ministreid ja kõike muud, mis võiks riigilaevukest ülistada. Pikk film algab kaunis trafaretselt: hommikuse tänavapühkimisega. Tean nimetada siin üsna palju eeskujusid, kust selline snitt pärit. Ehk on neist kõige kuulsam Andrei Kontšalovski „Siseringis” (1991), mille alguses uhked KGB kindralid sisenevad oma Lubjanka peahoonesse, kus kaunis, konstruktivistlikus fuajees kõrgub tohutu suur Feliks Edmundovitš Dzeržinski marmorbüst, ent seejärel lajatab koristajamutt, kes parajasti igahommikust kasimistööd teeb, kindralitele, partsti, oma põrandalapiga vastu säravaid lakk-kingi.
Ikooninimesed ekraanil
Filmis portreteeritakse Evald Okast, Jaan Krossi (postuumselt), Jüri Kuuskemaad, Lauri Leesit, Leo Kunnast, Endel Lippmaad ja Veljo Tormist, kes kõik on rohkem või vähem meie ikooninimesed (lipud oma päeval?), ent seda ei tehta neile pidulikku kroonusära lisades, neile teenitud või teenimata kiidusõnu öeldes, pigem neid inimesi just deglorifitseeritakse, argipäevastatakse, kusjuures pole jälgegi pahatahtlikust maskide maharebimisest. Suured inimesed saavad tegelikult veelgi suuremaks, kui nad on selles filmis maa peale toodud. See on osav ja tänuväärt moodus tänada neid, kes on tänu väärt, nii portreteeritavatele kui vaatajaile piinlikkust valmistamata. Evald Okka portree juhatab sisse vanadekodu administraatori miniportree ja see ei jää väljendusjõult meie maali- ja graafikameistri omast sugugi maha. Hästi tehtud, ainult et mis mõte sellel on? Teisigi mehi (naisi ei ole!) on portreteeritud kavalalt kõrvaltegevuse kaudu, näidatud on seda, kuidas nad filmigrupile ukse avavad, kuidas trepist üles/alla kõnnivad, kuidas kaamera sisselülitamiseks valmistuvad, kuidas nõu annavad, millest rääkida ja mida näidata. Lauri Leesi kastab lilli küüditamispäeva hommikul oma prantsuse lütseumi ees, Leo Kunnas pakub filmiinimestele juua kraanivett. Portreede loomise avalöök kohe tehtud. Priima! Kõik need ja teised kavalused on õnnestunud, kuid mõned ammenduvad kordudes; pean silmas ukseavamisi ja trepil astumisi. Filmis „Seal, kus lõpeb luule…” pole püütudki ainest kontsentreerida, tundub, et aega ja mahtu on piisavalt käes olnud, sestap on seda täidetud ka mõnevõrra teisejärgulisema materjaliga. Ja ometi, kui ülevalt kostuvad kümnendat kümnendit töötava rahvakunstniku sõnad, et kunstnik õpib kuni surmani, kui inimlik on tema huvi aktimodellide vastu! Siin on filmi kolme punkti sisse. Sellest ja tegelikult kõigist teistestki episoodidest õhkub kaua igatsetud positiivsust. Ja kellel võib olla midagi headuse propageerimise vastu? Eriti siis, kui see läilaks ei lähe, nagu selles filmis.
Kaamera või sisu?
Ütleme otse välja: eesti filminduses valitseb kaamerakultus, operaatoritöö meisterlikkust eelistatakse filmi sõnumile. Põhjus on tegelikult lihtne, suur osa meie filmimaestroid on puhtalt operaatoriharidusega ja seetõttu on suutnud oma aspekti meie kinematograafias esiplaanile nihutada. Meie noored filmiõppurid kuulevad oma esimesel loengul lauset „filmikunsti aluseks on kaader” (või kaadrik või kaadrikud). Oh-oo! Tegelikult on see tõdemus sama tark kui väita, et maalikunsti aluseks on raamid. Kaadri saamiseks tuleb kaamera kuhugi suunata ja suunamismõte on juba stsenaarium. Mida põhjalikum see on, seda etem. Ja õige film on valmis enne, kui käivitatakse kaamera. Arko Oki töö on kaamera meistritöö meie teiste suurepäraste kaamerafilmide reas. Ega kunsti pole kunagi ülearu, aga ometi tundub, et kaunid rapiidvõtted peatükkide-portreede vahel lähevad nagu liiga ilulemiseks. Nende väärtus on küsitav. Iseväärtus on kahtlemata kõrge, kuid kuidas need tervikusse sobivad? Kas hakkavad domineerima? Peaaegu, et hakkavad … Sõnum hääbub visuaalsuse ees ja terviku seisukohalt on see kaotus. Otsus mitte kasutada diktoriteksti on ju põhimõtteliselt õige. Diktoritekst ei saa kunagi tulla filmitava objekti seest, mõjub loomulikkuse rikkumisena ja välise sekkumisena objekti iseolemisse. Kaamera justkui fikseeriks objektiivse tõe, igasugust vahelesegamist nagu poleks, kõik tundub õige ja aus, mis sest, et mulje on illusoorne. Ent diktoritekst lihtsustab tunduvalt sõnumi sisu edastamist. Selgus ja arusaadavus olgu minu meelest prioriteet, alles seejärel tulgu kõik muu, näiteks ilu ja loomulikkus, soov teha puhtalt kinematograafilist filmi ilma igasuguse verbaalsuseta. Selles filmis portreteeritavad küll räägivad, kuid neil on lastud seda teha pigem neile iseloomuliku miimika ja kõnemaneeri esilekutsumiseks kui sõnumi edastamiseks. Inimesed ongi fikseeritud nende igapäevarepliikide kaudu, umbes samamoodi nagu mängufilmi stsenarist peab iga tegelase suhu panema tema karakteripärase dialoogi. See on hea, see tõstab veenvust, ent mina olen siiski seda meelt, et kahanegu pigem filmi visuaalesteetiline väärtus, ent ärgu jäägu midagi hägusaks. Näiteks Leo Kunnase portree mõistmiseks peaks vaatajal olema piisavalt eelteadmisi: ta peaks teadma Kunnase suhteid sõjaväeringkondadega, olema kursis tegevusega kirjanduse ja ajakirjanduse alal. Aga kes seda kõike teab? Ainult vähesed. Jüri Kuuskemaa puhul on hästi fikseeritud ajaloolase suurepärane, teatraalne esinemismaneer, aga kes teab, mis mees on Kuuskemaa. Kui ei tahetud kasutada diktoriteksti, võinuks appi võtta subtiitrid. Film on muidu korralikult helindatud, ainult usutleja (režissöör ise?) küsimused on vaevu kuuldavad. Töös on põhjendatud lavastusi (ilmselt Lauri Leesi lillede istutamine): kuni need püsivad usutavuse pinnal, pole katki midagi. Kohati film venib. Filmitav tegevus po
le punktiirne, see tähendab, et ekraaniaeg võrdub siin ja seal reaalajaga ja see on juba publiku taluvusel mängimine.
Kaks täistabamust
Lausa ideaalne on peatükk-episood, kus viiakse kokku Gerd Kanteri olümpiavõit ja Bernt Notke maal „Surmatants” Niguliste kirikus. André Breton ülistas kokkusattumisi, kuulutas oma sürrealismimanifestis, et kunst on see, kui rästik ja vihmavari kohtuvad triikimislaual. Selles episoodis on niisugune kokkusattumus loodud. Infot Kanteri heidete ja koha kohta finaalis saame telefonikõnede kaudu, mis tulevad muuseumivalvuri Kaino Oja mobiilile, ning see mees teatab seda filmiinimestele (ja vaatajatele), kaamera uurib „Surmatantsu” õlisse ja lõuendile jäädvustatud staatilise vikatimehe dünaamikat. Kanter heidab kauges Pekingis üha kaugemale ja kaugemale. Pihtas, põhjas, paremini minu meelest ei saa. Siin on suurt filmi. See on nii esmaklassiline idee ja samasugune lahendus, et võinuks episoodi asemel olla iseseisev töö, ja selle puhul võime juba tõesti rääkida kõrgest dokumentaalkunstist. Kahju, et see on vaid osa tervikus. Režissöör Okk on siiski oma pika filmi efektselt kokku komponeerinud, teinud seda Veljo Tormise „Raua needmise” muusika ja sõnadega ning Veljo Tormise portreega lõpus. Selline kokkusõlmimine on lööv puänt. Kokkuvõttes – hea film. Seda enam, et tõstatas küsimusi.