Riiga Joonase näituse avamisele sõites ei lootnud ma leida sealt midagi üllatavat. Olen kõiki tema töid näinud eri olekus ja erinevatel näitustel. Üllatuslikult oli esimene mulje näitusest siiski üllatav. Nii tema monumentaalmaalid, keskmise suurusega altarimaalid kui ka pisikeste piltide seeriad, samuti installatsioonid asetusid kuidagi uuel moel oma kohale tervikus.

Nimetan Joonase mõnesid maale altarimaalideks, see tundub kuidagi kõige sobivam žanrimääratlus, kuigi ükski pühakoda neid tellinud ei ole. Tema maailmavaade on kahtlemata religioosne ja see kajastub paratamatult ka piltidel. Või õigemini, täiesti tahtlikult, sest ta püüab leida elus ja ilmas neid nähtamatuid süsteeme, mida teadus ega argipraktika adekvaatselt seletada ei suuda. Üks võimalus oma avastusi avalikustada on nende visualiseerimine kujutava kunsti objektide kujul. Eks samaga ole kunstis tegeldud ju selle eksistentsi algusest peale.

Mõistagi ei suuda inimene tabada maailmakõiksust jalapealt ja korraga, nii ongi Joonas ajapikku selle erinevaid elemente esile toonud. Ja leidnud selleks ka erinevaid vorme.

Monumentaalsed pildid on tegelikult kõik üks ja sama lugu, mille tegelased ajas arenevad ja vastavalt sellele ka uutesse olekutesse satuvad. Kõik see sai alguse teadagi Kollasest Huntmehest, kellest läbi pea- ja kõrvalosade selles kasvamise loos sai Valge Huntmees, ning peagi pärast seda kadus tegelane areenilt.

Hunt oli sümbol, inimolemuse loomaliku ja hämara poole kontsentraat. Küll kõnekas, aga siiski kõigest sümbol. Ta jooksis metsa tagasi siis, kui meie ette astus inimene, kellel samuti on varjuküljed, kuid ka helged omadused ning võimed. Praegu näeme me seda inimest Joonase performance’ites kuldse kiivri ja rüüga prohveti kujul. See prohvet ei pea viima läbi keerukaid rituaale, ta võib teha lihtsaid asju aiatöödest kuni keedumunade söömiseni (viimane leidiski aset Riia näituse avamisel) ja just selle lihtsuse kaudu annabki ta edasi oma sõnumit. Eesmärk on isiksuse areng ja selleks ei pea kehastuma kellekski teiseks ega sooritama kunstlikke riitusi, seda saab ja tulebki teha lihtsalt elades.

Niinimetatud altarimaalides me sedavõrd selgeid tegelaskujusid ei kohta, seal vahelduvad nii sümbolid kui karakterid vastavalt sellele, millist konkreetset kontsepti Joonas parasjagu käsitleb – olgu selleks siis vabadus, surm, elu, armastus, lootus või veel miski. Sageli kohtame arhetüüpsete kujundite erinevate kombinatsioonide vahel ka autori käejälgi, mis annavad kogu süsteemile inimliku ja isikliku mõõtme.

Kolmas žanr on väikeste piltide seeriad, mis ei püüa modelleerida nähtavat ja nähtamatut tegelikkust, vaid annavad toimuvat edasi muinasjutu-laadsete lugude kaudu. Tööd on valdavalt abstraktsed, kuid mitte nonfiguraalsed: hoolikal uurimisel leiame sealt nii maastikke, ilmastikunähtusi, arhitektuuri, inimesi kui lilli. Enamasti aitavad vaatajal pakutavat mõista ka selgitavad pildipealkirjad ja tekstid, kuigi ka alateadvuse tasandil saab piisava avatuse korral elamuse ning info kätte.

Näituse keskel on, nagu pühakojale kohane, pihikapp ehk installatsioon „Valge maja”, mis koosneb seest kui väljast üle maalitud ustest kokku ehitatud majakesest, kus on ka minimaalselt ja maaliliselt mööblit. Vaataja saab ruumi siseneda ja pihtida – iseendale – ning lunastusefekti loovad needsamad sind ümbritsevad uksed. Sul on võimalus igale poole minna. Valik on sinu.

Kõik see kokku moodustab ajas ja ruumis pideva terviku, inimtajule tabatava ja mõjuva süsteemi. Iga Joonase kunsti komponent asetub omale kohale. Seda siis ilmselt suuresti tänu Riia Kunstiruumi suurepärasele ruumile ja heale näitusekujundusele. Ei teki sellist tunnet, et väikesed seeriad on pudipadi, installatsioonid on vägisi ruumi surutud või õue mõeldud maalid tuppa sattunud. Nii nagu on vahel juhtunud Joonase varasematel näitustel kehvemates ruumides. Midagi ei ole öelda, suurkuju vajab enda ümber ka suurejoonelist ruumi.