Tallinna Linnateatri „Põhjas“, autor Maksim Gorki, tõlkija Ernst Raudsepp, lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskujundaja Emil Kallas. Mängivad Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Remmel, Maiken Pius, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Uku Uusberg, Alo Kõrve, Argo Aadli, Indrek Sammul, Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro ja Hardi Möller. Esietendus 24. III 2018 Põrgulaval, taasesietendus 26. XI 2021 Salme kultuurikeskuse suurel laval.
SATIN: Hakkad meiega harjuma?
KLEŠTŠ: Pole viga … Igal pool on inimesed … Esiteks – ei näe seda … pärast – vaatad, tuleb välja, aina inimesed …
„Maksim Gorki näidenditega puudub mul soojem suhe: olen neid maailmu pigem võõrastanud, peljanud,“ olen kirjutanud vastukajas Uku Uusbergi lavastusele „Päikese lapsed“ (XXIX lend, Eesti Draamateater, 2019).
Grigori Kromanovi legendaarset lavastust „Põhjas“ lavakate III lennuga (1968) ei ole ma näinud, Satinit mängis toona Jaan Tooming, Luka osas oli Kalju Komissarov. Paar korda olen vaadanud Toominga 1983. aasta lavastust Ugalas, jõulisemalt on meelde sööbinud Rein Malmsteni Parun. Komissarovi lavastuses „Põhjas“ XVII lennuga 1994. aastal on teatriloolise järjepidevusena põnev, et Lukaa osa mängis Taavi Eelmaa. Ununema kipub Oleg Titovi lavastus Ugalas (2008), kus Indrek Sammul mängis Satinit.
Uku Uusbergi lavastuses jõudis Gorki „Põhjas“ publikuni Tallinna Linnateatri Põrgulaval 2018. aasta kevadel. Käisin tookord kahel etendusel, jälgisin näitlejate mänguhasarti ja tervikutunnetust, ent hinge rusuva õhustikuga lavailm ei tunginud. Saladusliku ränduri Lukaa rollis oli Aleksander Eelmaa. „Põhjas“ taasesietendus Salme kultuurikeskuse suurel laval möödunud aasta lõpul, Lukaa osas nüüd Indrek Sammul.
Mu vastukaja põhineb kolmel etendusel, mis anti läinud aastal 2., 4. ja 6. detsembril. Lootsin vaadata veel, aga jaanuarikuu etendused jäid ära. Viirus möllab ja trupis on kaheksateist näitlejat. Detsembrikuus leiti lahendus nii, et Mart Toomet Paruni rollis asendas Uku Uusberg – lavastaja osalus oli põnev ja orgaaniline.
Põrgulavale oli „Põhjas“ nagu loodud, aga Uusberg allutab isikupärase totaalsusega ka Salme kultuurikeskuse suure lava. Ses lavastuses on kodutute öömaja ühte seotud kirikuga, tegevuspaik pühakoja keldris. Väikesest vitraažaknast kiirgab valgust, mõnikord liiguvad läbi ruumi vaimulikud, ilma et nad öömajalistega suhestuksid. Üksnes peremees Kostõljov jälgib neid valvsal pilgul, vajadusel saadab, juhatab.
Uus on mängupinna laienemine saali: liigutakse mööda kaldteed lavalt alla ja piki vahekäiku saalist välja. Selle võttega kaasatakse publik tugevamini, esiridades iseäranis, sest mäng on jõuline, hetkiti peaaegu heidutavalt intensiivne. Ometi tundub, otsekui oleks uues mängupaigas rohkem muusikat kui Põrgulaval. Muusikaks liigituvad inimhääled, mis kostavad ka saaliuste tagant. Seesugune lava ja saali, lavataguse ja saalivälise ühteliitmine on kuulunud Uusbergi ruumikasutusse Eesti Draamateatri suures saalis (näiteks „Kevadine Luts“, „Ivanov“, „Päikese lapsed“).
Uusbergi lavastuse tähendus on paari aasta jooksul avardunud ning „Põhjas“ kõnetab vahetumalt ja isiklikumalt kui aastal 2018. Ei, ma ei viita esmajoones Anna köhimisele, ehkki Evelin Võigemast kehastab Anna surmahaigust valulise kompromissitusega. Köhahood kõlavad kui traagiline monoloog hingepõhjast ning publiku kahin või vakatamine köhimist kuulatades ongi nüüdseks täiesti teistsugune. „Põhjas“ mudelit, inimlikku kooseksistentsi piiratud kodutuseruumis, võib tõlgendada pealesunnitud isolatsioonina, ei puudu paguluse allusioonid, aga olulisem on ühtekuuluvus, halastus, hoopis kõrvalisem asotsiaalsus, aineline viletsus. Igal pool on inimesed – see Kleštši tõdemus jääb kumisema.
Oluline sisuline teisenemine lähtub Lukaa rollilahendusest. Aleksander Eelmaa Lukaa, kelle olek, häälekõla ja liigutused püsivad õige elavalt meeles, oli küll võbelev ja põiklev, kaval ja saladust kandev, aga leebema olekuga, ses mõttes ootuspärasem vanamees. Indrek Sammuli Lukaa on noorem, varavana pigem hingelt. Tema Lukaa sisimas salailmas on pahaendelisi sööste ja (lava)võitlejaverega välkreaktsioone, midagi ennustamatut, kardetavat, tumedat. Eelmaa Lukaa puhul ei tekkinud aimust, et tema ise võiks olla ärakaranud sunnitööline, Sammuli Lukaa puhul näib see vägagi tõenäoline.
See Lukaa võimendab veelgi vale ja tõe suhtelisuse teemat, kuna Tallinna Linnateatrisse naasnud Sammuli lavaelu kannab nii Dostojevski kui ka Tammsaare sleppi. Elmo Nüganeni lavastus „Kuritöö ja karistus“ (Põrgulava, 1999–2007) elustub sugestiivselt Sammuli Lukaa ja Rain Simmuli Kostõljovi teineteist kompavas stseenis, kui öömaja peremees hiiliva ähvardusega ja ometi viivuks sügavuti arutleb, kes õigupoolest on rändaja. „Strannik …“ kordab Simmul-Kostõljov mõtlikult. Mulle viirastus, et isegi misanstseenis peegelduvad Simmul-Svidrigailov ja Sammul-Raskolnikov. „Kuritöö ja karistusega“ haakus järsku ka kirves, mida Andero Ermeli lukksepp Kleštš „kriuksutades“ käial teritab. Ma pole raudkindel, aga olen kirja pannud, et varem käias Kleštš nuga. Nii või teisiti on see lukksepal sootuks teiselaadne tegevus kui võtmete viilimine, ent kirve teritamisest lõõtspilli paikamiseni jõudmine sisendab lootust.
Tähendusrikkaks saab tõik, et Alo Kõrve elavhõbedana vilgas, peaaegu sõnusse püüdmatu Satin oli imiteerinud imeväärse täpsusega Eelmaa Lukaa intonatsioone, aga Sammuli Lukaa jääb imiteerimata. Pigem imiteerib see Lukaa ise ligimesi, püüab kinni nende maneere, puudutab igaüht erisuguse vastupeegeldusena. Sammuli rollis aimub mängurit, peibutajat, hüpnotisööri. Lukaal on varuks oma lauluümin(ad), siit võib luua kaudse paralleeli või hoopis kontrasti Ivanovi rolliga.
Pingestatud ja läbikomponeeritud psühholoogilise režiiga „Põhjas“ võimendab Tallinna Linnateatri ansamblitunnetust. Üks Uusbergi lavastuse trumpe on tark rollijaotus, kus varuks palju üllatusi, ampluaakaride või stampootuste tühistamisi. Juba mainitud Evelin Võigemasti Annas, kelle põdemine on peaaegu naturalistlik, välgatab kummatigi nii surmahirmus kui ka elutahtes imepeen distantsinoot, täpne viide enesehaletsusele. Lukaa ja Anna dialoogis surmast on momente, mis toovad klombi kurku; üks mõjus hetk sünnib, kui Hardi Mölleri laheda olekuga pillimees Pootshaak, pilk tõsine ja keskendunud, kannab Anna surnukeha läbi saali välja.
Jahmatab Andero Ermel, kes Anna mehe Kleštši osas on järsku vana mees. Lesena vananeb Kleštš veelgi, silmanähtavalt. Uudne on Ermeli rolli sisim kõledus, troostitus. Täiesti erandlik, jõuline ja väga täpne roll Kristjan Üksküla senisel teel on Vaska Pepel oma tuhiseva sünkja oleku, nagu tuha all miilava kirgliku õnnelootuse ja selle luhtumisega. Nataša osas mäletan Liis Lass-Remmelit nagu rohkem ohvrihoiakuga, Maiken Piusi Nataša tundub elujulgemgi kui Gorki tekstis. Eluvale, elulootuse ja lohutuse teemat õhutab Hele Kõrve armasturomaane neelava Nastjana, temagi mängib teistmoodi kirglikkuse värvidel ja närvidel. Paruni kemplemine Nastjaga on vastakas, ärritusest sõltuvuseni. Uusbergi Parunis aimub rohkem kõrvalpilku kui mäletan Mart Toome rollist, aga lavastajalik eluhoiak sobib Parunile: tema murdumise või tõele näkku vahtimise viivud saavad seeläbi mõjusamadki.
Külli Teetamm on näitleja, keda vaadates olen aina veendunud absoluutses ampluaatuses ja Vassilissa roll kinnitab seda. Nõtkelt õel, hiiliv kiskja, siiski mitte jäägitult õel, armuavalduses Vaskale välgatab viivuks hapram abitus ja lootus, mis kättemaksuihas pöördumatult haihtub. Simmuli Kostõljov ja Teetamme Vassilissa on päris jube, rafineeritud tandem, paras paar.
Alo Kõrve Satin on üks lavastust pingul hoidev vedru, hästi plastiline, nii keha kui ka vaimu poolest, prognoosimatu energiaga. Märt Piusi Aljoška oleks hingelaadilt kui Satini kannupoiss, rohmakam oma trööbatud mordaga. Argo Aadli Näitleja, kelle pikitriibuline hõlst veidralt vangirüüga assotsieerub, kujuneb katalüsaatoriks publiku tragikoomikataju, naeruhimu ja valuläve osas. „Põhjas“ etendustel on olnud hetki, mil saali naer hirmu peale ajab. Aga Näitleja viimane äraminek on nüüd tuntavalt valusam, lihtsam, ausam kui esmavariandis. Kui Näitleja deklameerib ja laelampe kõigutatakse, hakkab kummitama luulerida: „Surma valgus on see mida vajad“ (Juhan Viiding, „Ööliblikas“).
Elutervemat huumorit, südamlikku pingeleevendust pakub Allan Noormetsa Bubnov. See vennike teadvustab oma allakäiku küll illusioonideta, aga siiski kuidagi mõnusalt, nii et aastaauhind parima meeskõrvalosa eest on igati põhjendatud. Uues mänguruumis on üks Noormetsa rolli kõrghetki naer raamatutega teadlase ja „õiglaste maa“ üle, naer, mis kui muusikateos kestab ja kostab veel saaliuste tagagi. Lukaa kuulatab naeru muigamisi, kerge imestusega, Sammul toonitab, et paljas raamatutarkus inimlast ei aita, ei lunasta. Noormetsaga lähedases helistikus, eluterve eneseiroonia helgiga, mängib Epp Eespäev toimekat lesknaist Kvašnjat, samuti Andres Raag politseinik Medvedevit, vagusat tuhvlialust onukest. Kõnekad on politseivile abitud törtsakud kesk suurt kaosemöllu.
Lähiplaani toob lavastus kaks tatarlast. Kalju Orro peaaegu sõnatu Vana tatarlane lebab sängis või loeb keskendunult koraani. Vahel tõstab pilgu, vaatleb. Korraks osatab pika pilkliku vinguva „seakisasoologa“ öömajaliste tühijagelemist, kutsub karmilt korrale Nastjat, kes temperamentses tundepuhangus kogemata palvevaibal tallab. Palvevaibale, mille Mikk Jürjensi Tatarlane rituaalselt lahti laotab, ei astuta. (Silma riivab, kui mõni näitleja kummardades enam vaipa märkama ei tee, arvan, et tähendus ei tohiks katkeda.) Jürjensi rollis aimub samuti uudseid tumetoone, usukindluse ja meeleheite piiri kompamist.
Ajas, mil inimkontakte piiratakse, on suure koosseisuga lavastusel justkui topeltväärtus. Aga loomulikult igatsen lavastusele „Põhjas“ pikka iga, tervet arengut. Suurt saali hõlmav totaalsus ja samas nüansside hoolikas väljajoonistamine, detailideni läbi mõeldud kujundisüsteem on tunnuslik Uku Uusbergi lavastajakäekirjale ning sõnumi kaal eluhoiakule. „Põhjas“ on lavastus, mis teeb Tallinna Linnateatri järjekestvuse ja tuleviku suhtes lootusrikkaks.
