Näidati Eve Esteri ja Tõnu Aru sümpaatset portreefilmi Jüri ja Ülo Tuulikust „Armastusega  Abrukale ja tagasi”. Kadi raadios kõlasid Jüri Tuuliku kuuldemängud. Uus festival sündis tänu tõigale, et saarlastest kirjameestel on riburada pidi tähtpäevi tulemas. Esimene „Meretagune asi” avas pidulikult Tuulikute aasta – neilgi tuleb ümmargusem sünnipäev alles 2010, aga siis saab festivali alapealkirjaks juba „Mängime Hinti” (100 aastat sünnist). Edasi 2011 „Mängime Mälku” (111 aastat sünnist), 2012  „Mängime Smuuli” (90 aastat sünnist), 2013 on Uustulndi(de) päralt. „Tegemata jätta äi tohi, vöib ingele sandisti möjuda!”

See Jüri Tuuliku lause külajutust „Meretagune asi” passib uue festivali lipukirjaks. Jüri Tuulik on (harrastus)teatritele tänuväärne autor oma isikupärase kõnekeele, drastiliste situatsioonide ning elujõuliste tegelaskujudega. Teatrisaalis sai südamest naerda, aga ka silmanurgast pisarat pühkida,  ja kõige uhkematel hetkedel mõlemat korraga. Täismõõdus näidendina loodud „Abruka aeg” Saaremaa rahvateatri esituses (lavastajad Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa) valgustas Abruka inimeste vastupidavust ja (võlla)huumorit aegade absurditormides, kandudes ajatu poeesia randadele. Iseäranis läks südamesse Siberist naasnud Peetri (Valdur Oll) sõnatu pilk kodusaare suunas; südamlikuna jääb mällu Mait Merivaldi Pime  Juhani pastelne roll. Koloriitset juttu „Meretagune asi”, mis Tuulikule iseloomuliku tragikoomikaga paotab Abruka naise Malli elusaatust, mängiti koguni kahes versioonis, üks täiendas teist. Tornimäe kultuurimaja näiteselts valis vallatuma laadi, mis tulvil nakkavat improvisatsioonilusti. Ent tänu lavastaja Ingla Leisile, kes üksiti Malli rollis, sündis hetki, mil Malli oli nõnda avalalt abitu ja kurb. 

Valuni pingsaid kontraste ei peljanud Haapsalu teater Randlane: Maie Matvei lavastusest „Meretagune asi” hoovas tundejõudu, mida annab kutselises teatriski tikutulega otsida. Võimsaks kujunes Malli (Anne Pangsepp) ja Miili (Meeli Piirikivi) partnerlus, elu ja surma kirglik vägikaikavedu merejääl – kanged naised! Liigutavalt ja kargelt oli lavastatud Malli elustuv meenutus noorusarmastusest. Põgusama etüüdiga esines Orissaare kultuurimaja  näitering. Nende „Jonn” põhines vaimukal novellil „Haab” ja tundus, et Tuuliku ütlemiste ilu annaks neil veel täpsemaks lihvida. Tore, et osales kooliteater Krevera – Saaremaa ühisgümnaasiumi põhikooli näitering Kreputlased mängisid kuulujutu paisumise humoreski „Võimendus”, kuhu lavastaja Rita Ilves oli sokutanud muhe-stiliseeritud nüansikesi. Ajal, mil elatakse kollase ajakirjanduse meelevallas, mõjub „Võimendus” ekstra  aktuaalsena. Julge siiruse ja lürismiga eristus teistest Margus Mankini monoetendus „Külatraagik” (Suure-Jaani näitering): Abruka koera Nässu tagasivaade elule. Pihtiv monoloog heitis igatsevaid pilke inimeste saarele koerte taevast … Kahe lavastusega, mis põhinevad Jüri Tuuliku kuuldemängutekstidel, osales Tabivere harrastusteater. Nii „Ameerika  mäed” kui „Taevaredeli” on lavastanud Tõnis Lepp. Mõlemas lavaloos pääses mõjule tõsimõtlik allhoovus. Huvitavalt lahendati finaalid, mis erinesid Tuuliku sõnastusest, aga tabasid tundlikult autori mõtet. „Ameerika mägede” lõppakordiks mõtliku Alberti (Rein Annuki aus, kontsentreeritud roll) vastamata eluarmastus. Võluva naivismiga kujundatud „Taevaredeli” (kunstnik Andres Lindok) lõpu tõstis tuulepuhanguna õhku redeli ehitanud  Martini (Endel Pekk) alistumine argipäevale: taevaredeli pulgad kõlbasid küttepuudeks, mida nõudis naine. Kaht finaali ühendas rahutu äratundmine, et kui unistus tuleb hüljata ning proosaliselt edasi elada, maksab inimene selle eest ainuüksi temale teada hingehinda. Kui harrastusteatrite kaheksa lavastust vaadatud ja korduvalt kaasa lauldud selle festivali hümniks kujunenud Salme Tuuliku „Abruka valsile”, tuli tõesti nõustuda ühe elukogenud naise arvamusega publiku seast: kutseliste teatrite mäng on sageli nii külm…

Tänukõnes tsiteeris Jüri Tuulik laulu „Seda paati pole tehtud linnuluust” ja lausus Debora Vaarandi sõnadele toetudes, et harrastusteatrid on kui elulaeva tammepuust kaared: ei tamm kõdune ega mädane. Las need kriisid tulevad ja lähevad, muigas Tuulik, aga harrastusteater jääb ja annab hingele „kohustusliku turvatunde”.  Sellest tundest kantuna oli kangesti kena mandrile tagasi sõita. Jääd oli mere pääl juba poole vähem kui teel Saaremaale.