Oxfordi ajaloolase, Horvaatia aadlisuguvõsast pärit Peter Frankopani 2015. aastal ilmunud „Siiditeed. Maailma uus ajalugu“ on ambitsioonikas raamat, mis sirutub üle sajandite, mandrite ja kultuuride. Tegemist on ääretult põhjaliku monograafiaga – autor on lugenud allikmaterjale 22 keeles.¹ Erinevalt enamikust teistest keskendub ta Euraasiat lõunas ümbritsevale vööle, millele saksa geograaf Ferdinand von Richthofen andis XIX sajandi lõpul nime, mis püsib siiani – Seidenstraßen – Siiditeed. Ehkki Siiditeedel liikusid muidugi ka paljud teised kaubad, mille mahud ületasid mõnel juhul kallite tekstiilide omi märkimisväärselt.

Hiina Hani dünastia valitsejad otsustasid õige hetke saabudes xiongnu hõimude probleemi lõplikult lahendada. Esiteks vallutas Hiina suurte jõupingutustega põllumajanduslikult rikkad Hsiyu alad ning seejärel õnnestus neil 119. aastal eKr pärast terve kümnendi kestnud sõjaretkede seeriat allutada oma võimule ka Gansu koridor, mille käigus sunniti rändrahvad taganema. Vallutatud aladest läände jäi Pamiiri mäestik, selle taga laiumas uus maailm. Hiina oli avanud mandritevahelise võrgustiku ukse. Frankopan ütleb, et just sel hetkel sündisid Siiditeed (lk 23).

Siiditeed on piirkond, kus tärkasid maailmareligioonid judaism, kristlus, islam, budism ja hinduism. Seal sündisid ja surid hiigelimpeeriumid, kultuuride ja rivaalitsevate jõudude vaheliste kokkupõrgete tagajärgi oli tunda ka tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kesk-Aasia steppidel toimunu järelmõjud olid tuntavad Põhja-Aafrikas, Bagdadi sündmused mõjutasid Skandinaaviat, Ameerikas tehtud avastused muutsid Hiinas kaupade hindu ja põhjustasid Põhja-India hobuseturgudel nõudluse järsu kasvu jne. Kaks aastatuhandet tagasi kandsid Kartaago ja teiste Vahemere äärsete linnade rikkad ja mõjuvõimsad Hiinas valmistatud siidi. Lõuna-Prantsusmaal valminud keraamikat võis aga leida nii Inglismaalt kui Pärsia lahe äärest. Indias kasvatatud vürtse ja maitseaineid kasutati nii Xinjangi kui ka Rooma köökides. Põhja-Afganistani hoonetel olid kreekakeelsed raidkirjad ning Kesk-Aasiast pärit hobustel ratsutati ka tuhandeid kilomeetreid kaugemal idas.

Inimeste, kultuuride ja mandrite põimik

Siiditeed on inimeste, kultuuride ja mandrite põimik, mille silmitsemine aitab mõista, kuidas kanti mööda ilma laiali arusaamu toidust, moest ja kunstist. Frankopan näitlikustab, kui keskne oli ressursside kontrolli ja kaugkaubanduse roll ning selgitab kõrbi ja ookeane ületavate ekspeditsioonide konteksti ja motiveeringuid. Põnev on lugeda, kuidas tõuked kandusid edasi mööda võrgustikku, mis hargnes laiali kümnetes suundades.

Siiditeedel pole liikunud aga ainult õitseng, vaid ka surm ja vägivald, haigused ja katastroofid. Teid saab kasutada eri suundades liikumiseks. Ilus näide on Afganistanist: Moskva raha ja eksperditeadmiste toel valmis põhja poole viival suurel maanteel 2,6 kilomeetri pikkune Salangi tunnel, mille kaudu ühendati Afganistan Kesk-Aasiaga. Teest, mis kujutas Nõukogude Liidu ja Afganistani sõpruse sümbolit, sai 1980. aastatel puhkenud Afganistani sõja ajal Nõukogude vägede peamine tarnearter. „Iroonilisel kombel osutus see XXI sajandi alguses oluliseks tarneteeks ka USA ja selle liitlaste varustuskonvoidele“ (lk 437).

Siiditeed ei näita meile minevikku eraldiseisvate perioodide ja piirkondade reana, vaid aitavad mõista maailma aastatuhandeid ühendanud ajaloo rütme. Need teed on toiminud maailma kesknärvisüsteemina, ühendades rahvaid ja paiku, püsides pinna all peidus ja olles palja silmaga nähtamatud. Autor ütleb, et täpselt nagu anatoomia selgitab, kuidas töötab inimkeha, nii saame neid seoseid mõistes teada, kuidas töötab maailm.

Raamatus on 25 peatükki, millele on antud pealkirjad vastavalt sellele, mis ühel või teisel ajajärgul oli domineeriv – kas karusnahad, kuld, hõbe, nisu või must kuld, kas revolutsioon, surm ja häving, kriis, genotsiid, külm sõda, hukatus või tragöödia jne. Tüse teos on rikas uue teabe poolest. Ega sellessegi tellisesse ole kõik mahtunud – kuigi on ootamatu, et mitte ühegi sõnaga ei ole mainitud ei Waterloo ega Kulikovo lahingut, ei tsaar Peeter I ega Otto von Bismarcki (küll temanimelist allveelaeva lk 406) või BAMi ehitamist, kui nimetada vaid mõnda tegelast ja sündmust, millel või kellel on olnud oluline osa maailma ajaloos. Et raamatus ei ole kordagi mainitud kohanimesid Eesti ja Läti, on ootuspärane. Leidub siiski päris värvikas kirjeldus, kuidas käis Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamine (lk 375-376 – seal leidub siiski ka kohanimi Baltikum).

Mulje inimkonna ajaloost ei ülenda

Mulje, mis inimkonna ajaloost jääb, ei ole ülendav. Autor kirjeldab olnut ilustamata ja õigustamata. On ikka sünge lugeda, milline oli orjakaubandus. Varjaagid olid orjastamises ja nende lõunasse toimetamises halastamatud. Inimesi rööviti nii palju, et nende hõimude üldnimetust – slaavlased – hakati inglise keeles kasutama kõigi puhul, kellelt oli võetud vabadus: slaves – orjad. Laialt levinud arvamuse kohaselt pidi kastreerimine slaavi mõistust puhastama ja parandama.

Orje liikus turul nii palju, et see mõjutas araabia keelt: eunuhhi tähistav sõna şiqlabī pärineb slaavlastele viitavast sõnast şaqālibī (lk 133). Vahemere piirkonnas ja araabia maailmas oli orjapidamine nii laialt levinud, et inimkaubandusele viitab isegi üks tänapäeva tavapärane tervitus. Kõikjal Itaalias öeldakse kohtudes „Ciao!“, mis tuleneb veneetsia murdes kasutusel olnud sõnast schiavo, mis ei tähendanud aga sugugi tere, vaid hoopis „Ma olen su ori“. Saksamaal on sama lugu – sõna „Servus!“ kasutati tavapärase tervitusena.

Frankopan ei ole sentimentaalne. Korrigeerib käibearusaamu, näiteks: „Antud perioodi käsitlevates Euroopa-teemalistes aruteludes rõhutatakse, et valgustusajastu ja uusaja filosoofia areng tõi endaga küpsuse, mille toel asendati absolutismi ideed vabaduse, õiguste ja iseseisvuse aadetega. Tegelikult olid aga just Euroopa pikaajalised ja tugevad suhted vägivalla ja sõjakusega selleks põhjuseks, miks sai Euroopa end pärast 1490. aastate suuri ekspeditsioone maailma keskmeks kuulutada“ (lk 270).

Õitseng tänu vägivallale

Euroopale iseloomulikust ning muu maailmaga võrreldes palju agressiivsemast, ebastabiilsemast ja rahutumast loomusest oli palju kasu. Hispaania ja Portugali suured alused suutsid ületada edukalt ookeane ja ühendada mandreid just tänu sellele. „Euroopasse saabunud kuldajastu suur iroonia seisnes selles, et kogu õitsele löönud kunst ja kirjandus ning märkimisväärsed arengud teaduses olid sündinud tänu vägivallale“ (lk 272).

Kõik käib millegi ja kellegi arvel. Šahh Džahami ülima kurbuse väljendust võib siduda vaid veidi aega varem teisel pool maakera toimunuga. Taj Mahali ehitamine oli võimalik tänu rikkuste ümberjaotamisele, kui Ameerikast toodud kuld ja hõbe oli jõudnud Aasiasse. „India uhkuseks peetav Taj Mahal oli sündinud iroonilisel kombel teisel pool maailma elanud „indialaste“ – indiaanlaste – kannatuste tagajärjel“ (lk 250).

Madalmaade kuldajastu oli hiilgavalt ellu viidud plaani tulemus. Sealset võidukäiku soosis ka hea ajastus, kuna suur osa Euroopast oli samal ajal hõivatud Kolmekümneaastase sõjaga, mis oli pea kogu mandri kiskunud oma kallite ja ebamääraste tulemustega kokkupõrgete lõputuna näivasse nõiaringi.

Nende muutlike oludega kaasnesid rohked võimalused, kuna tähelepanu ja ressursid, mille teised riigid olid sunnitud suunama kodule lähemal asuvatele võitlusareenidele, andsid hollandlastele vabad käed, et eemaldada ükshaaval muudel mandritel tegutsevad rivaalid, ilma et oleks pidanud kartma kättemaksu. Hollandlastel õnnestus idas saavutada domineeriv positsioon oma Euroopa konkurentide arvelt tänu teiste veristele võitlustele.

Kunst vajab rikkust. Nõudlus staatust väljendavate esemete järele suurenes märgatavalt, mistõttu puhkes õitsele Madalmaade kunst. „On väidetud, et ainuüksi 17. sajandil loodi Madalmaades kolm miljonit maali. Tahes-tahtmata stimuleeris see uute ideede sündi ja kergitas standardeid, mis aitab selgitada selliste maalikunstnike nagu Frans Halsi, Rembrandti ja Vermeeri loodud tööde hingematvat ilu“ (lk 269).

Huvitav on jälgida, kuidas ajaloos korduvad samad mustrid. Kas või see, et pigistamine teeb tugevaks ja leidlikuks: Venemaa jaoks olid 1856. aasta Pariisi rahukõnelustel kokkulepitud tingimused laastavad. Rahulepingu eesmärgiks oli Venemaad alandada ja lämmatada selle ambitsioonid. Tulemus oli aga vastupidine – täpselt nagu 60 aastat hiljem, kui sõlmiti vastandlike ja ohtlike tagajärgedega Versailles’ rahuleping. Ehkki tingimused olid karmid ja piiravad, asusid venelased kohe otsima viise, kuidas neist pääseda, ja nii sai nende najal alguse ka muutuste ja reformide periood. „Britid ei keeranud Venemaad lukku, vaid puhusid sellele hoopis tuult tiibadesse“ (lk 306).

Kuigi see ei ole markeeritud, koosneb raamat kahest osast. Veelahe on 1490. aastatel tehtud Uue Maailma avastamine. Euroopa ei paiknenud enam globaalsete suhete tagaplaanil nagu seni, vaid sai maailma edasiviivaks jõuks. Madridis ja Lissabonis tehtud otsused kajasid ja kaikusid tuhandete kilomeetrite kaugusel, täpselt samamoodi nagu Abbassiidide Bagdadist, Tangi dünastia aegsest Luoyangist, mongolite pealinnast Karakorumist või Timuri Samarkandist tehtud otsused. Kõik teed viisid nüüd Euroopasse (lk 255).

Kokkuvõtvalt võib öelda: „Impeeriumite ajastu ja lääne esiletõus tuginesid Euroopa võimele kasutada ääretut vägivalda. Valgustusajastu ja uusaja filosoofia sünd ning demokraatia, kodanikuvabaduste ja inimõiguste suunas liikumine ei toimunud tänu mingisugusele nähtamatule ahelale, mis ühendasid neid antiikaja Ateenaga ega polnud Euroopa loomulik seis – need olid kaugetel mandritel saavutatud poliitilise, sõjalise ja majandusliku edu viljad“ (lk 214).

Karm hinnang lääneriikidele

Ristisõdijate ja konkistadooride jõletud teod on teada. Aga Frankopan näitab salastatud ja nüüd kättesaadavate dokumentide põhjal, kuidas kõik jätkub ning väline koor – inimõiguste nõudmine jms – on kattevari majanduslike huvide varjamiseks. Eriti karmilt käsitleb ta oma kodumaa Suurbritannia ning USA tegevust. Tal on omast kohast õigus tunda nördimust. Aga – niisugune on elu olnud ka eelnevatel sajanditel ja mujal.

Autori hinnangud lääneriikidele on karmid: „On ääretult irooniline, et vaba maailma ja demokraatliku eluviisi kaitsel keskset rolli mängivate USA poliitiliste ja sõjaliste eesmärkide tulemused osutusid oma aadetest niivõrd erinevaks. USA positsioon selles maailma osas tugines rohketele valitsejatele, kes kuulasid võimu säilitamiseks oma ebademokraatlikke instinkte ja kasutasid tavatuid meetodeid“ (lk 446).

Kui mõni tegu on „häbiväärne“ või „veel häbiväärsem“ (lk 482), siis peab autoril olema standard, mille põhjal hinnang langetatakse. Ikka ja jälle hurjutab Frankopan oma kõrgmoraalsuse positsioonilt lääne reaalpoliitikat, näiteks: „Paistab, et küberterrorism on aktsepteeritav, kui seda korraldavad lääne luureagentuurid. Täpselt nagu ähvardus kasutada Iraani vastu jõudu, nii kujutab ka lääne huvidele vastava globaalse korra tagamine lihtsalt uut peatükki katses säilitada tsivilisatsioonide iidsel ristteel oma positsiooni. Panused on sellest loobumiseks liiga kõrged“ (lk 524).

Midagi ei ole teha – lugedes kipub kallale tunne, et autor pingutab lääne sünkmustana esitamisega üle. Näiteks: „See oli peaaegu koomiline, kui valesti oli lääs hinnanud olukorda mitte ainult Iraanis, vaid ka mujal, näiteks Afganistanis – USA saatkond Kabulis teatas näiteks 1978. aastal, et kahe riigi suhted on suurepärased. Ameerika Ühendriikide optimistlikus nägemuses oli Afganistan kui üks suur edulugu, täpselt nagu Iraan: koolide hulk riigis oli 1950. aastast kasvanud kümnekordseks, kusjuures palju rohkem õpilasi oli hakanud eelistama tehnilisemaid erialasid, näiteks meditsiini ning õigus- ja loodusteadused, ka naiste haridus edenes jõudsalt ning alushariduse omandanud tüdrukute arv oli hakanud järsult kasvama“ (lk 471). Jah, jänkid olid koomiliselt lihtsameelsed. Aga kas tõesti nende püüdlused kohalike haridustaset tõsta olid taunimisväärsed?

Tundub, et raamatu meeletu müügiedu – miljon eksemplari – ei ole tingitud üksnes vaatenurga uudsusest, vaid sellestki, et autori hoiak vastab läänes toimunud muutustele mentaliteedis. Uhkuse asemel kunagise hiilguse üle minevikus tehtud ülekohtu kahetsemisele ning süü tunnistamisele ja andeks anumisele. Paarkümmend aastat tagasi polnuks teosel sellist lööki.

Käsitlus vastab praeguse ajahetke süvahoovusele. Inglasest autori kahetsemine oma rahva ja impeeriumi minevikus – ja tänini – ikka ja jälle sündivate pahategude pärast on sügav ja siiras. Võim saadab kiusatusse, kõikjal ja kõiki. Võime olla rõõmsad, et eestlastena, pärisorjade järeltulijatena ei pea meie oma esivanemaid samastama ei kunagiste ega praeguste vägevate ega nende tegudega.

* Vt Tauno Vahteri intervjuu Peter Frankopaniga, Euroopa ei ole maailma naba. – PM 6. I 2021.