Etenduse koosseis oli muljetavaldav:  sopran Camilla Nylund on laulnud Viini Riigiooperis, Hamburgi, Kölni, Dresdeni ooperimajades ning hiljuti Pariisi Ooperis R. Straussi „Salomed”, bariton Tommi Hakala võitis 2003. aastal Cardiffi konkursi „Singer of the World” ning on juba laulnud ka Metropolitan Operas (Schaunard’i Puccini „La bohème’is”), tenor Ľudovit Ludha on Slovaki Rahvaooperi solist ning meiegi publikule tuttav metsosopran Marianna Tarassova Venemaa päritolu maailma  suurtel lavadel laulja. Lavastusest jäi meeltesse kõigepealt Jaakko Ryhäse erakordselt täiuslik rollikäsitlus Hispaania kuninga Philipp II-na. Nii mahukat, sooja ja ülemhelirikast bassihäält kuuleb maailmalavadelgi harva! Lisaks tabas ta Verdi stiili kõikides selle nüanssides, köitis fraasikujunduse, kire ja intensiivsusega suhtluses partneritega. Ooperiliteratuuri üks kauneimaid lehekülgi on selle ooperi IV vaatuse sissejuhatus ja  stseen, kus tšello lummav teema viib kuulaja hingematva valu maile, jäädes terve stseeni jooksul partneriks Philippi ahastust täis monoloogile. J. Ryhäse cantabile, forte, pp ja mezza voce gradatsioon hämmastasid – siin olid kõik inimliku valu värvid. Ja, mis salata, tema täiuslikkus tõstis lati vägagi kõrgele kõigi osatäitjate jaoks. Camilla Nylund oli Elisabetina Ryhäsele igati vääriline partner, kellel on kõik vahendid,  et jõuda maailma parimate hulka: kaunis ja hea stabiilsusega vokaliseerimine, nii muusikalise fraasi kui näitlemise seisukohast väga täpne dramaturgia tabamine. Võib oletada, et temast kujuneb tulevikus ka Wagneri-laulja, sest tal on ilmselgelt hea energiavarude jaotamise oskus ja hääles palju metalli. Tommi Hakala Rodrigo kuju imponeeris nii oma kõrge kasvu kui ka väga mahuka ja soojatämbrilise baritoniga.

Kui ooperi alguses oli piano-lõikudes ehk toonis mingi rahutuse tendents, siis IV vaatuse 2. pildi suur „Rodrigo surma” stseen oli lauldud täiuslikult. Don Carlose rollis on tenoripartii oma tessituurilt küllaltki kaelamurdev (nii I kui V vaatuse duetis Elisabetiga on vaja korduvalt laulda kolmanda oktaavi si-bemolli) ja tuleb tõele au anda, et Ľudovit Ludha sooritas rolli korrektselt, vaatamata tugevale tenorile vajaliku kompaktsuseta hääles. Tänu väga intensiivsele  dramaatilisele rollikäsitlusele kadus meelest ka tema väike kasv. Helen Lokuta tõestas veel kord, kui sitke ja suure läbilöögivõimega kunstnik ta on! Sai ta ju selle võimaluse vaid kui suure staari asendaja – Tarassova oli hõivatud esinemisega ME Tis. Lokuta esitas Eboli partii särava kõrgregistri ning suure sisemise põlemisega, 2. pildi mažoorne Canzon oli elegantne oma kaunistuste väljalaulmiselt, IV vaatuse stseenis  Elisabetiga ning aarias oli traagikat ja saali täitvat häälemahtu. Oma õblukesele figuurile vaatamata mõjus ta tegusa ja jõulisena. See, et II vaatuse 2. pildi tertsetis Carlose ja Rodrigoga jäi Lokutal oma rea vedamine hapraks, kinnitab veel kord, et temas on peidus siiski lüürilis-dramaatiline sopran. Kuid eks aeg anna arutust! Märt Jakobsoni Suurinkvisiitor avaldas muljet juba oma suure kasvu ning pimeda eaka inimese hoiaku ilmeka tabamisega. IV  vaatuse stseen Kuningas Philippiga oli toekas, kinnitades, et tema suur hääl on omandamas vajalikku kvaliteeti. Üldmulje suur mõjutaja oli väga õnnestunud kunstnikutöö. Õigemini on „Don Carlose” lavastaja ja kunstnik ühes isikus Lorenzo Fonda (Itaalia), kuid lavastuslik külg jättis tagasihoidliku mulje. Seevastu lavapilt, valguse värvivalikud ja meeleolude tabamine oli väga täpne ja mõjus.

Kogu kontseptsioon lähtub Philipp  II valitsemisaja kunstivoolude atmosfäärist: elurõõmus dekoratiivsus oli asendunud Itaalia kõrgrenessansi jäljendamisega, skulptuuride kolossaalsete dimensioonide taotlusega, valitsema hakkab rahutu, süngelt ekstaatiline ja pateetiline põhitoon. Ja nii nägimegi laval Escoriali hauakivi, suuri skulptuure, El Greco „El Expolio” fragmente. Koor koosnes taidlejatest, kes täitsid oma funktsiooni innukalt. Tampere Filharmoonia orkester John Storgårdsi juhatusel oli heakõlaline. Väga imponeeris saali akustika ja publikupaigutus amfiteatri põhimõttel (ka väga mugavad toolid) – siit peaks snitti võtma, kui ükskord uue ooperisaali tegemiseks läheb!