Vano Allsalu näitus „Maailm peas“ Tartu kunstimuuseumi I korrusel kuni 30. I, kuraator Joanna Hoffmann.

„Eesti Energiad. Harjumuse jõud“, Tartu kunstimuuseumi II ja III korrusel kuni 30. I, kuraator Indrek Grigor, kunstnikud Jüri Ojaver, Paul Rodgers, Jaan Toomik ja Jaan Paavle. Jaan Paavle ekspositsiooni kujundaja Peeter Krosmann.

Mõnikord nõuab elu inimeselt titaanlikke võimeid. Jaan Toomiku uus maalikolmik Eesti Energiate näitusel kannab pealkirja „Titaanide heitlus“. Jüri Ojaveri vaskplekist taotud kaks lipsu kõrguvad näitusesaalis claesoldenburglikes hüpermõõtmeis. Jaan Paavle kosmilistest energiatest ammutatud pärand on kujundaja Peeter Krosmanni sisetundel kerkinud lae alla. Muide, Paavle video „Välk“ ühendab nüüdset ülesastumist rühma esmaesinemisega Rotermanni soolalaos 1999. aastal, kuid tollal oli see projitseeritud suurele ekraanile. Paul Rodgersi metafoorid ilmestavad, kuidas loodus ja tsivilisatsioon rammu katsuvad, segunevad ja teisenevad. Vano Allsalu allkorrusel on võtnud endale fundamentaalse rolli: näidata ja tõendada värvimaagia ja (ratsionaalse) sõna abil abstraktse kunsti tingimatut seost reaalse maailma tunnetamisega.

Harjumuse jõud. Indrek Grigor, Teet Veispak, Johannes Saar ja Katrin Kivimaa on Eesti Energiate kui sõpruse brändi saamisloo (1999) ja konteksti piisavalt üle ja lahti kirjutanud. Näituse fookuspealkirja „Harjumuse jõud“ kohta tuleks siiski senisele refleksioonile lisada Kurt Vonneguti kaasus. Nimelt on antud juhul see levind-kulund väljend pärit Vonneguti poolautobiograafilisest raamatust „Ajavärin“, mille ta kirjutas, kui oli juba üle 70 aasta vana. Toomik kinkis selle, ilmselt mitte sihitud põhjuseta, Ojaverile. Too haaras tunnuslause tundlikkusega sõnapaari kaasa ja käis välja ühisnäituse pealkirjaks. Kuigi sobimatus kultuurikeskkonnas neli põlve akumuleerunud mitmekihilist emigranti Vonnegutti on meil üheselt nimetatud „igikestva depressiooni kroonikuks“ (Hannes Varblane), on igatahes tema viimaseks jäänud raamat determinismist üldisemalt.

Eesti Energiate näitusel on ea teema kahtlemata oluline ja varjamatu. Seda ei pea siiski mõistma pessimismi, mehelikkuse kriisi, eneseiroonia, halbade harjumuste, depressiooni (urbanistliku tsivilisatsiooni praegune sotsiaalpoliitiline juhtum?), morbiidsuse jne soomeugrilikes registreis, vaid pigem paratamatuse avaramas, antiigi kontekstis. Kõik vanuseastmed on võrdselt sisukad, probleemsed ja elamist väärt. Ei ole ka kuidagi loogiline arvata, nagu võiks kunstilooming ja selle elukestev jätkumine olla põhjustatud harjumusest, pealegi nii idee-, töö-, jõu-, aja-, ressursi-, kire- ja energiamahukas looming, kui antud juhul. Võib-olla ei ole rõhk mitte sõnal „harjumus“, vaid sõnal „jõud“? Võib-olla sõnapaar on riukalikult välja käidud publiku läbikatsumiseks. Näituse avamisel mainis Jaan Toomik: „60+ on hea nullist alustamise koht.“

Tantsukujund. Tõtt-öelda ajendas mind kirjutama Toomiku video „Talimaandlemine“, kuna pole selge, miks tegelased maadlevad ja miks on tööl ca tagasihoidlik neutraalne pealkiri, kui videoga otselingitavad maalid kannavad pealkirja „Titaanide heitlus“… Ja kuidas ülakorruste esemelisus, materiaalsus, figuraalsus ja temaatilisus on kohal allkorruse puhtaverelises abstraktsionismis, eriti kuna ühendavaid isikliku sõpruse lõimi võib ka siin tuvastada.

Vano Allsalu näituse „Maailm peas“ juhatab sisse ainuline ergas tunnetav subjekt, kelle seisundite skaala on lai, lummatusest sisyphoslikkuseni, valgusest pimeduseni, melanhooliast vastuhakuni. Ka järgmises kolmes näituseruumis see esmamulje – uskudes maalide pealkirju ja nende aktiivsel kaastoimel – jätkub. See johtub võib-olla paljuski sellest, et väljapanek on miniretrospektiiv, mis annab mitmekesise läbilõike kümne aasta teemadest, ega ole ühele ideele kontsentreeritud projekt. Retrospektiivne on ülakorrusel ka Jaan Paavle, samuti Jüri Ojaveri osalus: Ojaverilt on näitusel karakteerseid üksikteoseid, meeldejäävaid ja löövaid, läbi rohkem kui kolme kümnendi.

Ojaveri kollektsioonis saab jälgida iga töö sisemist konstantsust, endaksjäämist, eraldiseisu, soleerimist uuele näitusekontekstile vaatamata, aga siiski paljastub hoiakuis haakuv alltekst, mis liidab teos-entiteete, isegi meditsiinilise robotliku „Viirus sureb viimasena“ (2020). Allsalu loomingu valik on koloriidilt sedavõrd kompromissitu, et lõputuis toonivarjundeis mustja hingava värvimassi alt pildisisemustest paljastuvate värviakordide küllus liidab ka kõik emotsioonid koos- ja samaaegselt toimivaiks. Mida kauem kohal olla, seda maagilisem on värvide sulatusahi. (Olin muide oodanud ka Allsalult tema maalilaadide – kuigi mitte nii erinevate, kui on saanud Toomiku omad – reljeefset esitlust.)

Jaan Toomiku võtteilt ja meediumidelt heterogeenne uute tööde komplekt (9 maali ja 2 videot, kõik 2021) näib autori tahtel olevat allutatud ühele ideele, mille võiks pealkirjastada munchilikult „Elutantsuna“. Tekib põnev diskussioon allkorrusega, kus Allsalul on otsesem Munchi-repliik.

Toomiku maadlevate tegelaste järjest eeterlikumaks muutuvad kehad valguvad maalidelt muuseumiseinale, jätkuvad üle vahekäigu „Achilleuse tantsus“ (motiiv, mida autor on varieerinud maaliga „Check Yourself“, 2016), mis omakorda aktiveerib tantsuelemendi ka ülejäänud maalidel. Ja see ei ole groteskne, vaid võimas ja puhastav. Ühtlasi meenuvad autori videod „Tantsides koju“ (1995) praamisõidult, ja „Tantsides isaga“ (2003) haualt.

Loojang. Toomiku maal „Päikeseloojangul“ näib ühendavat kõik osalejad. Maal tekitab esmapilgul optilise pette, nagu ripuks punane narmastunud mass otse taevast alla. See mass osutub vaatajale vastu sammuvaks loojangust punaseks köetud ahelikuks, kus varjud langevad tulijate jalge ette, nende õlad aga näivad kandvat taevast. Titaanid? Samalaadne on Allsalu värvihõõguv, kuid turvalise viitega tsivilisatsioonile maal „Park. Päikeseloojang“ – mõjub kui tapetud härja rümp Rembrandtilt. Figuuride frontaalsus ja pildist välja suund Toomiku tööl loob ka seose Ojaveri ja Rodgersi skulptuuridega, rääkimata vihjest näituse plakatile.

Paul Rodgersi kunstnikupositsioon sarnaneb Anu Põdra omaga: väga huvitavad, sugestiivsed ja sügavad ning peened tööd. Autor on esinenud tugevate näitustega (enamasti Hobusepeas), kuid harva, ja käib oma erandlikku rada, olles justkui varjus. Subtiilsel viisil loovad Rodgersi eri aegade installatsioonid jutustuse looduse ja tsivilisatsiooni, keha ja ratsionaalse mõistuse, algse puhtuse („Suhtelised väärtused – pandimaja“, 2014) ja uute külaliste (sihvkadest koosnev tume tegelane „Talvine külaline“ 2021) kokkupõrkest. Digiprindil „Nimeta raamatukogu“ uputab paisuvesi tammiks seatud köited, sh Gunnar Aarma „Saada õnnelikuks“ – kultuur ei saa looduse vastu. Kreeka mütoloogias, kultuuri alghällis, nähti protsesse teisest otsast: loodusjõude kehastanud titaanid kaotasid seal inimkujulistele Olümpose jumalatele. Sellest võiks ka hargneda üks võimalik ülev tõlgendus Toomiku olustikulise pealkirjaga videole „Talimaandlemine“: maadlus, mis käib Looduse reeglite järgi.

Eesti Energiate väljapanek on üldse heterogeenne: see on korraga retrospektiiv, rühma-, soolo- ja ideenäitus (see hõlbustas ka koosvaatlust Allsalu eraldinäitusega). Tegemist on muuseuminäitusega ja Tartu kunstimuuseumi missioon on muu hulgas anda ka lõunaeestlasele pealinna kunstist ülevaade. Spontaanselt tekkis küsimus, kuidas näeks välja üks kontseptuaalselt range Eesti Energiate olemust ja siseseoseid lahkav väljapanek. Tundsin puudust Toomiku videost hommikuses mererannas päikest tervitava Paavlega („Om-mani-padme-hum“, 1997). Üks võimalus olekski ehk näitus teostest, mis on pühendatud siseringile, loodud üksteisele mõeldes? Kuid see tuleks vist koostada eranditult Toomiku teostest? Paar teost ka Ojaverilt? Tuumakalt sõnumlikud oldi selgi korral.