Kasvasin musketäriliku kamraadlikkuse ja romantilise armastuse ilusaimate ideaalide vaimus. Võimalik, et see on seotud sovettide okupatsiooniga. On ju arvukad idaeurooplased rääkinud isiklike ja romantiliste suhete erilisest rollist totalitaarselt kammitsetud ühiskonnas. Loen härdusega lugusid elupõlisest kiindumusest. Ning tunnen veidrat nukrust vastupidiste näidete pärast. Näiteks mõeldes Jüri Vlassovi tunnistusele, et sõbrad olid nad Mihkel Smeljanskiga, kellega koos 40 aastat Kuldses Trios lavalaudu tallati, vaid nõukaaja lõpuni, misjärel olevat neist saanud „tülitsevad partnerid“.
Eva Illouz avaldas mõne aasta eest paeluva mentaliteediajalugu, filosoofiat ja „dr Noormanni kirju“ põimiva suhtesotsioloogia „Armastuse lõpp“. Meie „hüperühendavat“ (ainuüksi Tinder uhkeldab, et on aluse pannud kümnetele miljarditele suhetele), tutvumist mitte-eeldavast „lukuta kepist“ küllastunud hookup-kultuuri kirjeldab Iisraeli professor neoliberalismi tungimisena eraellu, mis nagu ikka, kui vabadus tuleb enne moraali ja õiglust, tähendab vaid veelgi rohkem vabadust ja võimu niigi võimukatele ja tugevatele. Tundsin end Illouzi kujutatud Tinderi-karusselliga tutvudes kui abitu laps tormisel väljal.
Illouzi respondendid kinnitavad, et juhusuhete virvarris keerlemine pärsib enesehinnangut. Mitte ainult püsisuhtes olijad, vaid ka üldse elus partnerita kulgejad tundvat end seiklejaist paremini. Iseäranis saavat juhusuhete vohades pügada naised, kes varem seksi vastu midagigi noolisid, ent nüüd jaotavat seda „niisama“ (pisut veider mõttekäik turusuhete kriitikult muidugi). Võimalik, et Illouz liialdab. Nii hookup-kultuuri osatähtsuse kui selle laastava mõjuga. Kaasnes ju seksirevolutsiooniga eraeluliselt allasurutud vähemuste õiglaselt paljukiidetud võidukäik.
Ometi tunnen ahermaist kõledust, kui Illouz annab mõista, et kohmakatel Mark Darcydel poleks täna Bridget Jonesi juures mingit võimalust, sest ajastul, kus „naistegi näpud sügelevad kohtinguil juba uuejanuselt Tinderi libedal ekraanil“, on välistatud, et keegi heidaks sulle „säästva teise või kolmanda pilgu“. Elukestvalt pilsneris leos olnud onklil pole küll enam Tinderiga asja, mis tekitab kergendust. Modernsest paindumatusest ja postmodernsest irooniast eemaldunud noor põlvkond on ju sümpaatne, kuid uue aja eraelulised trendid panevad siiski pea huugama.
Privaatkanaleis levitatav nokupildiseeria on ju iseenesest süütu, kõrvutades nt väidetavalt kellegi keskreformierakondlase Kloogarannas hõljuva tilbendisega, millesarnastega tema Parteigenosse’d nüüd kogu kodumaa ranniku tahavad katta. Ometi kui kuri vaim sellise pildi mõttegi omal ajal oleks pähe pannud, oleksin vist kohe kuuli pähe lasknud, enne kui haigemajast jõudnuks abi paluda. Uuemal ajal räägivad imetoredad inimesed nokupiltidest Sirbiski kui flirdileksika baasvarast.
Niisugused trikid jäävad siinkirjutajale ületamatuks ja õnneks pole ka vaja. Muret teeb muu. Progressiivne meedia lausa kutsub üles lähisuhteid kaubastama. Guardianist oleme aastaid lugenud tasulistest õhtusöögi-, sünnipäeva- ja matkakaaslastest, taksomeetri alusel töötavatest vestlus- ja puudutuspartneritest jne. Küllap on neid vaja. Nüüd on lisandunud reportaažid paaridest, kelle mõne kuuga karile jooksnud suhe on saanud uue hingamise kooseluterapeudi juures. Tervitatakse põlvkonda, kes ei pelga abi küsida.
Ja abipakkujaist pole puudust. Halvimas Christopher Laschi kirjeldatud vaimus saavad arvukatest iseõppinuist, läbipõlenuist või suhtega puntrasse jõudnutest tasulised nõustajad ja terapeudid. Ammuste peretuttavategi külalislahkes kodus toimuvad nüüd maksulised väeseansid ning üürike jõuluaegki oli välja müüdud. Esiotsa leitakse siiski sullegi külla tulemiseks aeg ja ega vanad sõbrad pea ju kohe maksma (v.a hallalad nagu vahendikulu jms), ent ikka hakkab kuidagi imelik … Seda siis tahtsimegi või?