Väga selgelt tuligi – eriti loengutel – välja disainerite koolkondadesse jagunemine riikide kaupa. Enamasti polnud tarvis raamatukaanest kaugemale vaadata, et mõista, kas tegu on kontseptuaalse hollandlase või emotsionaalse briti tööga. Ent samas eksisteeris kõrval ka hall mass: hulk teoseid, mida vähemalt mina ei osanud kuhugi liigitada. See tõstatas omajagu küsimusi. Milline on (võiks olla) eesti stiil? Kas peaksime laenama midagi nii ühelt kui teiselt ja saama selle läbi mittemidagiütleva massi osaks? Või peaksime mõne lääne stiili üheselt üle võtma, tegema head disaini ning kaotama igasuguse rahvusliku eripära? Siin meenub ööülikooli loeng, kus Peeter Linnap käsitles kohaliku rahvusliku identiteedi otsimist reklaamimaailmas: ta tõi selle näiteks sambana keset viljapõldu seisva personaalarvuti.

Tõsi ta on, vahepealset industriaalühiskonna etappi meil ju tegelikult pole või siis üritame seda ajajärku eirata ning kõik sellega seonduvat kuritegelikuks tembeldada. Samas pole ka kõik meie identiteediotsingud luhta jooksnud: positiivsete näidetena võiks tuua Brno näitustele jõudnud Mart Andersoni Humala ja Kristjan Jagomäe Enigma kirjatüübid. Antud problemaatika viitab tugevalt globaliseerumisteemale, mis viimastel aastatel – Emigre’ist loetu põhjal – disainivaldkonnas ägedalt päevakorral on olnud ning lõpuks ka Eestisse jõudnud. Lihtsaks summeerimiseks tsiteeriksin tekste kahelt posterilt, mida nägin Varssavi plakatibiennaalil: „Unification makes lack of identity” („Ühtlustamine kaotab identiteedi”) ja „Nationality is richness of diversity” („Rahvuslikkus on mitmekesisuse pant”). Selge, et põhjamaist talumajastiili pole võimalik laiendada kogu disainivaldkonnale ja et praegu eelistatakse kontseptualismi, ent samas kaotaksime ühe malli järgi tehes oma identiteedi. 

Kui minna tagasi Brnosse, siis jooksis sarnane mõttekäik peast läbi ka loengute ja nendevaheliste vestluste ajal. Nimelt, et disainimaailmas on kõik vaieldav, pole üht kindlat tõde. Zuzana Lednická, tšehhi disaineri muidu jahmatavalt kahvatus esitluses kuulsin head mõttetera: krititsism viib elitarismini. Tõsi ta on, kriitika on vajalik, eriti õppeasutuses, kirjutama õppimiseks tuleb ju esmalt õppida lugema. Ent kriitika peab olema ka konstruktiivne, muidu jätab ta ründajale tahtmatult külge elitaristliku ja üleoleva märgi.

Kuid naaseme uuesti Brnosse. Kogu ettevõtmise üldmulje jäi lõpuks positiivne ja avardas silmaringi. Hea oli jälgida, kuidas graafilise disani ja disaineri tegevusala piire on laiendatud ning kujundaja roll teose valmimisel on kasvanud kuni publitseerimiseni välja (William Drenttel, Winterhouse). Stefan Sagmeister on aga kehastunud ühiskonnaga suhtlevaks kunstnikuks, kelle erialaste vahenditega esitatud mõtteterad on küündinud välja eksistentsialismiteemadeni. Osa näituse eksponeerimine linna reklaamtahvlitel jättis kultuuriteadliku keskkonna mulje. Posteri koht ongi ju reklaamtahvlil, lambipostil või majaseinal, mitte näituseruumis. Ehk on Tallinnal siit midagi õppida?

Ja lõpetuseks. Kui EKAs järgmist graafilise disaini näitust korraldame ja raamatud sirvimiseks toolidele asetame, siis tasuks vahest siiski iga teose jaoks ka oma eraldi tool panna.