Viimastel aastatel kultuurilehte lugedes olen leidnud teadlaste kirjutatud väga põhjalikke metsapoleemikat käsitlevaid artikleid, kus ka hulgaliselt viiteid kasutatud allikatele. Lugejana eeldan, et tõsiteaduslikud artiklid ei peaks kajastama autori poliitilisi vaateid ja väiteid, et usun asju olema nii või arenema naa. Seepärast tundsin vajadust selgitada lugejatele mitmeid artiklites toodud väiteid, mis võisid jääda arusaamatuks. Omalt poolt tahaksin lisada infot tegemiste kohta, mis on kogemata või teadlikult jäänud käsitlemata.
Olen metsateemadel Sirbis artikleid avaldanud autoritega kokku puutunud juba alates möödunud 90ndate keskelt, kui tegin tihedat koostööd keskkonnaorganisatsioonide ja ülikoolidega. Töötasin samal ajal riigimetsaametis ja tegelesin nii erametsanduse kui looduskaitse küsimustega. Tegime tõhusat koostööd Eesti metsapoliitika koostamisel, metsakaitsealade võrgustiku rajamisel, Natura alade valimisel, vääriselupaikade inventeerimise metoodika loomisel ja mitmetes teistes protsessides, mis meie keskkonnapoliitikat on tõsiselt mõjutanud.
Kokkulepete saavutamine sellel ajal oli suhteliselt kerge, sest algatasime ettevõtmisi, millega eelmise riigikorra ajal ei tegeletud või polnud vajadust, sest otsustajad olid kaugel ja eraomandit loodusressurssidele ei olnud. Soome ja Rootsi kolleegidelt saime asjalikku nõu. Mäletan, kui läksime ühe meie esimese metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise strateegia dokumendi kavandiga tollase Soome Turu ülikooli biodiversiteedi guru Jukka Salo juurde. Ta soovitas, et võiksime lisada mõned väga ulatuslikud (5000–10 000 ha) lageraie alad, et luua tingimused ka nendele liikidele, kes vajavad suuri ühetaolisi ja suhteliselt pikalt puutumatuid metsaalasid. Selgitasime, et need on meil olemas endiste nn II grupi metsade näol, kus enne sõda ja Nõukogude ajal langi suurus ei olnud määratud ja raiuti nii palju, kui suudeti välja vedada või parvetada. Nüüd on nendel aladel meie suuremad kaitsealad (Alam-Pedjal, Soomaal ja Alutagusel).
Tahtsime olla edukad ja nii juhtuski, et nii mitmeski valdkonnas jõudsime seadusandluses ajast ette, kuna tegutsesime teadmises, et ehitame põhiliselt eraomandile ja turumajandusele rajatud riiki. Ootamatult said peamiseks probleemiks ebaseaduslikud raied ja metsamaterjalide vargus. Poliitikud hakkasid tugevdama järelevalveorganisatsioone ja karmistama seadusi. Metsaseadusesse jõudis metsa uuendamise sunniraha maksmise paragrahv ja metsarikkumistega seotud seadmeid sai konfiskeerida. Riigilt metsaomanikule tasuta koostatavatest metsamajanduslikest soovitustest sai metsa maksimaalse majandamise juhend ning metsateatisest raieluba. Ümberkorralduste tulemuseks oli see, et kui maailmaturul oli metsamaterjali hind maksimaalne, siis meil oli raiemahtude madalseis.
Milline on eraomandi olukord tänapäeva turumajanduses? Rangelt kaitstud metsadest kuulub vaid ligi 10% erametsaomanikele. Riik on haaranud enda kätte 51% kogu metsamaast ja 23% (ligi 300 000 ha) sellest on range kaitse all. Sageli on kuulda, et RMK on orienteeritud vaid puidu varumisele ja viimases hädas raiub kaitsealade ja asulate ümbruse metsi. Kuidas on võimalik riigiametnikel toimetada kaitse-eeskirju eirates? Kui see peaks juhtuma, siis kaasneb ju karistus või tehtu heastamine.
Kui Natura aladesse kaasati juba majandatud, s.t hooldatud või istutatud metsi, siis toonitasid inventeerijad, et nendel aladel jätkub tavapärane tegevus, sest nad on oma väärtuse omandanud tänu senisele tegevusele või on see tingitud nende asukohast. Nüüd räägitakse, et enne raiet on seal vaja teha nn keskkonnamõju hindamine. On loomulik, et igal raiel on mõju, kuid kui lähedal on kompensatsioonialad, siis on elu näidanud, et 100 aasta pärast ei ole seda mõju enam isegi luubiga võimalik hinnata. Raievajadus tuleb meie asulate lähedale ja teede äärde selle pärast, et 100 aastat tagasi seal metsa ei olnud. Otsused, et seda metsa tuleb kasvatada selliselt, et vahepeal ei oleks lagedat, oleks tulnud teha juba rajades või vähemalt 50 aastat tagasi. Eriti kurvaks teeb see, et metsateadlaste pikaajalise mõõtmise ja arvutuste põhjal koostatud aastase raielangi arvutamise metoodikad ei ole usaldusväärsed ja riigimetsadele õige aastase raiemahu otsustab minister vaid poliitilist „tuulteroosi“ vaadates. Nii edasi minnes võib jõuda ka selleni, et jääb ametniku otsustada, kui palju sauna- ja ahjupuid võib aastas raiuda.
Riigikogu kinnitas 1997. aastal Eesti metsapoliitika (RT I 1997, 47, 768 ), milles metsade peamiseks kasutamise viisiks pidi jääma puidu saamine ja täiendavalt võisid riigimetsad täita looduskaitse, teadus- ja õppetöö, keskkonna- või sanitaarkaitse ning puhkuse korraldamisega seotud ülesandeid. Nii on ka läinud. Kõike seda lubasime teha bioloogilist mitmekesisust (nüüd kasutame elurikkuse mõistet) vähendamata. Viimati mainitu ei tähendanud seda, et see mitmekesisuse küllus, mille eelmine riigikord oli meile pärandanud, pidi täies mahus säilima, vaid me loome tingimused, et liikidel, mille eksistentsi võib metsade intensiivsem kasutamine ohustada, oleks piisavalt elupaiku ka uue metsapõlve kujunemisel. Selleks oleme juba üle 12% metsadest jätnud üksnes looduslike protsesside hoolde, säilitame majandusmetsades vääriselupaiku ja loome tingimusi uute tekkimiseks ning kohustame metsa raiumisel jätma 5–10 tm säilikpuid langi ühe hektari kohta. Kuidas saab siis väita, et raiutud loodusmetsi tagasi ei saa, kui enamik meie rahvusparkidest asub aladel, kus enne ja pärast viimast sõda tehti ulatuslikke lageraieid? Sealsed üksikud soosaared ja raiujatele kättesaamatud metsatukad on alles hoidnud puutumatule metsale omaseid liike, mis nüüd on elupaiga leidnud endistel raielankidel.
Me raiume loodusmetsi ja oleme loonud tingimused nende taastumiseks. Paraku see kõik ei saa toimuda ühe inimpõlve jooksul ja inimesele märkamatu metsa ajaline mõõde on üheks põhjuseks, miks saame rahvaküsitlustest, kus küsitakse: „kas soovite metsade raiumist vähendada?“ enamikult jah-vastuse. Sellesarnane olukord on ka nn linnurahu seadustamise kohta arvamuse küsimisega. Mitte keegi ei soovi ju pesitsevaid linde häirida. Miks peaksime selle, mis on nii loomulik, veel seadusesse kirjutama?
Kevadel minnakse metsa raiuma ainult mingil väga erilisel põhjusel ja see on võimalik vaid maksimaalselt 0,1% metsamaast. Metsalindude arvukuse vähenemine viimase 20 aasta jooksul on üsna loomulik, sest raielankidel on nad pidanud loovutama oma koha avatumat maastikku armastavatele lindudele, kes varsti peavad jällegi taganema, sest uus metsapõlv loob uued tingimused. Kõik see on nii loomulik ja seepärast võib Ando Eelmaa nii Eesti Erametsaliidu juhina kui maaomanikuna väita, et puutumatu elurikkuse kõrvale vajame ka elurikkust, mida loovad vastutustundlikud metsaomanikud. Seda saab neilt oodata vaid siis, kui neile on antud otsustamisvabadus ja investeerimiskindlus. Metsaseaduse võiksime aga ümber nimetada metsahoiuseaduseks, sest seda see ju oma olemuselt on.
Ants Varblane on pensionärist metsaomanik.