Läinud aasta lõpus sai Kalle Käsper Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski allfondi stipendiumi, millega tunnustatakse teatavasti igal teisel aastal silmapaistva luule- või esseeraamatu autorit. Sedapuhku teenis au välja Käsperi esseekogumik „Pihtimus harimatusest“, mille kaante vahele on koondatud umbes veerandsajandi jooksul enamasti ajakirjanduses ilmunud kriitilisi tekste, sekka saatesõna ja kõne ning mõned esmatrükid, sisukorra järgi 56 ühikut. Justkui üsna väike raamat, ent seejuures omamoodi tihe panus maailmakirjanduse ja pisut ka eesti kirjanduse retseptsiooni, ja kui tähelepanelikult lugeda, siis vanamoeliselt aristokraatlik, veidi dissidentlik, ja – mis mitte vähem oluline – omamoodi ka härnav.

Käsper on tänapäeva eesti kirjanduses ja laiemaltki kultuuripoliitikas kahtlemata vastuvoolu ujuja. Mind on jäänud juba varasematest lugemiselamustest saatma üks natuke kurnav kujutluspilt, millest jagamata ei vabane: millegipärast kangastub mulle paksude kardinatega ruum, mille massiivsete, rohkete hinnaliste köidetega täidetud raamaturiiulite vahel loetakse Turgenevit ja klassikalisi prantsuse romaane, süüakse pidulikku lõunat ja vahepeal tehakse pikki jalutuskäike parkides, käiakse kunstinäitustel ja õhtuti ilmtingimata ooperis. Kokkuvõtlikult hoitakse ülal ja hinnas vanu väärtusi. Kisub aristokraatlikuks, aga millegipärast on pilt tänapäeva suhtes veidi nihkes? Kui panen milleski väga mööda, olgu süüks mu enda harimatus.

Kui ma Käsperist õigesti aru saan, siis pakuksin lohutuseks välja, et tema pihitav harimatus on teatavas mõttes paratamatus. See ei tähenda, et sellega peaks leppima. Harimatus on inimlik suutmatus püsida kursis kogu maailmakirjanduse klassikaga ja ilmselt ka tunduvalt vähema koguse kõrgkultuurse ja väärtuslikuga, mida üha juurde luuakse. Püüd harimatust ületada sarnaneb kangesti Zenoni apooriale Achilleuse ja kilpkonna võidujooksust – aga siin on see pidev enesetäiendamine, üle- ja juurdelugemine, ehkki muu maailm, toimetajad ja kriitikud sealhulgas, leiavad harimatust vaid ortograafias ja muis pisiasjus. Ilmselt võib harimatuse enam-vähem samastada kultuuritusega, mille ületamiseks on Käsperil kui tõelisel valgustajal valmis ka retsept: „Ainult võimalus lugeda emakeeles maailmakirjanduse šedöövreid võib teha kultuurseks rahva, kelle ainus krahv on olnud Viru krahv, ja ainsad parunid – hall- ja punaparunid“ (lk 44). Otsemaid meenub seda lugedes mulle Georg Julius Schultz-Bertrami 1839. aastal peetud leegitsev kõne, mis lõpeb palju tsiteeritud üleskutsega „Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!“.

Käsperi tõeline paleus on prantsuse kirjandus, eriti suur klassikaline romaan, veel parem epopöa (Balzac, Proust) ning lühivormide meistrina on ta tõstnud esile Maupassanti. Nii et kogumiku pealkiri võinuks ju peaaegu olla ka Valmar Adamsi teose pealkirja parafraseeriv „Prantsuse kirjandus, mu arm“. Suure romaani seosed ajalooga ja selle loomise vaevad on Käsperil oma kogemusest võtta, heaks näiteks kaheksaköiteline „Buridanid“ (2005–2014), mille eest sai autor täiesti õigustatult 2013. aastal ka Tallinna linna Tammsaare romaaniauhinna. Misantroopia kui prantsuse kirjanduse vaimse selgroo ülistus jääb mulle küll võõraks ehk siis pean taas tunnistama oma harimatust ja pöörduma meie klassikute poole, et näha Prantsuse aia roosipõõsastes lehtede varjus okkaid, nagu Aleksander Aspel on osutanud. Vahest võiks neis okastes siis nähagi Voltaire’ist alguse saanud misantroopia metafoori? Muuseas, Pariisi teatrielust aastal 1935 kirjutades mainib Aspel harimatust kui sisemist tuimust ja kunsti igivaenlast. Ja Käsperi tekstid on kõike muud kui tuimad. Ajuti on tema kriitika meie tõlkekirjanduse orientatsiooni ja angloameerika kultuuriimperialismi suhtes üsna kirglik, ehkki kõigega ei saa kaugeltki nõustuda. Näiteks ei saa ma sugugi aru, kuskohas valitseb meil angloameerika hõnguga tsensuur. Või miks märkan ma viimastel aastatel üha enam oluliste tõlgete ilmumist just prantsuse keelest ja mitte mingeid angloameerika Cartlande? Veidi utreerides võiks Käsperi sõnumi kokku võtta järgmiselt: hea kirjandus on prantsuse, romaan olgu paks, selle stiil on respekteeritav siis, kui lause on pikk. Ja muidugi peab autor olema mees või vähemalt mehelt õppinud, nagu Isabel Allende García Márquezelt (lk 164), sest just mehed loovad kirjandust, ebaoriginaalsed naised vaid kopeerivad.

Muide, kas ei ole hiljemalt Ene Mihkelsoni proosast eesti kirjanduse arengutendents pigem vastupidine?

Mis puutub toimetamisse, siis W. S. Maughami „Inimorjus“ või „Eluorjusest“ ajas mu veidi segadusse, õige on eestikeelses tõlkes ikkagi „Inimorjusest“ („Of Human Bondage“). Zola teoste kordamine on veidi liigne lk 29 ja 36. Ajakohaste joonealuste märkuste lisamise asemel oleksin eelistanud parandusi tekstis, aga see on maitse asi. Paaris kohas jääb häirivalt silma, kui mainitakse (Eesti) Esimest Vabariiki, mis on sihilik osatamine. Mis ajaloolase või poliitiku sulest oleks viga või savisaarlus, võiks aga kirjanikule olla lubatud.

Kogumiku parimais, mulle harivat teavet pakkunud tekstides on käsitletud vene kirjandust ja neid teoseid, mis siinpool Peipsit pole ilmunud, eriti näiteks ülevaade Karlova mõisniku Faddei Bulgarini „kogutud koputustest“. Äsjase Ilmar Laabani juubeldamise taustal oli sobiv lugeda, et kuulsa luuletuse „Elada vabana või surra“ läte on Stendhali „Enesekesksed mälestused“ (lk 39). Kirjandusloolise seigana lisan leheküljel 13 mainimata jäänud nime: Pariisis Jean-Paul Sartre’iga suhelnud väliseestlane oli kirjanduskriitik Harald Parresti poeg Endrik Mats Parrest (1947–1990). Tänuväärt on ka seoste nägemine ja loomine eesti kirjandusklassika ja maailmakirjanduse vahel: Käsper võrdleb Albert Kivika ja E. M. Remarque’i sõjaproosat ning hindab kõrgelt Leo Metsari Julianuse-sarja. Tunnustavalt on Käsper arvustanud ka Mats Traadi proosat, Heino Kiige memuaare ja Hannes Varblase luulet. Kirjanduslikest sugulashingedest või täpsemalt sugulasraamatuist väärivadki nimetamist Hannes Varblase esseekogumikud „Ilmavallas“ (2002 ja 2015), ehkki Varblase saatesõnaga Jack Kerouaci „Pilvealuste“ tõlkega (Triinu Pakk-Allmann, 2004) Käsper ka polemi­seerib, pidades seda siiski „üllitise kõige huvitavamaks osaks“ (lk 181).

Ja muidugi Ilmar Jaks! Jaksi loomingule saab osaks eriline au, tõstetuna Maupassanti ja Stendhali kõrgusele. Olen päri! Ent kas ei taba siin bumerang tahtmatult ka maailmakirjanduse vaimsetel radadel uitavat Kalle Käsperit ennast, kui ta lõpetab selle kõrvutuse lk 200 lausetega: „Tõepoolest, midagi ühist on Jaksil suure prantsuse kirjandusega. Samasugune uuriv pilk, samasugune argumenteeritud, elukogemusel rajanev misan­troopia, mis päädib tõdemusega, et isegi kõige vaimsemat meesturisti kisub sisimas vähem Kartaago varemete kui libude juurde (novell „Pas cher“)“?