Peaaegu kaks aastat kestnud pandeemiapidu hakkab vääramatult läbi saama ka juhul, kui valitsus peaks kunagi tulevikus teistsuguse otsuseni jõudma. Iga korralik pererahvas suudab koduse peo söögikordade nõud laualt viia ja nõudepesumasinasse laduda käigu pealt ka siis, kui teenreid ei ole võtta, ega kuhja neid kraanikaussi mõttega, et küllap hommikul vaatame. Ei, hea on peojärgsel hommikul ärgata ikka puhtas kohas, kus asjaliku eluga tavarütmis edasi minna. Seega on aeg kogu kriisi ettekäändel tekkinud laga, liga, läga ja löga ära koristada füüsilisest ja eriti inforuumist. Kuigi tarbetutele toimingutele kulunud aega tagasi ei saa, ei ole jäänud enam ka mõistlikke põhjusi uusvanas vaimus jätkamiseks. Kunagi sai ju kokku lepitud, et püütakse üles ehitada õnnelikku, mitte tühja sahmivat, närvilist ja ebakindla tuleviku ees värisevat stressiühiskonda.
Mõni väidab, et pandeemia põhjustatud maailmamajanduse lühiajaline kahanemine vähendas keskkonna reostamist. Kas aga inimkonna enesehävituse lõpukella edasilükkumine poole aasta võrra ikka on eriline kingitus? Pealegi ei ole keegi veel saanud kokku lugeda kõiki ellujäämisvõitluses ära kasutatud ampulle, süstlaid, vatitupse, plaastreid ja ennekõike maske. Kui arvestada tagasihoidlikult, et pandeemia pooleteise aasta jooksul (alguses ju ei olnud maske võtta) on iga inimene kasutanud keskmiselt nädalas ühe maski, siis on ainuüksi Eestis neid väikelapsi arvesse võtmata maa sisse kaevamiseks ja põletamiseks kogunenud vähemalt 75 miljonit, küllaldaselt selleks, et kuskile Vaiksesse ookeani neist üks päris oma väikesaar seniste plastiksaarte kõrvale juurde ehitada.
Kasutatud materjal ei ole meil otse silme ees, aga keskkonda säästva käitumise reeglid enam-vähem teada ning igaüks saab lõpptulemust oma aruka käitumisega mõjutada. Hullem on lugu reostunud inforuumiga, mille kujundamine ei ole iga inimese käes. Seda laga peavad koristama hakkama reostuse tootjad, eeskätt avaliku võimu kommunikatsiooniorganid ja meedia ehk toimetused, alustades sõnakasutusest. Mida vähem kordi paiskub iga päev inforuumi kriisisõnu, seda puhtam õhk. Kui terviseamet otsustas teatud andmeklassides infopakkumist seitse korda harvemaks teha, ei peaks teda selle eest nüpeldama, vaid kiitma ja püüdma järele teha. Kasutussageduselt peaksid oma õigele tagasihoidlikule kohale taanduma kõikjal vohavad pandeemiad, koroonad, maskid, reoveenäitajad, tüved, teadusnõukojad, piirangud, leevendused, deltad, omikronid ja paljud muud ärritussõnad, mille olemasolust keelekasutajad kahe aasta eest teadlikudki ei olnud.
Midagi enamat kui toimetuste otsust ja meelekindlat järgimist ei olegi inforuumi puhastamiseks vaja. Mõni näpuliigutus, et Postimehe veebilehe päisest kaotada punaselt lõõmav rubriik „Koroona“, ERRi portaali avaküljelt täiesti sisutuks muutunud vaktsineerimisgraafikud ja Delfist „COVID-19“ sektsioon. Oleks see kõik lihtsalt juurde tulnud, aga see hõivas tõenäoliselt millegi hoopis väärtuslikuma ja sisukama koha. Miks on meediatarbijatel igal hommikul vaja teada just seda, mitu inimest lebab haiglates voodis, aga mitte näiteks seda, mitu last hommikul koolipinki jõudis, mitu sõitis rongiga Tartust Tallinna või mitu hunti on metsas? Ka tõsiasi, et inimesed surevad haigustesse, ei ole uudisväärtuslik – kui me enne pandeemiat just surematud ei olnud.
Kui pandeemiamüra levitamise ainus põhjendus toimetustes on, et valitsus seda pakub, siis on see vaba meedia kapitulatsiooni akt ja ühtlasi rahva tervise kuritegelik kahjustamine. Aga kui juba koristamiseks läheb, siis tasub ühe hooga vabaneda ka muust reostusest, mis toimetuste enda (ei maksa seda meediatarbijate nõudluse süüks panna) tahtel aastaid meedia usaldusväärsust kahjustab, olgu selleks ERRi turundussaated, horoskoobid, soolapuhujate ennustused või lõputu inimeste privaatsfääris urgitsemine portaalirubriikides „Kroonika“, „Elu24“, „Naine“, „Naistekas“ jms.
President soovitas uuel aastal kõigil targaks saada. Suurpuhastus inforuumis oleks tark, küps ja tulus otsus. Head koristamist! Ja kui see õnnestub, tuleb 2022. aastast ilus, puhas ja mõttega aasta.