Lõppevale teatriaastale vajutas oma valusa pitseri juba teist aastat maailma embav pandeemia. Kevadel mitmeks kuuks suletud teater pääses suve hakul kui paisu tagant ning suveteatriga ujutati üle kõik niidud, metsad, küünid, mõisaõued ja tööstushooned. Paraku jäi kvantiteet siin alla kvaliteedile. „Mõnevõrra üllatab, et pärast pikka kevadist pausi ei sündinud teatrite avanedes loomin­gulist plahvatust, ehkki teatri­tegijail oli justkui aega mõelda ja mõtiskleda,“ nendib teatrikriitik ja Eesti Teatriliidu sõnalavastuste auhindade žürii esimees Kadi Herkül.

Kuidas on nüüd juba teine pandeemiast vormitud lopergune teatriaasta mõjunud teatri käekäigule?

Mõjunud on see kindlasti. Mingis mõttes oli lõppev aasta nagu pahupidi pööratud püramiid: kuigi suveteater on olnud juba pikka aega teatripildis tähtsal kohal, pole sellesarnast teatrilaviini nagu sel suvel varem nähtud. Teatrit tehti igas Eestimaa nurgas: räägitakse, et kolme suvekuuga jõudis esietenduda rohkem kui 80 uuslavastust. Suveteatri tipu peal oligi see aasta püsti.

Mõnevõrra üllatab, et pärast pikka kevadist pausi ei sündinud teatrite avanedes loomingulist plahvatust, ehkki teatritegijail oli justkui aega mõelda ja mõtiskleda ning nad ei pidanud maadlema olukorraga, kui proovisaalis jääb ikka ja alati nädal või kaks puudu. Ent kunstilist hüpet ei järgnenud, nii et võib-olla käis vedru lihtsalt vaikselt maha, kindlasti mõjutasid ka pidevate katkestustega prooviperioodid. Peale selle viis kevadel esietendumata jäänud lavastuste rohkus selleni, et sügisel oli mõnes teatris vaata et igal nädalavahetusel esietendus, uuslavastused tulid ridamisi üksteisele selga. Igati mõistetav, sest repertuaariplaanid on pikalt ette paika pandud, lavastuste ettevalmistamine tähendab kulusid, olgu need näitlejate palgad või tehniliste lahenduste, dekoratsioonide maksumus, ja on väga keeruline öelda, et jätame ühe või teise lavastuse sootuks välja toomata. Teatrid ei ole olnud altid selliseid raskeid otsuseid langetama, ehkki vahel oleks pidanud.

Pootsi veinimõisas suvel mängitud lavastus „Eramaa“ (lavastaja Anti Rein­thal) sai kriitikutelt oma valusa laksu kätte, kuid enam-vähem sama karmi hinnangut vääriksid ka sügisel välja tulnud Vanemuise „Soomusrong nr 7“ (lavastaja Tiit Palu) ja Rakvere teatri „Suvitusromaan“ (lavastaja Aare Toikka). Kui meenutada kadunud teatri NO99 tegijaid, siis nemad olid küll sellised, kes hakkasid pihta ja kui välja ei tulnud, julgesid ka katki jätta. Peab olema julgust riskida ja julgust ebaõnnestumist tunnistada. Vastasel juhul lavastus lihtsalt vormistatakse kuidagi ära, ei enamat.

Sellega seoses lendab kivi ka kriitikute tsunfti kapsaaeda. Teatrikriitikat ilmub napilt, mis osalt on seotud ka sellega, et Eesti Päevaleht on pärast kultuuritoimetuse kaotamist – väidetavalt pidi kultuur sellest ainult võitma – pildilt peaaegu kadunud. Nii et mõne lavastuse kohta ilmub vaid üks arvustus, kui sedagi, ja kui siis too üks autor juhtumisi ei taha midagi kriitilist öelda, võib tulevastel teatriloolastel juba mõne aasta pärast jääda mulje, et oligi päris tore tükk.

Kas esimese pandeemia-aastaga võrreldes tuleb esile mingeid erinevusi?

Ilmselt ollakse valitseva ebakindlusega nende peaaegu kahe aasta jooksul juba harjunud. Vahepeal ei teadnud nädalatki ette, mis juhtuma hakkab. Need kaks aastat pole kindlasti olnud ühelegi teatrile kerged. Kuna omatulu teenimise kohustus on suur, siis on teatrijuhtidel olnud hirmus aeg.

Eestis on praegu vaid mõned lavastused – näiteks Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“ (lavastaja Hendrik Toompere jr) –, mis lähevad mühinal, aga pandeemiaeelse ajaga võrreldes on tavatult palju pooltühje saale. Eks valda ka publikut ebakindlus: kes see teab, kas etendus toimub, ei hakka ehku peale piletit ostma.

Milline lõppev teatriaasta tasemelt tundub? Kas mõni teater või loominguline ühendus tõusis oma tegemistega esile?

Eesti teatris ei ole praegu ülearu head ajad. Kui mõelda suurematele repertuaariteatritele, riigi sihtasutustele, siis ma ei julge küll väita, et mõni oleks selgel liidripositsioonil. See on ka igati arusaadav. Eesti Draamateatrilt võiks ju uue juhi tõttu praegu palju oodata, ent Hendrik Toompere jr sai teatri etteotsa vaid pisut enne seda, kui kõik pandeemia tõttu loperdama hakkas. Tallinna Linnateatris on juhtide vahetumine veel värskem, kõik nõuab aega. Pealegi ei toonud ei Uku Uusberg ega Hendrik Toompere jr 2021. aastal välja ühtki uuslavastust.

Suuremate teatrite seas on repertuaarilt huvitav ja tasakaalustatud olnud sel aastal Viljandi Ugala. See ei tähenda, nagu oleks seal tehtud riburada tipplavastusi, küll aga on kogupilt mitmekesine ja tõsiseltvõetav. Esindatud on maailmakirjandus, on dokumentaalseid ja ühiskonna valupunkte käsitlevaid töid („Kui sa tuled, too mul lilli“, lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle), aga ka dramaturgiat, mis pakub näitlejaile oivalise võimaluse teha võimas roll (Terje Pennie „Emas“, lavastaja Tanel Jonas). Lavastusest „Sume on öö“ (lavastaja Kaili Viidas) tõusis esile Lilja Blumenfeldi vapustav lavakujundus ning Lembit Peterson näitas lavakunstikooli diplomitööks lavastatud „Suveöö unenäos“ taas oma tundlikku, kujundlikku ja erakordselt pieteeditundelist lavastajakäekirja. Lummav on see, et Peterson ei karda olla lihtne, aga tema lahendused ei ole kunagi lihtsustavad.

Väiksematest teatritest on Tartu Uus teater juba aastaid kunstiliselt huvitav. Ühtlasi on suudetud leida selline modus operand’i, et ei kurna ennast välja esietenduste liigse tihedusega ega pea igal õhtul mängima. Mulle oli Peipsiveerel Kolkjas suvel mängitud „Serafima + Bogdan“ (lavastaja Ivar Põllu) üks aasta tipptöid, ehedalt teatraalne ja kujundlik tervik, kus näitlejad, kujundus, muusika ja helid põimusid ja täiendasid üksteist. Kuidas kolm sinistes peaaegu-burkades graatsiat nagu „Macbethi“ nõiad Serafima sünnituse ajal „Me aitame, me aitame …“ kaanonit laulsid! Kokkuvõttes tekkis tunne, et laval on neljakümne näitlejaga panoraamlavastus, kuigi oli vaid kaheksa näitlejat.

Millised on veel selle aasta ägedamad lavastused?

Terviklik ja hoogne oli Nargenfestivali Naissaarel etendatud „Bäng“ (lavastaja Priit Võigemast), Eesti teatri kohta üsna tavatu lavakeelega töö: saksalik, ekspressiivne mängulaad ning väga tihe ansamblimäng. Suuri lootusi äratavad lavakunstikooli kevadel lõpetavad noored lavastajad: nii Tallinna Linnateatri „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“ (lavastaja Margaret Sarv) kui ka Von Krahli teatri „Fundamentalist“ (lavastaja Marta Aliide Jakovski) on põhjalikult läbi töötatud lavastused, nii sisult kui ka vormilt – sellest on väga hea meel.

Sümpaatse mulje jättis ka Vanemuise „Niskamäe naised“ (lavastaja Tiit Palu), kus on kaks mäekõrgust peategelast: Külliki Saldre osatäitmine ja Lilja Blumenfeldi lavakujundus – elus ja mõjuv suure lava teater. Nagu ka Eesti Draamateatri „Mefisto“ (lavastaja Kertu Moppel) ja Juhan Ulfsaki vastik-põnevalt plastiline rollilahendus. Suure lava mahtu oli ka Tallinna Linnateatri „Muusikale“ (lavastaja Diana Leesalu), mida kahjuks mängitakse tillukeses Salme black box’is. Vaatajana tundub, et lavastus kaotab selle tõttu: tekib trügimine nagu Estonia laval „Luikede järve“ esitades, kui tantsija ei mahu enam kätt ette sirutama.

Ent üksikuid näitlejatöid esile tõstes oleksin siin kohe ebaõiglane. Meeldejäävaid rolle tehti sel teatriaastal päris palju, nii mõnigi ka mõnes mittemidagi­ütlevas või keskpärases lavastuses.

Kas sellest teatriaastast saab esile tuua mingid suundumused?

Mulle tundub, et üsna vähe on klassikat ja n-ö igavikulisi teemasid, ehkki seda igavikulist leiab ka tänapäevases. Silma torkab koduvägivalla, sõltuvus(t)e, väärkohtlemise probleemistik: Ugala „Kui sa tuled, too mul lilli“, Eesti Noorsooteatri „Teises toas“ (lavastaja Mari-Liis Lill), Endla „Must lind“ (lavastaja Ott Raidmets), Musta Kasti „Alina“ (lavastaja Kaia M. Kalvet). Kõige veenvam oli nende seas minu arvates Mari-Liis Lille „Teises toas“, kus jõhkrad lood põimuvad täpselt detailse kujundusega (kunstnik Laura Pählapuu): jääst sulav triikraud, kiik-kummut katkiste nõudega, ritta seatud pulkadega pesurest.

Mis laadi teatrist tunned praegu puudust?

Puudust tunnen vahest sellest, mis on olemas Tartu Uue teatri „Serafimas + Bogdanis“: mitmekihilisus, kujunduse ja teksti, välise ja sisemise põimumine – et tahaks veel üks kord näha. Tunnen puudust teatrist, kus pärast etendust koduteel saab edasi mõelda, kus ei ole nii, et teatrisaalis saab kõik juba selgeks, kõik halud ära köetud ja kostüümi­detailid üle loetud. „Kuldse maski“ festivalil näidatud Alvis Hermanise „Gorbatšov“ on üks selliseid lavastusi: lustisin pärast seda jupp aega, mõeldes mõne detaili või ümberkehastumise peale. Tahaksin, et teatris ei oleks tunnet, et oled kõigele juba küüned taha saanud.