Galerii esimeses ruumis asub Archi Galentzi fotoseeria „Usta-Forms” („Meistrilõiked”), millel autor poseerib nagu riidekataloogide modell, seljas rätsepaülikonnad, mida ta tavaliselt kannab. Siin töötatakse vastu avangardkunstniku klišeele, tegemist on kunstnikukujuga, kes on ka administraator ja ärimees: hommikuti tegutseb ta professionaalse läbirääkijana, pärast lõunat viskab pintsaku toolileenile, laseb lipsusõlme lõdvaks ning käärib käised üles, et tegelda loominguga.
Üks on selge – Archi Galentz kannab oma ülikonda hästi. Kui Galentzi teos on mänguline, siis Achot Achoti kaks tööd näivad selle kõrval pingutatult silutud. Madal platvorm galeriipõrandal osutub horisontaalseks ekraaniks, millel näidatakse tema 26minutilist videot „Afactum”. Seal näeme maas lamavat pulmakleidis naist; üles tõstetud kleidisaba alt paistavad paljad tuharad, jalad on kergelt laiali ning naisekeha liigub kergelt hingamise rütmis. Teose ilmselget erootikat – vägivaldset ja alistuvat – rõhutab valgete sulgede aeglane langemine paljale kehale, kuni see on kaetud.
Kas seda võiks tõlgendada loorina, mis katab tähendusrikkamat tegelikkust? Kuigi puhtformaalselt on teos väga oskuslikult teostatud, jääb alles küsimus, kas rõhutatud esteetika laseb ka millelgi muul esile tulla. Emily Artiniani teos „Dead dad (do the right thing)” („Surnud isa (tee õige otsus)” puudutab armeenlasest isalt päritud maalappi Pennsylvanias. Kaheksa aerofotot maaomandist on kõrvutatud vestlustega, mis on vormistatud luulevihikuks ning kus isa ootused ja lootused edasi kestvast kogukonnast viitavad hääbuvale identiteedile ja perekondlikele kohustustele. Artinian on loonud mõjusa teose, mis astub privaatsesse dialoogi avalike huvidega ning millele annab lisatähenduse hiljutine majanduslik kaos ja sellele järgnenud kinnisvara hindade langus Ameerikas. Eestiga seotud autorite kaastöö puudutab üsna ettearvatavalt juba hästi läbi harjutatud, kuid vajalikku diskussiooni kohaliku vene kogukonna identiteedi teemal. Olga Jürgensoni teos „Space Oddity” („Kummaline kosmose object”), lillakas, sädelevate sputniktulnukatega kaetud seinakate, toimib justkui magamistoatapeet Eléonore de Montesquiou videos näidatud Sillamäe koolilaste jaoks, kelle hääled on vabad täiskasvanuliku retoorika koormast. Teises Montesquiou videos pealkirjaga „Koor” näeme lapsi, kes esitavad laule keeltes, mis parajasti kergemad tunduvad, ilma et miski muu nende ühislaulmisele takistuseks kujuneks. Jürgensoni teos tuletab nende kõrval aga vaatajaile meelde, et paljud neist ja nende perekonnast kuuluvad reaalselt (või kujuteldavalt) kogukonda, mille tähiseks on alien passport.
Kui midagi probleemina välja tuua, siis tuleb tunnistada, et pealkirjas ja kontseptsioonis esitatud üldteema ei tule individuaalsetes teostes eriti selgelt esile ning selle tajumiseks on vaja läbi töötada omamoodi metanäitus: kaks hästi koostatud kataloogi ja teleekraanidel jooksev kunstnike koostöö dokumentatsioon. Videosid vaadates jääb samuti mulje, et diasporaa teema (sh eri välisarmeenia kogukondades elavate inimeste kogemuste teema) on inspireerinud kunstnike dialoogi ainult pealiskaudselt. Tegelik kogemus, millelt dialoog näib lähtuvat, tundub väärivat pigem sõpruse või lihtsalt suhtluse nime, mis on tekkinud juhuse tõttu kohtunud või mõne inimese poolt välja valitud autorite vahel. Iseenesest pole selles midagi üllatavat. Sarnase kultuurikogemuse idee võib osutuda inimesi ühendavaks faktoriks, kuid tegelikkuses enamasti dialoogi ja koostöö aluseks olevad tingimused varieeruvad. Ainult siis, kui indiviidide erisugused kogemused saavad sotsiaalse interaktsiooni ühiste aspektide väljundi, on vastastikune mõistmine võimalik, ning selleks, et „thisPLACEd” toimiks koherentse väljapanekuna, peab see vähemalt osaliselt toetuma inimsuhtluse ühistele alustele.
Tõlkinud Katrin Kivimaa
