Mürareostus ja kunstnikuvastutus

6 minutit

„Happy together” jättis mu nõutuks. Alati võib ju manifesteerida punki ja kaost ja „kokkusobimatute” tööde ühisaurat, seda enam, et juba Kunstihoone trepil üritab projekt end justnagu välja vabandada – laulukirjutaja ja homoaktivisti Tom Robinsoni kunagi New Musical Expressis ilmunud loost laenatud (pikema, manifestaalse) motoga, mis kõlab  natuke nagu vaimustunud teismeliste hipide huiklemine, pubekate maailmavaludeklaratsioon (millele alati hää meelega empaatiliselt kaasa elada katsun), ja lisaks sinna juurde nagu naiivsust kuulutav Birgit Birgissoni sari „Blondid kunstnikud”. Eks ta ole, võtab ju relvituks.

Näitus ise on kaosekunsti kõrgete asjatundjate hoolikalt kokku seatud ühepajatoit, mille võiks vabalt mõnele nüüdiskunsti vahendite ja võtete põhimõttelisele vaenlasele kondiks  hambu visata (mäletan, kuidas mind ikka sageli ärritasid Juku-Kalle Raidi ja (:)kivisildniku telekunstikommentaarid, aga „Happy together” nagu manaks neid kohale). Kui välja arvata kunstnike valim keseltläbi mööda tegeliku Euroopa idapiiri (Soomest Türgini, samme vahele jättes) ja teatav poliitiline konnotatsioon – keerutamine sallivuse teema ümber – või püüdlus või vihje selle poole, siis ei kõnele teosed eriti üksteisega, mõned lärmakamad  isegi tapavad vaiksemaid, rebivad keskendumise ja võtavad võlu. Nii näiteks oleks mulle muus kontekstis ja eraldi väljapanekuna väga põnevad Birgit Birgissoni akvarellid „Pariisi ilusad naised” (kalligraafiline retroreisijuht lõbunaiste maailma), aga Kristina Normani „Võimu kineetikaga”, mis kuulub vaimult pigem kommentaarina mõne päevalehe veerule või siis ka perverseerunud suveniiripoe aknale (mitte et meil teistsuguseid väga  olekski), ühes ruumis ta mind kõnetada ei jõua. Villu Jaanisoo korskav, munejalik seinamonstrum tekitab ju analüüsivõimalusi tõesti ka sallivuse kontekstis, ja on väga põnev töö, aga ikkagi nagu pressitud muude asjade vahele.

Kiba Lumberg on vaeva näinud ja terve suure saali ühe otsaseina orva ulatuses installeerinud piire ja piirimaad eritleva installatsiooni: klaasikilluriba, mullariba, okastraat, miski sogane (verine? happeline?) bassein,  seinal naeltega tool, millel klaas vett, siin-sääl maas mõni saabas või ese … Kunstnik on kulutanud tohutu hulga materjali ja tööaega, selle eest tuleb talle au anda – tõsi küll, töö markeerib ilmselget, ja kui kuskil metafüüsilisel tasandil lisabki miskit, siis nii, et see hoolega varjul hoitakse, aga, jah: siin on see risk, mida vabavärsikunsti demokratiseerumise juures on tunda lausa raamatulademeis. Mingil hetkel tekib tunne, et efektset asja moodsate vahenditega  on ju niiii äge luua, ja siis kaob see teravdatud valvsus, et esiteks peab olema töö seda väärt, teiseks, igasugune mõttelõtvus paistab lausa topelt välja.

Jäävad veel videod. Üks mu karmi koega tuttav ütles, et see ongi moodsa kunsti idee: laduda saal televiisoreid täist, kuvada paar pilti ka seinale, teha hunnik halbu videosid, mis on liiga amatöörlikud, et neid teles või suures kinos näidata, ja panna kari lolle neid,  kõrvaklapid peas, vahtima ja kiitma: küll on suur kunst! „Happy together’il” eksponeeritud videod on hoopis teisest puust: Petra Bauer, Karl Ingar Roys, Igor Grubić käsitlevad valusaid ühiskondlikke teemasid, nende tööde võimalik kõneruum on suurem kui kunstisaal ja kriitikaveerg. Just Igor Grubići videot „East Side Story” („Idapoole lugu”) mainis oma ühes näituse avamise aegses intervjuus ka Anders Härm.  Ja mitte ilma asjata. Emotsionaalselt on see näituse tugevaim töö: juba dokumentaalmaterjal üksi on kõnekas ja sobituks vabalt mis tahes maailma uudistekanali „sõnu pole tarviski”-rubriiki: Serbia (Zagrebi) neonatsid ja ekstremistid, kelle hulka mahuvad sõbralikult, üksteist sallivalt sõjaveteranid, skinhead’id ja radikaalsed kristlased, peksavad tänaval politsei pilgu all homoparaadil osalejaid, ja pärast politseid ennast. Grubić aga ei riski selle  „puhta” materjaliga, sest ta on kunstnik, ja ajab taga oma ideed: keerab asja valusasse absurdi, paneb võikaid vägivallastseene tänaval moodsas koreograafias järele tantsima noored tantsijad/ kunstnikud, ja filmib seda, ja siis kuvab need kaks projekti meile kõrvuti.

Jah, aga üksikute tööde tugevus (neid oli paar veel – lausa õõvastav Hanna Jaanisoo tühjade lasteskafandrite installatsioon „Pärast sõda sünnib rohkem poisse”, mis oleks igal  pool mujal – tänavanurgalgi – mõjunud veel vägevamalt) ei päästa näituse kaootilist, iseendasse uppuvat üldmuljet. Eks ole see ikka nii, et paljud väga head, inimlikud, südamlikud, õilsad ideed viivad hävingu ja kaoseni. Aga kui see oligi üldine sõnum, n-ö sihilik, nihilistlik vastandumine näituse alguses välja käidud idealistlikule motole, otsene tunnistamine, et see pole võimalik, ja et taotlus ongi moraalne pohmell, siis on näitus muidugi õnnestunud.  Sellele (pohmellile) vihjaks nagu ka Minna Henrikssoni installeeritud tühja alkoholitaara sari „Sõnum pudelis”, mis mõjus eriti kummastavalt avamisõhtu raames, kui inimesed lõppeks niikuinii alkoholi konsumeerisid ja tühja taarat tekitasid. Tahtmata olla siin kuidagi karm või saati siis didaktiline, pean ma seda ometi veidi tegema ja alguse juurde tagasi tulema: jah, kirjanikud ja kunstnikud ei saa endale lubada, et nad  võtavad asju nagu eesti võimumehed – et kui on demokraatia ja ma saan teha, mis ma tahan, siis ka teen. Ja kui ei taha teha, siis teen mittemidagit.

See mittemidagi hakkab tuikama, läeb lööbesse ja paistab välja. See muutub millekski selliseks, milleks muutuks Katarina Zdjelari video „Perfektne heli” ilma selgitava tekstita. Lugedes saame teada, et video näitab logopeedi tööd oma patsiendiga: nad teevad hääldamisharjutusi, et saavutada õige, aktsenditu  inglise keele kõla. Saatetekstis räägitakse Birminghamist, olen sääl olnud, selle linna inglise keele konarused ja nüansid on tõesti kõrvale kohutavad; kunstnikust autor muidugi muretseb pigem maailma ühetaoliseks kujundamise, autoritaarsele (keele)võimule allutamise pärast. Kui sama videot vaadata ja kuulata ilma saatetekstita, teadmatuses, kuuleme glossolaalialt: uinutavat, tähendusetut, ambient’likku, meditatiivset häälitsemist.  Jah, tähendusetust võib olla mitmesugust: üks on puhastav ja vabastav, teine aga nagu helireostus, müra, kirevus, kaos me ümber. Kahjuks sisaldab „Happy together” toda teist rohkem. Mis siis, ütlevad kunstnikud, siis ongi ju elutõele lähemal. Nõus-nõus. Aga ikkagi, miskit jäi ju kripeldama. Eks ta ole.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp