Kontsert „ECM Live: Signum Quartett“ 1. XII Estonia kontserdisaalis. Signum Quartett (Saksamaa): Florian Donderer (I viiul), Annette Walther (II viiul), Xandi van Dijk (vioola) ja Thomas Schmitz (tšello). Kavas Joseph Haydni, Mokale Koapengi, Erkki-Sven Tüüri ja Franz Schuberti muusika.

Peamiselt Saksamaal tegutsev Signum Quartett pole Eesti publikule sugugi võõras ega kauge. Ansambli esiviiuldaja Florian Donderer on aastaid olnud Pärnu muusikafestivalil tegutseva ja Paavo Järvi tüüritava Eesti Festivaliorkestri kontsertmeister, peale selle on kvarteti vioolamängija Xandi van Dijk asunud lausa meie pealinna püsielanikuks. Võimalus kuulata detsembri esimesel kolmapäeval hinnatud kollektiivi Estonia kontserdisaalis, pealegi esitamas sisukat täismõõdus kava, tegi sestap ütlemata ootusärevaks.

Joseph Haydni keelpillikvartett D-duur op. 20 nr 4, üks osa „Päikese­kvartettide“ põimikust, võlus kohe avataktidest nõtke fraseerimiskunsti avaldustega, mida toetas kerge ja õhulise kõlaga mängumaneer. Just Haydni op. 20 kvartettides kujunesidki need palgejooned, mis avalduvad ka paljude hilisemate heliloojate töödes tänapäevani: partiide iseseisvus ja polüfooniline helikude, kartmatud katsetused isiku­päraste väljendus­võimalustega vormis ja harmoonias.

Keelpillikvartett D-duur op. 20 nr 4 algab nii, nagu võikski alata üks tõeliselt hea vestlus – vabana kramplikest deklaratsioonidest, justkui otsides, püüuga oma vestluspartnereid tunnetada. Sel moel valgustatakse argumendid delikaatselt läbi ja jõutakse lõpuks meeldiva arvamuste sünteesini. On vist ütlematagi selge, et praegusel raevukate säutsude ajastul on sajandeid vanast kvarteti­kultuurist palju õppida.

Teine osa (un poco adagio e affettuoso) pakkus oma variatsioonilises vormis kaaluka sõnaõiguse kõigile pillidele. Esimene variatsioon mõjus vioola ja teise viiuli maheda duetina, selle n-ö vahehäälte kahekõne vormistasid meeldejäävaks Annete Walther ja Xandi van Dijk, kelle intonatsioon ning kõla olid laitmatult viimistletud. Tšello tõusis bassipilli ühesest funktsioonist täieõiguslikuks solistiks kolmandas variatsioonis, mis Thomas Schmitzi esituses kujunes nauditavaks episoodiks. Kui ootamatult kiiresti mööduv menuett oli sünkoopide ja äraspidise fraasistruktuuriga mõttelise tantsujala kaheldes võbelema pannud, avanes sädelev finaal, kus võis kuulda vaheliti nobedat sõrmejooksu ja unisoonis noogutavaid mõtteid – mitmesuguseid eredaid väljaütlemisi jagus kõigile pillidele. Tervikut iseloomustas meeldivalt vaba ja sõbralik õhustik, loomulik ning parajalt õhuline mängumaneer andis teosele tiivad, mis kandsid selle elegantse sujuvusega lõppakordini.

Mokale Koapengi (snd 1963) miniatuur „Koameng“ (2003) pakkus mitme­kesist helipilti, kus pruugitakse Lõuna-Aafrika traditsioonilise instrumendi uhadi kõlailma esile manamiseks arvukalt eri efekte: tertsides voolava saatestiihia seest kostab col legno delikaatseid põrkeid, trioolide ja punkteeritud rütmide sage kattumine lisab sammule kergust, libisevad figuurid toovad kitsa ulatusega meloodiasse ümarust ja atmosfääri, mida laiendab veelgi tundlik mäng ülemhelidel. See kõlarikas lühipala on leidnud tee juba mitme kvarteti repertuaari ja selle üle on raske imestada. Kontrasti loova ja sisuka vahepalana sobitubki see üsna eripalgelistesse kavadesse.

Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartett ­ nr 2 „Lost Prayers“ (2012) on leidnud Signumi esituses tee helikandjale (ECM), mis pälvis hiljuti 2021. aasta klassika­albumi tiitli. Tüüri teose väärtused on õige rohked ja mitmekülgsed. Esmalt haarab tähelepanu väga huvitav vorm, mis suures plaanis jaguneb kaheks mahukamaks lõiguks, aga loob pidevate seesmiste teisenemiste ja kontrastide mänguga hoopis kaleidoskoopilisema üldpildi, kui palvetamisele viitav pealkiri lubab esmapilgul oodata. Ent teisalt – kes on öelnud, et palvetama peab monotoonselt või mingis valdavas rahus viibides? Tüüri palvete pilv on ajuti ärev, siis jälle meditatiivne, teisal hoopis igatsev ja kõrguste järele janunev. Et see kvartett on loodud ARD konkursi kohustuslikuks teoseks, siis sai ansambel mitmeti esitleda ka oma tehnilist kõrgtaset. Ometigi pole siin tegu mingil moel tehnilise etüüdi ega etüüdide järgnevusega, vaid saalis kõlas mõtestatud tervik.

On vähe kammerteoseid, mille kuulamine istutab pähe niivõrd kummitava meloodia nagu Franz Schuberti keelpillikvartett nr 14 d-moll „Surm ja tütarlaps“. Tähelepanu äratab seegi, et kõik kvarteti neli osa on kirjutatud minooris, mis on helistikulise nukruse pretsedenditu üleküllastus. Isegi vähesed põgusad põiked mažoori näivad siin olevat üksnes minoori mõju tugevdamiseks. See kõik ei tähenda kaugeltki, et terve kvartett oleks üks lõppematu itkemine. Otse vastupidi: variatsioonivormis teine osa (andante con moto) pakub tuntud laulu­teemale rikkalikke vaatepunkte, sõna saavad küllusliku käsitluse huvides kõik neli pilli. Meeldejäävaimaks kujunes südamest laulev tšellosoolo, mille mängis mahukalt kõlavaks tšellist Thomas Schmitz.

Schuberti käsitluses pole kolmas osa (skertso) sugugi kerge ega humoorikas vahepala, vaid hoopis teravatest kõladest küllastunud ja fanfaarsetest motiividest kantud deemonlik tants, mille hoo katkestab kontrastne aeglasem lõik (trio), mis on ilmselt kogu teose üks olulisemaid vabanemishetki. Signum Quartett mängis lõdvestavad laused tõepoolest peaaegu teraapilise kvaliteediga mõtiskluseks, mille sisemine rahu lõi vajaliku tasakaalu, kuigi vaid viivuks.

Finaali aina pöörasust koguvas tarantellas avanes Signum Quartett oma täies kõlajõus, ent siingi ei kadunud hoolega kultiveeritud tasakaalukus. Surmatantsu sekkus vihjena Schuberti laulu „Erlkönig“ ehk „Metsavaim“ koraalilik heiastus, mis lisas niigi rohketele surmamotiividele veel ühe. Teose kooda kruvis tempot äärmuse poole (pres­tis­simo), aga kuhu küll nõnda (muidugi helilooja käsul) tormati? Kooda algab petlikult D-duuris, vihjates õnneliku lõpplahenduse lootusele, ent äkitsi väändub saatus hoopis d-molli – enam ei mingit väljapääsu. Metsik tants surmaga viib mäslevalt traagilise lõpuni. Õnnetuses lõppenud teosele järgnesid õnneliku kuulajaskonna kestvad ovatsioonid.