Jaak Jõerüüt, kuidas kirjeldada praegu üldse Eesti-Läti kultuurisuhtlust? Keeleõppe seisukohalt on Eestis asjad suhteliselt viletsad, ja kultuuriprogrammi vahendamisega on seotud mõlemalt poolt ametlikult vaid üksikud inimesed; loovtöötajate isiklike kontaktide tõttu suhtlus muidugi toimib, ent see pole üldse nii tihe ega süstemaatiline, et kahe ühise kultuuri- ja ajalootaustaga rahva vahel suuremat soojust tekitada …
Eesti ja Läti kultuurisuhtlus on muidugi palju avaram kui keelte õppimine või raamatute tõlkimine. Aga läti keele õpetamist Tallinnas ja Tartus tuleks tõsisemalt võtta kui praegu. Lausa jant on olnud sõnaraamatuga, hoogu on võetud kaua, aga seda lihtsalt pole, ehkki turg ilmselt nõuab. Turg ei ole kunagi tark, turg on lühinägelik ja vahel hoopis pime! Tegelikult on seda, mis toimub, palju. Tihedam võiks see ühine kultuurivõrk ju olla, aga kas „süsteem” on see sõna, mis kultuuri juurde kuulub, selles kahtlen. Olen liiga palju juba elus näinud, kuidas süsteemid paisuvad ja suretavad kõik peale süsteemi enda, mis jääb alles asjana iseeneses.
Tõlkeauhind on mõeldud vist nagu peibutuspart, kont koera nina all? Või kuidas kirjeldada kahe riigi vahelist tõlkimist praegu; tean näiteks vaid üksikuid ilukirjandustekste, mis viimasel ajal ilmunud/ ilmumas (mõlemas suunas). Või on siin oht, et ex officio žürii hakkab kahe riigi omavahelise suhtluse korüfeedele järjekorras lihtsalt tänukirju kätte andma?
Nii võttes on kõik auhinnad, alates Nobelist ja olümpiamedalitest kuni ma ei tea milleni kondid koera nina all. Vahel lihtsalt leivatükk laual. Asja võib kirjeldada alati mitut moodi, nagu teame. Kui ettevõtlust toetatakse pasunahelide saatel parajasti miljarditega, siis vähemalt mõnikümmend tuhat krooni naaberrahvaste keelte tõlkijatele on elementaarne. Teiseks on mu arust hea, kui välisministeeriumid ei tegele ainult eurodirektiividega, vaid asutavad näiteks tõlkeauhinna. See on loogiline samm. Mida paremini naabrid teineteisest aru saavad, seda lootusrikkam on nende suhtlemine ehk välispoliitika. Kuidas žürii tööle hakanud on, seda võiks kontrollida nii kümne aasta pärast. Kõnealuste keelte tõlkijaid pole praegu palju, aga ka mitte väga vähe. Tekste on, raamatuid on, sõnumeid on. Žürii peaks olema paindlik, sest maailmas on kirjanduse žanride piirid hajunud või hoopis kadunud. Memuaarid võivad olla rohkem romaanid kui vana romaan ise, luuletused võivad olla paljas eluproosa, esseekogumikud võivad olla kui ajalooraamatud jne. Sageli on tõlkijad kui sellised kogu maailmas veel suuremad oma ala fanaatikud kui kirjanikud ise. Väikestes riikides on riigijuhtide asi seda taibata ja tähelepanemise signaal anda. Kui ma koos oma Läti kolleegiga olin ettepanekukirja ministeeriumidesse ära saatnud, siis rõõmustav oli igatahes see, et kellelegi ei olnud vaja asja mõtet pikalt selgitada. „Jah” öeldi väga ruttu.
Kas on oodata mingit suuremat kahepoolset kultuuriinvasiooni, näiteks suuremat kulutust ja kampaaniat, et paarkümmend sotsiaalselt olulist uut kirjandusteost saaks mõlemas suunas tõlgitud, et tehtaks kahe pääle suurem kultuurifestival mitmes eri paigas korraga … või jääb sel suunal tegutsevatest jõududest, kas või tõlkijatest, sääraseks ambitsiooniks lihtsalt väheks?
Mu usk kampaaniate võlujõusse on aja jooksul vaid kahanenud. Kogu arukas maailm seisab alati püsti üksikute inimeste intelligentsi, vaimujõu ja südametunnistuse toel. Kui ka mõni suurem kogunemine peaks toimuma ja sel ka sisu oleks, siis seegi sõltub tavaliselt mõnest vedajahingest. Ma lihtsalt tean, et vastastikku huvitavaid tekste on olemas ja sünnib juurde. Ehk on see auhinnavõimalus mõnele väike taskulamp nende leidmiseks.
Kui hästi Eesti ja Läti poolel ollakse aru saanud, et meie kultuurisuhtluse juures on tegu puhtalt julgeolekupoliitikaga ning et investeeringudki võiksid järelikult olla vastavad?
Mis iganes kahe väikese naaberriigi vahel toimub ja on, jääb seotuks julgeolekupoliitikaga: kultuur, äri, kaubavahetus, maanteed ja metsateed ja raudteed, sidevahendid, sõbrasuhted, riigivisiidid, suurpoliitilised otsused jne. Kõik kahe maa otsustajad muidugi pole seda mõistnud. Mõned on. Vana Liivimaa dimensioon olgu ka alati meeles! Meie vered ja pered on üksjagu segatud. Mõistlik strateegiline investeering oleks muidugi kultuuriatašee saatmine meie Riia saatkonda. Lätlastel on Tallinnas juba ammu Guntars Godiņš! Kolm punkti ja hüüumärk.
Tänan ja jõudu töös!
Küsinud J. R.