Gordin seob oskuslikult militaar-, diplomaatia ja teadusajaloo. Samas tuleb mainida, et taotluses ka Nõukogude perspektiivi süüvida jääb puudu veenvusest. Kuna Gordin ei oska jaapani keelt ja paljud Jaapani päritolu dokumendid hävitati sõja lõppedes, siis on jäänud ka Jaapani vaatenurk veidi ähmaseks ning ta on mõistetavalt keskendunud Ameerika Ühendriikidele. Piisavalt ei ole põhjendatud, miks on autor pühendanud nii palju tähelepanu aatomipommitajate stardipaigale Tiniani saarele ning selle ajaloole. Vastupidiselt pealkirjale pole autor kontsentreerunud ainult viiele augustipäevale, vaid on käsitlenud eellugu ning ka hiljem juhtunut, eriti aatomipommi mütologiseerimist.
Gordini põhiteesid on järgmised: kaasaegsete silmis ei olnud aatomipommide Jaapanile heitmine veel uue ajastu algus, nende meelest oli see tavaline pomm, millel oli eriti suur hävitusjõud. Efektilt oli see võrreldav samaaegse Jaapani linnade ulatusliku pommitamisega, mis oli tiheda peamiselt puidu hoonestuse tõttu laastavam kui Euroopas. Ameerika juhtkonnale tuli Jaapani kapituleerumine ootamatult vara, kuid selle põhjuseks ei olnud ainult aatomipommi kasutamine, vaid ka Nõukogude Liidu kallaletung, kasvanud varustusprobleemid, diplomaatilised läbirääkimised, mille tulemuseks ei olnud tingimusteta kapituleerumine, nagu see oli Saksamaal, ning kindlasti ka Jaapani armee trööstitu olukord. Sõda lõppes Jaapani valitsuse ja keisri otsuse tõttu. Ettevalmistamisel oli ka kolmas aatomipommi heitmine ja tavalised pommitamised jätkusid kuni peaaegu viimase minutini. Samuti ei olnud Ameerika sõjaväelaste hulgas alguses selgust aatomipommi tõhususe osas ning seda alahinnati. Radioaktiivse kiirguse ohtlikud tagajärjed olid tollal veel tundmata. Aatomipommi mõju väljaselgitamine algas alles pärast Jaapani kapitulatsiooni. Kuni viiekümnendate aastate alguseni oli aatomirelvastust liiga vähe, et oleks olnud aatomisõja ohtu. Kõik see on veenvalt argumenteeritud ning tõendatud. Kuid mõnes kohas läheb autor oma interpretatsioonides liiga kaugele. Külma sõja hilisemas faasis oli nukleaarrelvade hävituspotentsiaal piisavalt suur ja hiljemalt selleks ajaks olid neist saanud erilised relvad. Seega ei ole tollane olukord võrreldav 1945. aasta omaga, nagu sisendab Gordin. Ameerika aatomipommi arendamise programm oli tolle aja kõige suurem programm üldse, mis oli kunagi ette võetud ühe relva väljatöötamiseks – ülesanne, millega tookord võisid hakkama saada vaid ameeriklased.
Mitte ühelgi teisel riigil ei olnud tollal vajalikke ressursse, vastavaid teadmisi ja vajalikke teadlasi, kes olid tihtilugu pärit Euroopast. Kui ka asjas osalenud ei osanud veel täielikult oma tegevuse tagajärgi hinnata, siis keset maailmasõda ei oleks ju raisatud nii palju raha selleks, et välja arendada uus relv, mida ei peetud millekski eriliseks. Aatomipomm ei määranud Teise maailmasõja saatust. Sellega olen nõus, võib-olla see isegi ei lühendanud sõda. Sõja tulemust ei määra ju üksikute relvasüsteemide kvaliteet, armeede võitlusvõime või kindralite strateegiline geniaalsus, vaid konfliktis osaleja majanduslik potentsiaal. Just see võimaldas USA-l esimesena aatomipommi ehitada.