Noh, ega ta ju nõnda põruta, et  meie kõrv midagi kuuleks, aga imelik vaadata ikka. Paremad linnutundjad arvavad teadvat, et kajakas end just trummarina ei tunne. Küll aga teab ta, et selle jalgadega trampimise peale võib maa alt oma nina välja pista mõni ussike, kelle meelest on tegu paraja ja seega siis ohtliku maavärinaga. Ja – napsti! – see ussike kajakal nokas ongi. Nii et sedapuhku on kajakas löökpillimängijat näha paras illusioon. Või ei ole seda siiski? Kui kajakas vaataks  näiteks Metsatöllu Atso trummitagumist, mida tema arvata võiks? Küllap ikka seda, et trummid maa alt eriti rammusa ussikese välja peletavad. Ega kajakas siinkohal väga ei eksigi. Löökpillimängija eesmärk on kodudest mõni kuulaja välja peletada. Ja siis end kuulaja pähe taguda.

Ravimatu muusika

Kui me kuuleme muusikat, mida me siis tegelikult kuuleme? See küsimus ei olegi nii  kohatu, kui näib. Sest muusika on ju midagi enamat kui vaid hääl, heli. Ja selle enama moodustab tegelikult illusioon. Kes poleks olnud vahel hädas, et mõni laul, mõni meloodia kõrvus kumisema hakkab ja sellest kuidagi lahti ei saa. Kuid eks haihtu lõpuks muude murede tulles seegi. Ent on inimesi, keda ei aita mingid mured ega hädad – nemad laulukõlast lahti ei saa. Nende pähe on äkitselt tekkinud kõlakoda,  mis elab oma sõltumatut elu. Selle kõlakoja muusika on sama reaalne, nagu oleks teil peas kõrvaklapid, mille juhe suundub plaadimängijasse. Ainult et nähtavat juhet ei ole. Sellised muusikalised hallutsinatsioonid tabavad eelkõige vanemat seltskonda ja vaegkuuljaid. Hallutsinatsioonid on lihtsalt öeldes tajud ilma stiimulita ning võivad olla vaimuhaiguse sümptomiks; kuulmishallutsinatsioonid seostuvad sageli skisofreeniaga. 

Inimene võib kuulda näiteks muusikat, mida tema nooruses laskis mürtsuda naaber, nagu üks vanem mees, kelle juhtumit kirjeldati ajakirjas New Scientist möödunud aasta maikuus. Või siis kuuleb vanem naine religioosseid hümne, mida mängitakse häälest ära klaveril ja mida saadab kile hääl. Vahel korduvad üksikud laulu osad kui katkiselt vinüülplaadilt. Mõni peab selliseid eikusagilt tulevaid hääli ebameeldivaks, teised jälle  naudivad neid, eriti üksinduses. Kui palju muusikalisi hallutsinatsioone ka ei ole uuritud, nende täpset põhjust ei teata siiamaani. Ühe hüpoteesi kohaselt tekitab neid kuulmise kaotuse järel tekkinud spontaanne aju aktiivsus. Aga see seletus piirneb tautoloogiaga. Ka ei osata säherdusi libamusikaale ravida. Ainus tõhusamgi ravikene on, kui patsientidele pistetakse pähe kõrvaklapid ja suunatakse sinna teistsugune muusika.  Meie loo puhul on oluline just see, et libahelide täpsemat tekkemehhanismi ei teata ja neid kõrvaldada niisama lihtsalt ei õnnestu, kui mitte illusioone teiste illusioonidega välja ei aeta. Ärme tõttame illusioone välja heitma igapäevaelust. Meie mälu on suuresti illusoorne, sama sündmust kogenud inimesed mäletavad seda hoopis erinevalt, sõltuvalt oma kogemusest ja isiksuseomadustest. Või miks  mitte ka sündmustest, mida nad on kogenud pärast. Valemälestused tekivad mitmetel põhjustel, mis on enamjaolt ometi seotud mäletaja minevikuga. Ma ei tea, kas on uuritud helimälestuste moondumist, küll aga on soome psühhiaater Hannu Lauerma kirjeldanud pildiliste mälestuste moondumise uuringuid, millega tuvastati valemälestuste teke.

Rehkendatud ja rehkendamata muusika 

Kui kuulasin Rein Rannapi mängitud Mozartit 14. jaanuaril Estonias ja lugesin pärast selle kohta muusikaarvustust Sirbis, siis tundus mulle, et olin olnud hoopis teises kohas. Minu jaoks avas Rannap Mozartis selle, mida olin justkui juba ammu oodanud – midagi jõulist ja karget, mitte unist ja magusat, nagu on kiputud seni esitama. Muusikakriitikut aga häiris, et Rannap ei järginud Mozarti väljakujunenud interpreteerimise kaanonit. Ja kindel on see – meil mõlemal on õigus. Õigus sellepärast, et muusikaline kõlakoda on imeline. Selle sisu pannakse kirja paberilehele või siis kuvarile mingite joonte, punktikeste ja kaarekeste segapudina. Normaalne inimene ei mõista sihukest paberilehte vahtides muud midagi arvata kui vaid õlgu kehitada. Kuid muusikaliselt haritud inimese peas hakkab noodikirjalehte nähes kohe mängima mingi muusika.

Kust see ometi tekib? Pole ju  paberil muu kui märkide sigrimigri. Kui aga pala esitatakse, levib lavalt pidev füüsikaline mõju – nii ajas kui ruumis. Nõnda siis sisaldab muusika kaht maailma: diskreetset abstraktset plaani ja pidevat interpretatsiooni. „Muusika sunnib arvutama, kuid ka mõõtma,” kirjutab Oxfordi ülikooli matemaatik Andrew Hodges. Suvaliselt muutuvad helitugevused, helikõrgused ja ajaintervallid  vajavad pidevikku, kontiinumi. Ülemtoonid, mis on määratud selliste kordsetega nagu 2, 4, 8, 16 …, on väga erilised. Need on põhivõnkumisega nii tihedalt seotud, et aju tõlgendab neid kui „sama” heli, ainult et kõrgemat. See annab muusikale loomuliku seose arvu „kaks” astmetega. Selles peitub ka üks muusikalise illusiooni allikatest. Nagu märgib Londoni ülikooli salvestatud muusika ajaloo ja analüüsi uurimiskeskuse  juhataja Nicholas Cook, ei tasu katsetada tantsida masurkat, kui saateks kõlab Chopini masurka, mida esitab pianist kontserdil. Ta mängib mitte ainult Chopini, vaid ka näiteks tempoga. Keskuses uuriti, kuidas on Chopini masurka op. 63 nr 3 kõlanud plaadistustel alates 1923. aastast, ning leiti, et esitus muutus pärast Teist maailmasõda. Seda mängiti küll ekspressiivselt nagu ennegi, kuid siiski mingis voolustiilis, mis vähendas esitaja personaalsust.  „See leid näitab, et musikaalsuseks nimetatud nähtuse olemus on muutunud,” järeldab Cook. Ta visandab arvutiajastul tekkinud võimaluse, mil on võtta rida programme, mis võivad lugeda noote ja nende pealt siis ise ka muusika kuuldavale tuua. Programm nimega Silbert MOR Expressive Performance näiteks genereerib automaatselt inimsarnase esituse ja on suunatud massimeedia produtsentidele,  kes tahavad litsentseeritud muusikute pealt raha kokku hoida. Nii et siinkohal avab arvuti ukse autorikaitsest kõrvalehiilimiseks.

Cook kinnitab ka, et on võimalik modelleerida esitajate stiili. Ja nõnda võite endale tellida näiteks Chopini masurka, mis kõlab kui 50% Grigori Sokolov ja 45% Rein Rannap ning veel 5% Vladimir Horowitzi lisaks. Kuid muusika esitamine ei ole värvipoti kokkusegamine. See on inimtegevus, mis  toimub kindlal ajal ja kindlas kohas. Ning kindlate kaaskuulajate seas. See tähendab, et muusikalise illusiooni tekkeks on väga oluline ka kommunikatsioon. See maha lahutatud, muutub muusikapala sama külmaks kui Teise Elu virtuaalne maailm. „Esituse akt ise loob tähenduse, olgu muusik Madonna, Miles Davis või Glenn Gould,” sõnastab Cook. Tiit Kändler, Eesti Päevaleht/teadus.ee