David Graeberi raamatut „Mõttetud tööd“ ootasin minagi himukalt (vt ka lk 2). Alustasin ju tööinimese elu siis, kui ühiskonna arengu „selgeltnägija“ Jeremy Rifkin kuulutas teoses „Töö lõpp“, et 80% arenenud riikide tööjõust muutub peagi masinate ja arengumaade kaadri tõttu ülearuseks. Ning mõjukad arutlesid, kas lääne inimhulgad rahulduksid oma ametialase ja majandusliku tähendusetusega, kui võimaldada neile tittytainment ehk kiirtoidu ja meelelahutuse kättesaadavus.

Vaesed pidid jääma muidugi vaesteks ja rikkad saama veelgi rikkamaks (see osa ennustusest on loomulikult täitunud). Siiski ootasin erutusega selle hiromantia täideminekut. Ehk saabub ometi aeg, mil tuim töö, mis juba Vana-Kreekas arvati sobilikuks orjadele, aga kodanikel takistas vääriliselt sõpradele ja ühiskonnale mõelda, ei ole enam inim­eksistentsi vältimatu tingimus? See osa ennustusest paraku loomulikult ei täitunud.

Graeberi teost lugedes oli ometi tunne, et kuulsale algidule, esseele „Mõttetute tööde müsteerium“ raamat sügavust ja veenvust ei lisa. Mõned mõtted, nagu ülikoolitreenerite palkade kurioosumina väljatoomine, paistsid ebaadekvaatsed. Ei osanud paugupealt mingiteks patusteks pidada ka oma administratiivtööd tegevaid kõrg­koolikolleege, kelle rohkuse üle Graeber pahandas neid koos finantsistide ja keskastme juhtidega absurdseteks uue aja õukondlasteks arvates.

Muidugi tuli nõustuda (kesk)pankade mõttetusega. 2008. aasta mullis sai ostetud kõvasti õhku, mida tänini kinni maksta tuleb. Eesti Pank ei aida­nud kopika eest, vastupidi. Kuid ühe tühise inimese ebaedu ei anna ehk alust kahelda pangahärrade boniteedis? Ei ole mul ka niisuguseid finantsalal töötavaid tuttavaid (keda Graeber veidral kombel igal sammul kohtas), kes hädaldaksid oma ametialase väärtusetuse üle. Pangasellid kalduvad olema ikka kummis enesehinnanguga.

Ei tundunud nagu realistlik Wall Streeti Graeberi arutluste toel uppi lükata. Ent hiljaaegu tuli paigaldada toru. Naabruses ukrainlaste tööd vaatlev klotseri ja Mercedesega härra arvestas tellimuse baashinnaks 6000 eurot, tulevat ka „mõni tuhat lisakulu“. Rehnung ise võttis kusagil kontoris aega mitu nädalat. Kuna küsiti poole aasta palka, tuli töö endal ära teha. Kulus 1600 (700 traktori rent ja kütus, 700 tarvikud, 200 ühendamine) ja kolm päeva tööd.

Siinkohal tahaks küll öelda „hakka tööle, tööandja!“, mitte ära kurda motiveeritud töötajate puudumise ja võõrtööjõu vajaduse üle. Sai kinnitust Graeberi diagnoos, et mitte riiklik süsteem, vaid kapitalistlik ettevõtlus ise on talumatult bürokraatlik, ebaefektiivne ja kulukas. Kraavi asemel asundust rajades ei lisa finantseerija ja arendaja hinnale õhku ju kardetavasti mitte nelja-, vaid neljasajakordselt, et kõik kontrollerid jm rahvas, keda Graeber mõttetuiks kuningakojalasteks kutsub, kinni maksta.

Greaber tuli meelde ka, kui mõtlesin rumeenia kultuuri ekspordiartikliks kujunenud võõrtööliste saatusele, mida eksponeeriti tänavusel Veneetsia „arhitektuuri“ biennaalil ja Narva „Vabaduse“ festivalilgi. Esitusi läbis mõte, et õnnetud pole pelgalt pika euro nimel peredest eemal olevad idaeurooplased, vaid ka itaallased, kelle juures lõhki kistud eluga võõrad hoolekandetööd teevad.

Aga need tüübid Itaalia bensiinijaamades, kes ootavad vooliku kõrval ja selle paaki torkamise eest hinnale 10% lisavad? Pistikhübriidi paaki nad ei osanudki sulgeda, tuli nende jahmerdamine ära oodata ja ise keerata. Miks nad pole rumeenlaste asemel vanaemale seltsiks? Graeberi kirjeldatud töö­moraal, mille kohaselt kui sa ei tee läbi elu hommikust õhtuni midagi mõttetut ja tüütut, siis sa ei vääri oma sissetulekut, aga tõeliselt inimlikult vajalikku ei väärtustata, püsib visalt.

Graeber keskendub küll üleliia valgekraede eksistentsiaalsete vaevade kirjeldamisele. Ega pankurid nii hullusti nüüd ka ei ulu oma töö mõttetuse pärast, et pisarad nende sektori ja ülekohtu maailmast ära uhuksid. Ometi võiks Graeberi eesti keelde tõlkida ja sootsiumis vaktsineerimise ja homoseksuaalsuse üle jauramisele kuluva auru hoopis kapitalistliku töö absurdsusega tegelemisele kulutada. Paljudel saaks parem.