2021. aasta Nobeli majandusauhind läks Ameerikas töötavatele majandusteadlastele: Berkeley California ülikooli professorile David Cardile, Massachusettsi tehnoloogiaülikooli professorile Joshua D. Angristile ja Stanfordi ülikooli professorile Guido W. Imbensile. Võrreldes mõne varasema aastaga on seekord eriline, et auhind jaotati uurijate vahel, kelle tegevus on küll tihedalt seotud, kuid Card on andnud oma osa tööjõuökonoomikasse empiirilise tööga, Angrist ja Imbens on panustanud aga metodoloogias, analüüsides põhjuslikke suhteid.¹ Selle aasta auhinna puhul on eraldi esile toodud Cardi ja Angristi oluliste tööde kaasautor Alan Krueger, kes suri 2019. aastal.

Nähtustevaheliste seoste uurimise sotsiaalteaduslikesse mudelitesse ei ole võimalik sisendada kõiki võimalikke muutujaid, mistõttu tuleb kindlaks teha olulised ning ülejäänute puhul eeldada nende muutumatust. Seega on oluline nn identifitseerimine ehk mõjuvate tegurite väljaselgitamine. Tavaliselt on seda liiki uurimisprobleeme lahendatud juhuslikult valitud kogumite põhjal tehtud katsetega. Näiteks antakse ravimi­uuringutes moodustatud inimrühmadele ravimit, mille mõju uuritakse. Ravimi mõju eristamiseks luuakse kontrollrühm, kellele antakse ravimi asemel mõjuta ainet, nn platseebot. Uurimisalustele ei anta teada, kumba rühma nad kuuluvad. Reaktsioonide erinevuse põhjal püütakse välja selgitada ainult ravimist tulenevad mõjud. Isegi selliste juhuvalimil põhinevate katsete puhul pole tulemuste tõlgendamine lihtne. Seejuures on oluline, et võrreldavate rühmade struktuur, s.t sooline, vanuseline jms jaotus, oleks sarnane.

Selliste katsete teostamine ja nende tulemuste kasutamine on mitmetel põhjustel piiratud. Näiteks mõjutavad paljude inimeste tervist, heaolu, sotsiaalset seisundit jms ka katsetega samal ajal toimuvad sotsiaalsed sündmused. Nende tegelikult aset leidnud sündmuste analüüsi viimine sellisesse vormi, mis võimaldab neid käsitleda juhuvalimil põhinevate katsetena, on tänuväärne võimalus laiendada uurimisvaldkonda: saab hinnata konkreetsete sündmuste mõju ning parandada ja täiustada vastava valdkonna poliitikavaramut. Angristi ja Imbensi puhul rõhutati panust seda liiki uuringute metodoloogiasse, Card koos kaasautoritega viis läbi loomulikel katsetel põhinevaid analüüse. Tegelikult aset leidnud juhtumite käsitlemise metodoloogiat on rakendatud eelkõige tööjõu ja hariduse vallas, aga sel on palju avaramad kasutusvõimalused. Siinkohal vaatlen mõningaid selliste uuringute näiteid.

Tööjõuturg ja miinimumpalk

Nobelistide panuse esiletoomiseks kõigepealt taustast. Uusklassikalises teoorias kasutusel tööjõuturumudelis on nõudlus tööjõu järele määratud tööandjate sooviga inimesi palgata ning tööjõupakkumine sõltub inimeste soovist teatud tasu eest tööd teha. Tööandjatele on oluline töö tootlikkuse ja palga vahekord, kusjuures esimest näitab selle toodangu väärtus, mis töötajate tööga luuakse. Tööandjal on majanduslikult mõttekas palgata ainult selliseid töötajaid, kelle loodud toodangu väärtus ületab nende palkamisega seotud tööjõukulu.

Seda põhimõtet laiendatakse töötajate hulgale koos eeldusega, et töötajate tootlus varieerub ning kõigepealt palgatakse parimad ja seejärel järjest väiksema tootlikkusega töötajad. Palk on siin kirjeldatav tööjõu hinnana ning tööjõu mobiilsuse juures kujuneb kogu turul sama töö eest kõigile töövõtjatele makstav samasugune palk. Oluline on siin piirtootluse ja palga võrdsus. Tööhõive, mille korral viimase palgatud töötaja tootlus võrdub tema palgaga, annab tööandjale maksimaalse kogu­kasumi ning väiksema tootlusega töötajate palkamine hakkaks seda kogukasumit vähendama.

Tegemist on loomulikult lihtsustava mudeliga, mis ei sisalda ajamõõdet, ei arvesta töökohtade erinevusega, kapitaliga varustatuse ja sellega, et tänapäeval on paljud inimesed iseendale tööandjad. Siiski kirjeldab mudel suurtes piirides, kuidas ökonomistid kasumit taotlevas majanduses tööhõivest mõtlevad. Selline mõtteviis on mitmesuguste tööjõuturgu sekkumiste hindamisel kaasa toonud näiteks järelduse, et miinimumpalga kehtestamine või olemasoleva tõstmine vähendab tööhõivet.

Teema on suuresti politiseeritud ning kuigi teooria väidab, et hõivet vähendab vaid tasakaalupalga suhtes liiga suur, s.t piirtootlust ületav miinimumpalk, jõutakse tihti kergesti kallutatud järelduseni, et hõivele mõjub negatiivselt igasugune miinimumpalk. Kuna tööjõuturg on üks kõige keerulisemaid turge üldse, sest selle eripäraks on kaubeldava kauba (s.t tööjõu) suur heterogeensus (kvalitatiivne erinevus), on sellest rääkimine nagunii väga tinglik ning seda väärtuslikumad on tööturu üksikasju sisaldavad uuringud.

Oluline töö selles vallas on David Cardi ja Kruegeri 1994. aastal avaldatud naaberosariikide Pennsylvania ja New Jersey miinimumpalkade analüüs.² Ameerika Ühendriikides on paljud õigusaktid osariikide kehtestatud, näiteks mõnigi maksumäär, aga ka minimaalne tunnipalk. Mõlemas osariigis oli 1992. aasta alguses minimaalne tunnipalk 4.25 dollarit. Sama aasta aprillis tõsteti New Jerseys tunnipalk tasemele 5.05 dollarit, Pennsylvania osariigis jäi see samaks ehk 4.25 dollarit tunnis. Ühekordne palgatõus oli New Jerseys 11%, aga see ei toonud seal kaasa hõive langust.

Cardi ja Kruegeri tööle järgnes mitmeid rahvusvahelisi analüüse miinimumpalga muutuse mõjust hõivele. Samal ajal laiendati analüüsi teistele seotud asjaoludele. Minemata siin eri uuringute üksikasjadesse, nimetan vaid kõige olulisemad mõjutegurid. Kõigepealt sõltub miinimumpalga tõstmise mõju hõivele miinimumpalga suhtest mediaanpalka (s.t keskmise töötaja palka). Ameerika Ühendriikides oli eeltoodud näite puhul miinimumpalk suhteliselt väike, ligikaudu 30% mediaanpalgast, kõrgemal miinimumpalga tasemel ilmnes küll negatiivne mõju hõivele, mis oli aga oodatust palju väiksem.

Tulemust mõjutab ka see, millises valdkonnas on miinimumpalka saavad töötajad hõivatud. Ameerika Ühendriikides oli antud näite puhul tegemist kiirtoitlustuskohtadega, mille puhul kaasatud kapital on suhteliselt väike. Kapitalimahukates ja kõrgema palgatasemega tegevusaladel toob miinimumpalga tõus kaasa tööjõu asendamise kapitaliga, mis mõjub hõivele pikaajaliselt enamasti negatiivselt. Tööandjad võivad vähendada miinimumpalga tõusu korral muid kompensatsioonipaketi elemente, mille tulemusena üldised tööjõukulud tööandjatele ei kasva.

Miinimumpalga kasv võib kaasa tuua tootluse kasvu, muutes töökohad töötajate jaoks väärtuslikumaks, ning kasvanud tootlus kompenseerib sel juhul täiendava tööjõukulu. Väiksepalgalistes kiirtoidukohtades oli üks mõõdetud mõju tööjõukulu kasvu siirdamine kiirtoidu hinda, kui tarbijad polnud väga hinnatundlikud. Võileib läks 50 senti kallimaks – kes seda ikka märkab! Üheks ilmnenud mõjuks on töötajate liikumine madala palgatasemega väikeettevõtetest kõrgema palgatasemega suurettevõtetesse.

Huvitav analüüsi tulemus on muutuste hindamine monopsoni tingimustes. Monopsoni korral on turuvõim kauba ostja, monopoli puhul kauba müüja käes. Tööjõuturul, kus kaubaks on tööjõud ja ostjaks tööandja, tekib monopson alternatiivsete hõivevõimaluste puudumisel, mis tähendab, et tööjõud on valmis töötama väga väikse palga eest, mis on allpool turu tasakaalupalga taset. Sel juhul on täheldatud, et suurem miinimumpalk on kaasa toonud suurema tootlusega tööjõupakkumise. Lisandunud suurema tootlusega tööjõud katab oma palkamiskulud, kuna selle tööjõu loodud toodangu väärtus kasvab rohkem kui tööjõukulu. Kokkuvõttes võib öelda, et algsetest uuringutest kasvas välja terve hulk tööjõuturgu käsitlevaid töid, mis kinnitavad, et miinimumpalga negatiivne mõju hõivele on palju väiksem, kui seda senise teooria raames arvati.

Immigratsioon

1980. aasta aprillis teatas Fidel Castro, et kõik Ameerika Ühendriikidesse emigreeruda soovivad Kuuba kodanikud võivad seda teha Marieli sadamast. See nn Marieli paadiretk kestis 1980. aasta maist kuni septembrini ning selle käigus lahkus Kuubalt 125 000 inimest. Pool nendest asus püsivalt elama Miamisse, mille tõttu suurenes kohalik tööjõud mõne kuu jooksul seitse protsenti. Selle tagajärjel Miami tööjõuturul toimunud muutused on üks neist loomulikest katsetest, mida Card uuris.³

Tausta selgituseks olgu öeldud, et majandusteadlased on alati suhtunud immigratsiooni üldiselt positiivselt. Tööjõuturu käsitluse seisukohalt suurendab tööjõu sissevool selle pakkumist ning surub muude tingimuste võrdsuse korral tööjõuhinna allapoole. Peavoolu teooria raames on seda peetud ulatuslikuma hõive loojaks. Ka seob lisandunud tööjõud kapitali ning suurendab selle efektiivsust. Näiteks võib öelda, et Ukraina põllutöölised Eestis suurendasid kõigi muude asjaolude kõrval Eestis põllumajandusse tehtud investeeringute efektiivsust, aidates Eesti tööandjatel kinni maksta põllumajandusmasinate soetamiseks tehtud pangalaenu. Viimastel aastakümnetel on Euroopas muidugi palju rohkem tähelepanu pööratud immigratsiooniga seotud sotsiaalsetele kuludele. Ökonomistide üldine hoiak on aga olnud, et kui õnnestub vältida migrantide eeslinnades märatsemist ning nad tööle suunata, siis on neist pigem kasu. Positiivse mõjuga immigratsiooni näide on eestlased Soomes, küsige selle kohta Soome tööandjatelt.

Cardi uuringust ilmnes, et kuubalaste sissevool ei avaldanud mõju teiste kvalifikatsioonita töötajate palga- ja hõivetasemele. Sellele on ta pakkunud kaks seletust: Marieli paadiretke tulemusel vähenes sissevool teistest Ameerika Ühendriikide piirkondadest ning kuna Miami oli ka varem kogenud ulatuslikku tööjõu sissevoolu, siis oli tööturg valmis lisandunud töötajate hõlmamiseks. Immigrandid hõivasid uusi töökohti, aga tarbimisega kasvas ka nõudlus kaupade ja teenuste järele. Cardi tööde edasiarendustes uuriti näiteks, kas immigrandid asendasid olemasolevad teenuste pakkujad või tõid ses vallas lisa. Need töötajate rühmad ei asendanud teineteist isegi sama kvalifikatsiooni nõudvate tööde puhul, sest erinevused esinesid näiteks keeleoskuses. Viimane andis kohalikele inimestele eelise immigrantide ees ning seda teravam oli konkurents immigrantide vahel, sealhulgas eri lainetega saabunud immigrantide vahel.

Hariduse kasu

Kas sellest, et keskharidusega inimese keskmine palk on 1000 eurot kuus ja kõrgharidusega inimesel näiteks 1500 eurot, saab järeldada, et kõrghariduse tõttu loodav lisa on 500 eurot kuus? Selle väite verifitseerimiseks peaksime looma olukorra, mis lubaks välja selgitada, kui palju oleksid praegu 1500 eurot kuus teenivad inimesed saanud palka kõrghariduse puudumisel! Kui see palk oleks sellises hüpoteetilises olukorras 1000 eurot, oleks kõrghariduse lisatav osa 500 eurot, kui palk oleks aga ka siis 1500 eurot, oleks kõrghariduse osa täpselt null.

Niisugust eksperimenti pole sellisel kujul kahjuks või õnneks võimalik läbi viia. Taustaks võib öelda, et uuringutes on leitud, et oluline on vanemate ja laste haridustaseme seos: kõrgharidusega vanemate lapsed suunduvad või suunatakse kõrgkoolidesse, kus omandatud hariduse tõttu on nad kõlbulikud kõrgema palgaga töökohtadele. Kui sellest jadast kõrgharidus välja jätta, võib küsida, kuidas hindab tööjõuturg haritud kodus saadud head lastetuba koos lauakommete ja muu viisaka ülalpidamise komponentidega, aga ilma kõrghariduseta?

Viimast ülesandepüstitust soosib inimkapitali teooriaga konkureeriv nn sõelateooria, mille kohaselt hariduslikud institutsioonid põhiliselt sõeluvadki kandidaate mitmesuguste kriteeriumide põhjal ja palgaerinevus ongi selle sõelumise tulemus. Sõelumisel on õpingutulemused vaid üks komponent, osa mängivad veel sõpruskond, mitmesugustesse organisatsioonidesse kuulumine, vanemate tugi jne. Hariduse osa vähendavad ka äärmiselt rikkaks saanud ülikooli pooleli jätnud või täiesti ilma ülikoolihariduseta ettevõtjate juhtumid. Hariduse rahastamisel oleks maksumaksjale samuti huvitav teada, kui palju rahast kulub sihtotstarbeliselt, s.t otseselt harituse suurendamisele?

Koolide taseme mõju hindamisel tööturule on teed rajanud Cardi ja Kruegeri 1990. aastate alguses kirjutatud kaks artiklit, kus esitati 1930. kuni 1950. aastateni Ameerika Ühendriikides koolivõrku tehtud investeeringute mõju analüüsi tulemus.⁴ Selleks kujundasid nad uurimisülesande nii, et ühelt poolt võetaks arvesse osariikides tehtud kulutused, aga välja jäetaks osariikide tööturu erinevustest põhjustatud mõjud. Näiteks võeti valimisse California osariigis töötavad inimesed, kes olid saanud hariduse Alabama või Iowa osariigis. Tööturu situatsioon oli nende puhul sarnane ja nad sarnanesid ka selle poolest, et olid elama asunud Californiasse, aga nende haridustaset mõjutasid koduosariigis tehtud hariduskulutused, millest tulenes nende valmisolek California tööturu jaoks.

Valim hõlmas 1920., 1930. ja 1940. aastal sündinud valgeid mehi ning koolide kvaliteeti mõõdeti õpilaste arvuga õpetaja kohta, õpetajate suhtelise palgaga osariigi keskmisse palka ning õppeperioodi pikkusega. Üks selle analüüsi tulemusi oli näiteks, et tööturul olid edukamad need, kes olid omandanud hariduse õpetaja kohta tuleva väiksema õpilaste arvuga koolides. Samasuguse metoodikaga uurisid nad ka Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide musta­nahaliste õpilastega koolidesse ajavahemikul 1920–1950 tehtud investeeringuid, mille tulemusel vähenes tunduvalt õpilaste arv õpetaja kohta. Tööturu tingimuste ühtlustamiseks seostasid nad oma analüüsi erinevate inimrühmade edukusega põhjaosariikide tööjõuturul, s.t võtsid arvesse lõunaosariikides õppinud põhjaosariikidesse siirdunud mustanahaliste töötajate tulemuslikkuse. Investeeringute tulemusena oli paranenud lõunaosariikide haridustase suhteliselt rohkem kui põhjaosariikides ning seda peegeldas ka musta- ja valgenahaliste töötajate teenistuse erinevuse vähenemine aastatel 1960–1980.

Kokkuvõte

Selle aasta Nobeli majanduspreemiat on seostatud koroonaviiruse levikuga esile kerkinud vajadusega analüüsida selle levikutingimusi ning tulemuste põhjal poliitika sobivust hinnata ja kujundada. Seda ei saa pahaks panna, sest teaduse üks ülesandeid ongi teha elu paremaks ja ohutumaks. Selleks on vaja aga usaldusväärselt välja selgitada, millised nähtused millestki sõltuvad ning milline on selle sõltuvuse eripära. Sotsiaalteadustes kehtib paljudel juhtudel statistiline sõltuvus. Statistilist sõltuvust kirjeldav korrelatsioon ei ole aga veel põhjuslik seos, nii iseenesestmõistetav kui see tõdemus ka ei tundu, on rõhutanud Tim Harford oma selle aasta Nobeli auhinnale pühendatud artiklis.⁵

Statistilise sõltuvuse usaldusväärsel viisil tõlgendamine ja selle arvessevõtmine on aga poliitiliste soovituste andmisel oluline. Maskid ei tõkesta viirust täielikult, aga vähendavad selle läbitungimist, vaktsineerimine ei välista täiesti koroonasse haigestumist, aga vähendab selle tõenäosust ning tagajärgede tõsidust. See on keskmiselt nii, aga ei kehti igal üksikjuhul. Statistilistel hinnangutel põhinev teadus annab vajalikke käitumisjuhiseid olukorras, kus mingeid tagatisi pole, kuid elu on siiski võimalik statistilistele seaduspärasustele tuginedes korraldada mõistlikul ja heaolu suurendaval viisil.

1 Scientific Background on the Sveriges Riksbank Price in Economic Sciences in Memory of Alfred Nobel 2021. Answering causal questions using observational data. The Committee for the Prize in Economic Sciences in memory of Alfred Nobel, 2021.

2 David Card, Alan B. Krueger, Minimum wages and employment: A case study of the fast-food industry in New Jersey and Pennsylvania. – American Economic Review 1994, nr 84, lk 772–784.

3 David Card, The impact of the Mariel boatlift and the Miami labor market. – Industrial and Labor Relations Review 1990, nr 43, lk 245–257.

4 David Card, Alan B. Krueger, Does school quality matter? Returns to education and the characteristics of public schools in the United States. – Journal of Political Economy 1992, nr 100 (1), lk 1–40; David Card, Alan B. Krueger, School quality and black-white relative earnings: A direct assessment. – Quarterly Journal of Economics, nr 107 (1), lk 151–200.

5 Tim Harford, The Nobel economists turned statistics into insight. – Financial Times 12. X 2021.