Vano Allsalu näitus „Maailm peas“ Tartu kunstimuuseumis kuni 30. I 2022. Kuraator Joanna Hoffmann ja graafiline disainer Maris Lindoja.
Vano Allsalu pakub Tartu kunstimuuseumi viltuse maja esikorruse näitusel „Maailm peas“ ülevaadet oma viimase kümnendi loomingust. Ka tema eelmine kokkuvõtlik väljapanek „Maal on maastik“ toimus 2004. aastal samades ruumides. Pean tunnistama, et see näitus jäi mul nägemata ja mu kokkupuuted Allsalu kunstiga ongi olnud juhuslikku laadi. Olen küll näinud mõnda ta isikunäitust, kuid enamasti kohtan ta loomingut täiesti plaanimatult. Tema teosed on alati kohal ja äratuntavad. Tegu on ju paljuütleva saavutusega, sest oma loometeel on kunstnik kasutanud ainult ülimalt nappe väljendusvahendeid.
Oma tee, oma sund. Vano Allsalu tuli eesti maalikunsti ühe esimese minevikust lahti öelnud abstraktsionistina. Kogu varasem mittekujutav (kas nii üldse saab öelda?) kunst oli kinni maalilisuses, meie mõistes pallaslikes traditsioonides. Olgu autoriks Ado Vabbe või Elmar Kits või Aleksander Vardi või Lola Liivat või Valve Janov või Helle Vahersalu või Vano Allsalu onu Efraim Allsalu.
Vano Allsalu puhul võib ehk kõige rohkem kokkupuutepunkte leida mõne Henn Roode tööga, kuid noodki on liialt sipsivad ja jätavad kammitsetud mulje. Nende teoste puhul võis küll maalimise käigus toimuda autori automatistlik vabanemine, kuid mitte ükski neist ei mõjunud näitusesaali valges vaikuses röögatusena.
Usun, et küsimus on ajas, millal Vano Allsalu hariduse omandas ja kunstieluga liitus. Üleminekuperioodil, 1990ndate algul tekkisid eesti kunsti täitmist ootavad tühimikud. Ka varem oli maalitud abstraktselt või tehtud häppeninge, kuid see oli alati toimunud justkui telefonimänguna: keegi kusagilt kuulis või nägi ja pärast mitut vahelüli jõudis publiku ette (või siis jäi sahtlipõhja) teos, mis soovis küll olla selline, nagu kusagil vabas maailmas tehakse, kuid oli siiski vaid algse idee ähmane vari. Vano Allsalu tuli, valis puhta abstraktsionismi ja pühendus sellele jäägitult.
Kuid ei tohi ka unustada, et Eesti kõigi aegade kõige poliitilisema performance’i, 1989. aastal Prahas Karli sillal toimunud aktsiooni „Minu munn on puhas” teine autor Jaan Toomiku kõrval on Vano Allsalu. Ka selles suhtes eristub Allsalu natukene meie teistest maalikunstnikest: tema looming on läbivalt vanoallsalulik ning selles perioodide või üleminekute eristamine on võrdlusmaterjali kehva kättesaadavust arvestades üpris tänamatu töö. Ka praeguse näitusega kaasnevas raamatus on kogutud kaante vahele ju vaid väljapaneku ajaraamidesse mahtuvad teosed. Pealegi, vaadates seda valikut, võib öelda, et kui Vano Allsalu loomingus ka on mingid etapid, pole need sugugi üksteist välistavad, vaid need on sujuvalt kattuvad, teisenevad ja üle kanduvad. Selle tõttu oleks raske määratleda konkreetse teose kuuluvust ühte või teise perioodi. Meie kunstis võib teiseks võrdväärselt oma joont hoidvaks maalijaks pidada Jaan Elkenit, kuid temalgi algab karjäär hoopis teistlaadi valikutega.
Kuigi ma ei soovi väita, et karjääri jooksul muutumine oleks väär (kaugel sellest!), näib mulle selline pühendumus siiski ülla ja puhtana. See on minu tee, minu sund. Mulle paistab sageli, et paljude nooremate autorite puhul toimuvad loomingulised kannapöörded liiga kergekäeliselt enne seda, kui eelmine valik on jõudnud veel settida, värvikarbis pärliks vormuda. Olen veendunud, et niivõrd ahtatest koostisosadest koosnevate teoste puhul, nagu on Vano Allsalu maalid, on ainsaks meetodiks läbitunnetatuse kasvatamine. Tema kõige varasemates teostes võib ju peidus olla robustse loomingulisuse või, ütleme, noorusliku viriilsuse purtsatus, mida hiljem enam ehk ei kohta, kuid tema praegustes pintslitõmmetes on toores energia, mis varem selgelt puudus. See on elukogenud samurai siuh, kes teab, et tähtis pole mitte see, kui tugevalt mõõga käepidet pigistatakse, vaid see, kui pehmelt tera läbi õhu liugleb. Allsalus on selline samurailikkus olemas.
Vajalik vaatamiskaugus. Jõudnud nüüd ringiga tagasi käesoleva näituseni pean esmalt nõustuma kataloogis kirjutava Jaan Elkeniga, kes meenutab Vano Allsalu eelmise suurema etteastumisena 2012. aasta Tallinna Kunstihoone grupinäitust „Sund“, kus tema päralt oli paraadpinnana kogu suure saali pikisein. Tihkelt külg külje kõrvale asetatud maalid võtsid üksteiselt võimaluse särada. Liigne energia, mida sisemise põlemisega lõuendid enda ümber kumavad, paisus müraks, kust lõpuks ei kostnud enam ühtegi selgelt eristuvat nooti, kust kadus unikaalsus. Selles suhtes ei mõju viltuse maja esimese korruse ruumid kuigi julgustavalt: need on kitsukesed ja madalad, tumedatest kiviplaatidest põrand rõhutab kokkusurutust veelgi. Ja lõpetuseks alati peavalu valmistav koobas.
Kuigi pean tunnistama, et näituse valik on vahest tsipa liiga tihe, pakub kunstniku maaliruum üldjoontes siiski naudingut ja mõtisklusainest. Nagu ütles mulle näituse valvur, kui külastasin väljapanekut taas, on pea iga töö puhul olemas vaatamisdistants, et tööd nautida, ilma et lähedalt puurides tumedate toonide õõv peale tuleks. Mulle näib ka, et Vano Allsalu on siiski vana kooli kunstnik, kes tunneb, et kui seinad juba antakse, siis peab neil ka töid näitama. Kuid ainsana tuleb tõeliselt ängistav tunne peale teises piklikus saalis, mis koridorilaadsena „sööb“ teosed ära. Antud juhul vähendab seda efekti tõsiasi, et just sinna on paigutatud alapealkirja „Maal kui maastik“ teosed, kus korduv horisont tekitab voolavuse tunde, justkui libiseksid autoakende taga erinevad vaated. Koobas see-eest on värvitud (filosoofiliselt) mustaks ning pakub väljapanekule hoopis ootamatu lõppakordi.
Eespool välja käidud idee Vano Allsalu loomingu jagamatusest ei vasta siiski tõele, näituseteoseid saab paigutada kahe vaatenurga alla. Esiteks laiade ja toorest löögijõust pakatavate tõmmetega maalid, kus värvid on asetatud pigem tumedapoolsed üksikute eredaid toone kiirgavate aktsentidega. Seal on raske öelda, kas lõõmavad palangud on öhe neeldumas või tormi tõrjumas. Teisalt aga peamiselt erksates toonides peenema pintslikirja sigrimigri täis lõuendid, kust enamasti võib välja lugeda looduslikku, ja mis tahtmatult toovad silme ette Henri Matisse’i või Villem Ormissoni kangamustrid või puuvõrad. Teist käsitlust kohtabki kõige rohkem maastikust rääkivas saalis ja viimases võlvsaalis, kus kärtsud toonid tumedaks võõbatud seintelt tõeliselt välja kargavad. Seal on ka teoste tihedus ja nende väheldased mõõtmed kõige õigustatumad.
Tuleb siiski tunnistada, et abstraktsionismi puhul on teoste suurusel määrav osa, sest just suurtel lõuenditel pääseb pintslilöökide stiihia ning värvidesse kätketud puhas jõud kõige rohkem esile ning neelab vaataja täielikult endasse. Kuna nende tööde puhul domineerivad ka kõige rohkem tumedad toonid, mis näiteks „Europe röövimise“ puhul ähvardavad lausa lõuendilt ruumi tungida, annab näitusel tõepoolest tundetooni juba eespool mainitud saalivalvuri õõv. Sinakas-mustalt süngete („Öö maa peal“) ja pruunikas-roheliselt poriste („Pimeduse süda“) laikude mäng on aga nüansirohkuses ka kõige nauditavam. Näituse mõtteliseks epitsentriks on hiiglasliku ja tibatillukese paarik, kus „Laste ristisõja“ ärevale värvimaelströmile pakub vastukaalu „Koera truuduse“ lillakas-roosa leebus.
Tekst ja sõnatu impulss. Vano Allsalu on öelnud, et teose pealkiri on talle sama oluline kui pilt ise. Pealkiri kas süvendab lõuendil olevat, pakub sellele nihestust või loob maalile juurde mingi paralleelsena kulgeva tõlgenduste ruumi. Seda, kui tähtis on Allsalule loomingu ja loomise mõtestamine, saab lugeda ka kataloogi saatetekstidest. Väljapaneku sildid juhatavad vaataja mütoloogiast ja kultuurikihtidest tiinesse ruumi, kus küsimuse all pole ei midagi vähemat kui lääne tsivilisatsiooni allavandumine barbarite sissetungile. Kes iganes need ka ei ole. Kuid vaatajale pole lisanüansse vaja, sest piltide sõnatust ürgsest impulsist piisab täiesti. Näitust alustava „Unepaanika“ kollane täiskuu röögatab kõrvulukustavalt, nii et vastuvõtja kõrvad jäävadki kumisema. Just selline peab abstraktne kunst olema: piisab vaid värvist ja pintslitõmmetest. Seistes peasaalis vastamisi kahe Vano Allsalu autoportreega, tekib vaid küsimus, kelle peas see üha reaalsemaks muutuv maailm siis tegelikult on.