Ekspeditsiooni „Eikellegi kõrb“, autorid Jaanika Arum, Helen Västrik ja Mari-Liis Rebane, valguskunstnik Aleksandr Mirson, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, helimeister Mari-Liis Rebane, teraslinnu autor Taavi Teevet, tehniliste lahenduste autor Rinald Kodasma, dramaturg Marika Vaarik. Etendavad Jaanika Arum ja Helen Västrik. Esietendus 20. XI Tallinnas Sakala 3 teatrimajas.
Umbes poole etenduse pealt hakkasin aimama, mida „Eikellegi kõrbe“ tiim oli taotlenud. Ma ei tea, kas mul oli õigus. See oli minu aimdus, sündis etenduse ajal ja sai osaks etendusolukorrast. Kultuurifakt. Faktidele on lihtne alistuda.
Mõned faktid „Eikellegi kõrbest“. Lavapõrandal on lehtmetallitükid, ka lae alla on tõmmatud metallilehtedest konstrueeritud suur metalne lind. Etenduse alguseks lavapinna lähedale langetatud valgustustarinditelt ripuvad mikrofonid. Paabulinnusuled poodiumil vaasis. Märklaud lava vasakus servas, mille pihta pärast neid paabulinnusulenooli visatakse nagu noolemängus.
Lavastuse välja toonud Ekspeditsiooni kodulehel räägitakse Austraalia lindudest, kes on unustanud oma laulu, sest neid on nii vähe alles, ilmselt inimtegevuse tõttu ei kuule nad enam omasuguseid laulmas. Visuaalkunstnik Helen Västrik ja lavastaja-näitleja Jaanika Arum kehastuvad hetkiti laval oma laule meenutada püüdvateks lindudeks. Linnud uurivad industrialiseerunud ümbruskonna helisid ja püüavad nende toel asjatult oma laulu taaselustada, aga midagi enamat kurguhäälitsustest sealt ei tule.
Enamasti täidavad kontsertetenduse näitlejad liikuvate mikrofonistatiivide ja plekiribade sopsutajate rolli. Kordamööda hõõrutakse, kombitakse, võngutatakse läbi kõik pinnad ja materjalid, kaasnev heli püütakse mikrofoni. Ka lae alla tõmmatud tööstuslikult robustne lind pannakse nii „laulma“ ja, noh, see laul on tegelikult narrivalt tüütu plekikõmin, mis hakkab etenduse edenedes üha enam närvidele käima. „Eikellegi kõrb“ on postapokalüptilise industriaallooduse heliline karikatuur.
Õigupoolest on ausam anda hinnanguid, kui publiku seas istudes mitte millegi eest ei võitle. Loov alistumus: saan endaks, sest et alistun etendusolukorrale. See ei tähenda etendusolukorda lahustumist. Alistuja pole alistatu. Alistatu vaimustub või vihastub või lihtsalt väsib etendusest ja loeb selle vaimustuse või vihastuse või väsimuse enda omaks. Enamikelt etendustelt olen lahkunud alistatuna. Alistuja ütleb samastumisest ära, ta registreerib endas vaatamisel tekkinud emotsiooni kui etenduskogemuse asjaolu. Alistumine nõuab otsust ja isedust, kedagi, kes julgeb lõdvestuda ning vaadelda etendusolukorda ja enda käivitumisi selle osana, kummagagi samastumata või juba toimunud samastumisest heasoovlikult eemaldudes.
Monotoonselt rütmistatud kontsertetenduse käigus ootan kaua sündmusi, rütmivaheldusi, üllatusi, puänte. Kannatamatus. Tüdimus. Pärast alistumise otsust läheb kergeks. Kes on käinud gongimeditatsioonil, see teab, kui värskendav võib olla metalliga kaasa võnkumine. Ainult et gongimeditatsiooni ajal saab rahulikult silmad sulgeda.
Naised huilgavad. Õhk võngub. Korraga saan aru, et ma ei pea kogu aeg lavale vaatama, sest seal ei esineta, ei püüta tähelepanu. Jerzy Grotowski kirjutab mingis essees, et ühes etendajas elustuvad õnnestunud juhul samal ajal kaks lindu. Üks, kes on laval, kes esineb. Teine, kes seda lavalolekut seesmiselt vaatleb. „Eikellegi kõrbe“ etendajad olid need vaatlevad linnud. Etendaja-linnud pääsesid lavale vaid mõneks ulakaks huilgeks.
„Eikellegi kõrb“ on kohaloluharjutus, meile võõras, rohkem ida teatriga seotud teatrimeetod. Helimeditatsiooni vormis kontemplatiivse teatri õhtu Lauri Lagle juhitavas Ekspeditsioonis pole miski üllatus. Süvenemisehetked, mil tegelane süvendab oma meelelist teadvelolekut, läheb ennastunustavalt tegevuse sisse, kuni tema lavaego lahustub. Risto Kübara eteldud põranda pühkimise stseenini Lauri Lagle kunagises lavastuses „Untitled“ jõuan miskipärast alati tagasi, sest ka see oli lääne etenduskultuuri ja staarikultust kaastundlikult vaatlev lavastus.
Budistlik teatrivaatamise viis ei eelistaks katarsist vihastamisele. Mõlemal juhul funktsioneerib vaataja üle, paneb lavastusele vastutuse oma emotsionaalse heaolu eest. Praegusel juhul vihastasin metalli peale. Milleks metalli peale vihastada? Rumalus.
„Eikellegi kõrb“ ei hoolikski sellest. See lavastus ei küsinud mult luba ega heakskiitu. Kontsertetendust tegelikult ei toimunudki. David Lynchi filmis „Mulholland Drive“ ilmub aeg-ajalt kummituslik isik keset kontserti lavale ja ütleb „No Hay Banda“ – ansamblit ei ole. Kuidas see Grotowski kirjutaski ühes essees: rituaal on provotseeritud intensiivsus, mille käigus elu muutub rütmiks. Võnkeks, praegusel juhul. Ansamblit ei ole.