Kuid ühel hetkel tekib naisel stress, ta on näitlejana kõrbenud, ema ja naabrinaise roll, mida tuleb päevast päeva täita, tekitab rahulolematust. April mõtleb välja plaani: läheme kogu perekonnaga Pariisi elama! Tema võiks küll tööd teha ning tema ilus, andekas ja armas mees võiks välja mõelda oma tõelise kutsumuse. Oleme erilised! Tegevus leiab aset 1950. aastatel ja see on tekitanud ka küsimuse, miks valis Sam Mendes filmi alusmatejaliks 1961. aastal ilmunud Richard Yatesi romaani. Toona mõjus see küll väga provokatiivselt ja tekitas nii rusikaviibutamise kui ka fännamise efekti, kuid praegusel ajal kubiseb ühiskond ju värsketest probleemidest. Ehk tegi Mendes niisuguse valiku sellepärast, et kui ta paar aastat tagasi selle filmiga alustas, oli värske kinnisvaramull USAs tipus, „eeskujulik eeslinnarahvas” ostis laenu pealt aina paremaid maju ja uhkemaid autosid.
Paralleelid 1950. aastate majandusbuumi ja tollase keskklassi harjumuste ning elustiiliga olid ilmsed. Eestis tuli krahh mõned aastad liiga vara, muidu oleks ka meil paremini välja kujunenud see nn edukas keskklass. Rikkamatele oma majade rajoonid (nt Pirita ja sealt edasi, hüüdnimeks Viimsi), vaesematele edukatele ohtra küprokisisaldusega uuskorterid hiljutistel Harjumaa karjamaadel. Ja paljudele noortele inimestele veerand sajandiks võlaorjus, et olla sama establishment’id nagu rikkad ja ilusad. Koduperenaiste kiht oli hõlpsasti tekkimas: algul esimese, siis teise lapsega koju jäävad noored naised, kes ei lähegi enam tööle tagasi, sest mees teenib isegi piisavalt ja kodus on ju nii palju tegemist. „Mässajate tänava” vaatamine mõjub kohati nagu hea teatritükk: ei jälgi enam peategelasi, kuulad teksti ja vaatad kedagi lava teisel poolel, kus keegi kohendab laudlina ja teeb sellega oma pisikese soorituse. Kathy Bates hästi väljapeetud närvidele käiva kohaliku kinnisvaramaakleri, uksepraost sissepugeva juhtprouana ja tema matemaatikust, aga hullumajast ei tea mitmendat korda pääsenud poja Johnina esinev Michael Shannon on need parimad.
Teiselt poolt on „Mässajate tänav” nagu „Kes kardab Virginia Woolfi?” või ka Tšehhovi adaptsioonid. Need pole ju ka mingid uued kolmemõõtmelised pildid tänapäeva ühiskonnast, kuid ikka ja jälle võtavad parimad lavastajad parimate näitlejatega need vanad tükid ette ja proovivad uuesti. Mis on Tammsaare tekstidel seost tänase põllumajanduse või kodutehnikaga? Sam Mendese film on hästi kammerlik, pigem telelavastus. Mind häiris lõpu järel see, et Kate Winslet on saanud juba Kuldgloobuse ja kandideerib Oscarile, aga Leonardo DiCapriot pole kordagi kuskil kandidaadiks tõstetud. Loomulikult, ta mängib tõesti lihtsameelset noort meest, kes on jäänud poisiks, armastab oma naist ja ei saa aru. Halab ja raevutseb. Kate’il on võimalus ennast peenemalt välja mängida, olla idealistlikum, hoomamatum. Selle Oscari kandidaadiks oleks võinud olla ikkagi duett. Üks asi veel. Keegi feministidest on selle värgi, mida esindab proua Wheeler, nimetanud “problem with no name”. See tähendab, et kõigi väliste näitajate järgi õnnelikus tubli tööka mehega abielus naised, lastega ja materiaalselt kindlustatud, paljude võimalustega, pigem koduperenaised, pööravad ära ehk käituvad täiesti ebaadekvaatselt.
Sellised tüdrukud nagu April läksid 1960. aastatel hipikommuunidesse narkotsi ja vaba seksi mekkima, 1970. aastatel aga juba linnageriljadesse pomme meisterdama. Praegusel ajal teevad nad kõike seda uuesti.