Isiklikud mälumuljed ja kuuldu Eesti ajaloo oluliste tegelaste  kohta tuli ikkagi asetada konteksti. Kuid väärtuslik on kõik, mis ka kuulujutuna kirja pandud. Need täiendavad üldpilti ja vastavad ilmselt ka tõsiasjadele. Nii olen oma vanaema kuulnud jutustavat ratsaväe majori Eino Onni (Onny) kohta, kes oli minu vanatädi esimene mees, (teine oli baltisakslane) samadest „vägitegudest”. Purjus peaga kõrtsides mürgeldamine, mis kasvas nende segipeksmiseni, sai pereelus tõsiseks probleemiks. Tõik, et  Onnyst sai purjus peaga äge antisemiit, tõi talle rängalt pahandusi. Tõsiasi, et tal juhuse tahtel oli roll 1924. aasta mässu mahasurumisel, läks talle kalliks maksma – ta olevat arreteeritud juba üsna kohe Eesti okupeerimise järel. Mitmes mõttes raamatus loodud/kaasatud eri kihistused täiendavad teineteist, kohati aga ka segavad. Viimane juhtub siis, kui tekib küsimus, millises ulatuses võib raamatut allikana kasutada. Selles mõttes on üsna probleemsed  kümneaastase poisi mälestustena kirja pandud dialoogid, kus ohvitsere lastakse arutada Esimese maailmasõja üksikasju nii, et need on seotud paljude nimede ja olukordade täpse esitamisega. Arvatavasti on olnud toeks ka see osa ema mälestustest, mis on ilmunud mälestuste kõrval jäänudki perekonnapärimuseks. Hellar Grabbi kuulub nende mitte just väga arvuka pagulaseestlaste rühma hulka, kellega olen võinud kõige erinevamate probleemide  üle ausalt arutada, puudutagu see seda osa minevikust, kus tema on „tunnistaja”, või siis seda osa Eesti ajaloost, kuhu minu põlvkond kord „kruviti”, kui kasutada Juhan Viidingu väljendit. Tihti oleme jäänud eri arvamuste juurde, aga Hellar on parimas mõttes mitte ainult Eesti aja vaid ka liberaalse lääne mõttekultuuri laps, kes teab, et retoorika ei asenda loogikat ja ägestuvad enamasti need, kel argumentidest puudu jääb. Mälestuste tegelased,  kellel on isiklik suhe meie saatusega, jagunevad paraku tihti mustadeks ja valgeteks. Hellari raamatus see vähemalt silma ei torka. Kedagi ei õnnistata kohe tiitliga, mis koduEestis tavaks: kollaborant, kommar jne. Isegi oma ristiisa, oma isa parima sõbra üle, kelle väärtunnistused said kolonel Grabbile ja vist ka paljudele Eesti ohvitseridele saatuslikuks, ei rutta ta kohut mõistma. Me ei tea, mis oludes need tunnistused anti ja kuidas kirja pandi. 

Sõbrad ja vaenlased

Kuid nähtustele, seikadele, tegudele nagu näiteks Semperi romaanile „Punased nelgid” antud karm hinnang on täpne. Sain ise selle nimelt preemiaks mingilt olümpiaadilt ja mäletan täpselt, et kommentaarid, kui seda tunnustust kodus näitasin, olid samad. Ehkki mõistan nüüd, kui raske oli vanematel seda teha – see oli auhinnaraamat! Olen ka üsna kindel, nagu seda hiljem kogesin, et kauplus  „sokutas” seda laadi seisma jäänud „kirjanduse” lihtsalt ära. See oli üks loll ringmäng, mis alandas kõiki ja tühistas paljut. Ühes on Hellaril õigus: ka 15aastane sai aru, et see raamat on nurjatus. Kuidas need ringmängud käisid, kuidas neid käima lükati, seda koges Eesti Vabariigi presidendi käsundusohvitseri poeg saatuseaastal 1940-1941 ka ise, koolis seinalehte tehes. Ja tunnustus talle – aususe eest, sest mitte vähe pole neid, kes salgavad  kõike. Isegi need, kel pole „hilise sündimise” (kantsler Kohli väljend) või „mujal sündimise” privileegi ning kes võtavad endale õiguse, näiteks Münchenis õlut libistades, mõista kohut nende üle, kelle valikud olid teised. Hellar Grabbi dialoogne suhe tegelikkusega toetub muidugi tema väljapaistvale eruditsioonile, aga ka suhtlemiskogemusele, mida ta on aastaid arendanud. Külastas ta ju korduvalt Eestit ka neil aastatel, kui seda peeti mõnel pool peaaegu et vabadusvõitluse reetmiseks. (Tänaseks võib Läti ja Leedu arhiividest leitud teabe põhjal väita, et „kaikamehed” viisid tegelikult ellu kodu- ja välis-Eesti lahutamise poliitikat, mille inspiratsiooniallikad olid Pagari tänaval. Nii rutiinne töö see ongi).

Seega on Grabbil suur privileeg: ta on oma silmaga näinud hävinud Eesti Vabariiki ja pagulasühiskonda, aga avatud silmadega ka sovetiseeritud Eestit. Reisideks raudse eesriide taha  oli ta kõige järgi otsustades põhjalikult valmistunud, teades hästi, mis ja kes teda siin vastu võtavad ning kuidas nendega toime tulla. Tasakaalukus ei tähenda, et Hellar Grabbi poleks omamoodi kirglik mees. Alati kui ta ookeani tagant helistab, võib aimata, et teda jälle on miski asi vaevama hakanud, midagi tahab äraõiendamist ja täpsustamist. Ka see raamat on saanud alguse asjadest, mis rikka elukäiguga mehel südamel, asjadest, mis  „tahavad õiendamist”. Väga suures plaanis on tal südamel see, mis enamikule neist, kes 1940. aastaks hakkasid kaela kandma, jääbki igaveseks südamele. See katkenud lapsepõlv või noorus, brutaalselt hävitatud maailm, mille võrdkujuks on kaunis Oru loss ja selle loodus ning väärikad kaaskondsed. Kuidas Eesti Vabariik kord võis paista ja kuidas see paistab, seda võib aimata Oru lossi saatusest, mille tänaseks olematuks saanud 60 saali ja  tuba täitis kunst, antikvaarsed esemed, rahvalooming jne. Nüüd uitab Grabbi, ligi 70 aastat kestnud vaheaja järel mõttes jälle seal, kus paljugi olulist tema jaoks algas ja tollase Eesti Vabariigi jaoks lõppes. Lapsepõlve kõrval on Heller Grabbi teine oluline teema 1944. aasta suur põgenemine. Algab see Grabbide teekonnaga Rahumäelt sadamasse, kus ootasid viimased laevad. Lugesin neid lehekülgi läbielamisega – see  oli üks versioon mulle väga tuttavast loost. Vaterlandi viimane reis viis igaveseks traagiliselt lahku minu ema ja nelja õe-vennaga viimasel hetkel Rahumäelt laevale jõudnud vanaisa. Grabbi riivab ka aeg-ajalt Eestis populariseeritavat arusaama, et Sinimägede tuhandete hukkunute elu hinnaga pääses läände rahvusliku intelligentsi tuumik. Grabbi ei lasku spekulatsioonidesse selle üle, mis oli „parem”, sest mis saatus kedagi ootas, seda ei teadnud  tollal keegi. Minu Saksamaal inseneriks koolitatud vanaisa, sõja oludes ettevõtte direktorina Marsi teenistusse värvatu, oleks kindlasti lõpetanud Siberis.

Tore, et pankurid jalga lasid

Kuid Grabbi näeb ka suure põgenemise varjupoolt. Selle tulemusena läheneti kodumaal eesti kultuuri püsimajäämise piirini. Veel mõned tuhanded Sinimägedesse ohverdatud noored mehed, mille hinnaga oleks paatidele  jõudnud veel paljud hiljem kodumaal kaalukat rolli etendanud loojad (Grabbi nimetab Merilaasi, Sanga, Kerest jt), ja eesti kultuuri järjepidevust oleks kodumaal olnud raske hoida. Seejuures on autori hinge jäänud sügavalt kriipima Aili Aarelaiu parastus, „et siis ju laskiski üks esimene Eesti (poliitikud, pangahärrad) jalga. Kui see nüüd korduks, kas teine Eesti nii väga kaotakski” (lk 355). See küüniline hoiak haakub teise kodumaal Grabbile näkku paisatud  valega, nagu oleks paadipõgenikel juba arved lääne pankades valmis olnud. Lohutan Grabbit: Eestis olen mina kuulnud vaid korra seda laadi arvamust, ja seda juristilt, kes nn „Injurkolleegiumis” kõrvuti läänes surnud sugulaste pärandist lõviosa Vene riigile haaramisega täitis ka teist talle usaldatud mitte vähem tähtsat ülesannet (viis ellu nn aktiivset meedet). Hellari lapsesilmadega nähtud Eesti poliitilise  eliidi maailm ja elulaad – see polnud kindlasti kogu Eesti, kaugeltki mitte kõik selles polnud idüll. Kuid eliit, kes oli saanud osa Peterburi suurilma tavadest, kelle haridustees oli oluline koht Pariisil, Berliinil jne, kes rääkis enam-vähem vabalt kolme keelt, oli selle riigi suurim varandus. Eliidi kaotusest 1944. aasta sügisel pole Eesti toibunud päriselt iialgi, ime et veidigi toibus. Sarnasus mentaliteedis, moraalis jne, mis ilmselt sidus meid Põhjalaga, eelkõige Soomega, vähenes just eliidi hävingu tõttu nõukogude aastail dramaatiliselt. Ja ka täna on eliit see, kelle kätes on Eesti tulevik. Teistkordset eliidi verelaskmist,  ka siis, kui selle põhjused oleksid pelgalt sotsiaalmaj
anduslikud, Eesti enam üle ei elaks. Pätsu aja poliitika ja tänase Eesti poliitilise eliidi kõrvutamisel osutub Hellar Grabbi üsna karmiks kohtunikuks. Ehk natuke liiga sirgjooneline on järeldus, et tollal ohjasid poliitikud majandusmehi ja et täna on asjad vastupidi. Eks jäme ots oli ja on nende käes, kelle käes on kapital. Siim Kallase omaaegne ähvardus, et kui reformarite soove ei järgita, siis paneb rahvuslik  kapital „hõlmad vöö vahele” (lk 255), oli muidugi väljapressimine. Grabbil on alust vaadelda tänast Eestit pigem oligarhilise kui autoritaarse võimuna.

Teeks siiski täpsustuse. Autorile hakkab veidi vastu tollane rahvusluse käsitlemine „tsiviilreligioonina”. Kuid selles on Eesti Vabariigi kolmekümnendate aastate tõusu saladus: rahvuslik retoorika ei olnud vaid individualistliku liberalismi viigileht, vaid tõeline, aus aade, mille toel asutati näiteks kultuuriajakirju ja mitte ei  pandud neid kinni, nagu tehakse täna. Oligarhia muuseas käituski, nagu Siim Kallas Hellati tsiteeritult lubas: teenis kõvasti vahelt Eesti muutmisega odava alltöövõtu maaks ja jättis investeerimata põhikapitali eliiti (haridusse, nagu tegi Pätsu võim). Krunte kingiti Eesti teenekaile tegelastele, mitte ei soetatud piiramatu vabaduse retoorika ja oligarhilise maksupoliitika varjus endale krunte Hispaanias. Aadet „Eesti eest” võib teenida nii suletud  kui avatud silmadega, kuid ilma loomuliku intelligentsita, mis ei luba muutuda sallimatuks, võib aadete teenimine võtta hoopis vastupidiseid tulemusi tootva kuju. Arvan, et samad omadused, mis tõstsid Hellar Grabbi isa Pätsi usaldusaluseks – tasakaalukus ja ausameelsus –, on suunanud teda ajaloo usaldusaluseks saamise suunas.