Mängufilm „Tammy Faye silmad“ („The Eyes of Tammy Faye“, USA-Kanada 2021, 126 min), režissöör Michael Showalter, stsenarist Abe Sylvia, operaator Mike Gioulakis, helilooja Theodore Shapiro. Osades Jessica Chastain, Andrew Garfield, Vincent D’Onofrio jt.
Mängufilm „Eikuskilmees“ („No Land’s Man“, USA-India-Bangladesh-Austraalia 2021, 109 min), režissöör-stsenarist Mostofa Sarwar Farooki, heliloojad A. R. Rahman ja Mayeen Uddin Rehman. Osades Nawazuddin Siddiqui, Eisha Chopra, Holly Fraser jt.
Mängufilm „Viimane hukkamine“ („Nahschuss“, Saksamaa 2021, 116 min), režissöör-stsenarist Franziska Stünkel, operaator Nikolai von Graevenitz, helilooja Karim Sebastian Elias. Osades Lars Eidinger, Devid Striesow, Luise Heyer, Paula Kalenberg jt.
Praegune katkuajastu on ilmselt kõigile raske olnud. Kõigil on tulnud kaks aastat oma elu kapitaalset ümber teha ja vähemalt enamus hakkab olukorraga harjuma ja sellest üle saama: maskikandmine on normaalne, nagu see on Aasias olnud juba aastaid. Uute piirangute ning nende pideva muutumise üle kurtmine on aga justkui uus rahvussport.
Tänavu sattusin PÖFFil sobivalt peamiselt filmidele, mis räägivad inimesest väljaspool seisvatest asjaoludest ning nende ületamisest. Selline loofookus ei ole mängufilminduses mõistagi midagi sellist, mida võiks revolutsiooniliseks pidada, aga sel aastal tundub selliseid filme olema kuidagi rohkem. Tase on üldiselt selline, mida võibki oodata rahvusvaheliselt festivalilt, aga tuli ette paar küsitavamatki valikut. Toon siinkohal välja mõned, mis ehk kõige rohkem silma paistsid.
„Tammy Faye silmad“
Megakirikud pole Eestis suuremat juurdunud. Eestlastele tuntud usuvooludest on ehk kõige lähemad 1980ndatel möllanud elusõnalased. Mingis osas on sel ühisjooni uusapostliku kirikuga, mis ehitas endale igale poole suured kirikud ja pidi siis need kõik järjest maha müüma, sest külastatavus ja sõna levimine jäid loodetust silmapaistvalt tagasihoidlikumaks, vaat et olematuks. Megakirikute peamine punkt tiirleb raha ümber: kirikule tuleb annetada, ja mida rohkem annetusi teha, seda paremini hakkab elus minema. Ameerikas on seetõttu tekkinud terve hulk pastoreid, kes on püstirikkad, ja hulk inimesi, kes on totaalselt laostunud, kuna elusäästud on läinud mõnele pastoritest, sest kui kirikule kogu raha ära anda, saab äkki näiteks vähist lahti ilma haiglasse minemata. Pastorid elavad lossides, reisivad eralennukiga ja jutlustavad kristlikku elulaadi. Samas puudub neil kohustus makse maksta, suurte looduskatastroofide korral, kui kohalikel omavalitsustel on vaja hättasattunuid aidata, on need kristlusest pasundavad kodanikud saatnud kõik abivajajad rohkem kui paaril korral pikalt. Tammy Faye Bakker (1942–2007) oli selles subkultuuris kaugelt üks inimlikumaid persoone. Tema ja ta esimene abikaasa Jim (1940) olid telejutlustajad, kes üritasid kristlust teha lõbusaks ajal, kui enamik nende kolleege tegeles peamiselt avalikkuse ähvardamisega. Nemad pakkusid meelelahutust, ehitades muu hulgas kristliku lõbustuspargi, mis oli omal ajal üks maailma suurimaid, küll tänaseks ammu maha jäetud. Üks näiteid, kuidas üritati inimestele lähemale saada armastuse, mitte ähvardamisega, on teleintervjuu pastor Steven Pietersiga, kes oli avalikult gei ja aidsi nakatunud. Intervjuu toimumise aegu, 1985. aastal, ei tahtnud peavoolu kristlased seksuaalvähemustest mitte midagi teada. Paar aastat varem oli Reagani andministratsioon aidsihaigete üle avalikult nalja visanud, paar kuud enne aga Reagan ise tunnistanud, et see haigus võib tegelikult isegi natuke probleemne olla. Toona tähendas aidsidiagnoos õigupoolest surmaotsust, sest ravimeid lihtsalt ei olnud. Pieters muide on tänaseni elus ja käis ka „Tammy Faye silmade“ maailma esmaesitlusel.
Siiski polnud kõik selline rõõm ja lillepidu, nagu ehk telekast paistis. 1987. aastal sai Jim Bakker süüdistuse ahistamises (see on megakirikute ja teleevangelistide seas peaaegu et käitumisnorm) ja selles, et üritas ahistatut vaikima panna, tehes talle kiriku rahadest kuuekohalise väljamakse (selline käitumismuster pole telepastoritele samuti võõras). Bakker oli olnud USA maksuorganite huviorbiidis juba 1970ndate lõpust, kuid kõnealune juhtum tõi kaasa selle, et ta lasti lahti omaenda kirikust. Tema asemele tuli 1980ndate ilmselt kuulsaim teleevangelist Jerry Falwell seenior (1933–2007), kellele ei tekitanud omakasu nimel kellegi teise rongi alla viskamine mingit moraalset dilemmat. Ta kutsus kokku pressikonverentsi, süüdistas Bakkerit „seksuaalsetes perverssustes“ (olid hakanud liikuma jutud, et Bakker on gei või vähemalt biseksuaalne, mis oli 1980ndate Ameerika kristlaste hulgas täiesti mõeldamatu) ja võttis kõik Bakkerite kiriku varad endale. 1991. aastal mõisteti Bakker peamiselt finantskuritegude eest 45 aastaks vangi. Varem ei oldud seda tehtud peamiselt sellepärast, et Reagani toetajatest tubli osa moodustasid evangeelsed kristlased ja sellise kuulsa pastori kinnipanekust kardeti negatiivset mõju kõigi mainele.
Peatselt hakkas evangeelsetele kristlastele koitma, et äkki seksuaalvähemuste esindajad ei olegi mingid kurjad inimesed, kelle ainsaks elueesmärgiks on lääne ühiskonda seestpoolt lammutada ja aidsi levitada, vaid vahest on nad täiesti normaalsed ja tavalised kodanikud. Falwelli ja muude vahutavate radikaalide järgijad hakkasid vaikselt eest ära surema ning uus põlvkond tuli peale, tuues endaga kaasa uued väärtushinnangud. Ka seksuaalvähemustel oli Tammy Faye meeles kui ainus kuulus evangeelne kristlane, kes oli julgenud olla nende poolt. Teda kutsuti paraadidele ning kui Tammy Faye elust valmis samanimeline dokumentaalfilm*, millel kõnealune mängufilm põhinebki, läks sinna jutustajaks drag-ikoon RuPaul.
Mängufilmiversiooni juures on kõik olnud ilmselgelt südamega. Lõpeb see küll natuke poole pealt – Bakkeri elust oleks tegelikult kõvasti rohkem rääkida –, aga vähemalt positiivselt. Mul on olnud aastate jooksul alust küllaldaselt karta mängufilme, mis väidetavalt „tõsielul põhinevad“, sest seda sõnapaari kiputakse filmitööstuses vägagi lõdvalt tõlgendama. Seekord siiski mitte. Muidugi, siin-seal on võetud kunstilisi vabadusi, aga jäädud siiski väga tõetruuks. Tehniline tase on piisavalt kõrge ja mujal maailmas on teos hästi vastu võetud, nii et ennustatakse päris mitmele Oscarile kandideerimist. Mina olen sellega küll nõus.
„Eikuskilmees“
Pakistan on üks natuke omamoodi riik: vaid üle 70 aasta vana, aga pole kunagi pidanud pead vaevama selle üle, miks sellel rahvusvahelisel tasandil nii palju fänne on. Indiaga pole kunagi läbi saadud, sõjaks on mitu korda läinud, ja väiksemaid tulevahetusi tuleb pidevalt ette peamiselt sellepärast, et selle kandi piirid on paika pandud impeeriumide teada-tuntud põhimõttel „võtame kaardi ette, pliiatsi kätte ja vaatame, mis saab“. Kuna aga mõlemad on juba aastakümneid tuumariigid, ei ole täismahus sõjapidamine kummalegi ahvatlev plaan.
„Eikuskilmehe“ režissöör Mostofa Sarwar Farooki on pärit Bangladeshist ja seda on siin-seal ehk tajuda tema suhtumises korduvalt ebakorrektselt käitunud Pakistani, aga teoses on keskmes pigem inimesed. Peategelane on ahmadija usulahku kuuluv meeskodanik ja peamine pingekoht on pruuni mehe kannatused ning oma koha otsimine seal, kus seda on eri põhjustel raske leida. Koduses Pakistanis lõigatakse tema isal kõri läbi usuliste tõekspidamiste pärast ning kohalikud radikaalid ei lase tal teda linna kalmistule teiste moslemite keskele matta (ametliku statistika järgi peab 7% pakistanlasi ahmadijasid moslemiteks ja Talibaniga hästi läbi saav riik ei ole kuidagi mõistva suhtumisega usuvähemustesse). Peategelane saab kuskilt India passi ning pääseb sellega Ameerikasse, kus tutvustab end India hinduna, aga ka seal jääb ta ette. Mitte oma usulise tausta, vaid nahavärviga. Ta istub rahulikult praamil, kui üks kaasreisija võtab nõuks, et tumedanahaline isik on raudselt terrorist, kes kavatseb praami õhku lasta. Ilma igasuguste asitõenditeta paigaldatakse talle jälgimisseade. Ta üritab paaniliselt sulanduda – ostab näiteks MAGA-mütsi ja katkestab sidemed oma perekonnaga –, aga see ei taha tal kuidagi õnnestuda.
See, kuidas on kokku võetud diskrimineerimisteemad just neis aspektides, mille puhul pole meil kellelgi valikut (rahvuslik kuuluvus, nahavärv), teeb sellest lõppkokkuvõttes südamliku ja aktuaalse filmi.
„Viimane hukkamine“
See on jälle üks film, mis põhineb tõepoolest tõsielul, Werner Teske (1942–1981) elul ja surmal. Teske oli viimane inimene Ida-Saksamaal, kelle surmanuhtlus täide viidi (SDV kaotas surmanuhtluse aastal 1987). Peategelane on teadlane, kes on parasjagu jõudnud lennukile, mis peaks ta viima Etioopiasse teadustööd tegema, kui lennukisse ilmuvad Ida-Saksa salapolitsei agendid ja viivad ta sinna, kuhu vaja. Seal, kus vaja, s.t salapolitsei peakorteris, kästakse tal hakata kaastööliseks, kuivõrd ta on endine noorsportlane ning tema endine trennikaaslane on just läände pagenud – tema peaks seda seltskonda ju teadma. Salapolitsei heaks töötamine tähendab mõistagi mõningaid hüvesid, aga mida aeg edasi, seda rohkem ta end sisse kaevab, käies kaasas läbiotsimistel ja kõike muud, kuigi tahab ainult teadust teha. Süsteemi lähedalt nähes hakkavad tal tekkima omad kahtlused, kas kommunism on ikka nii tõsiseltvõetav maailmavaade, ja kas äkki poleks ka päriselt läänes parem. Lõpuks ta enam julgeolekupolitseiga tegemist teha ei taha ja ta hakkab vaikselt korjama materjali, millega olla kasulik lääne salateenistustele.
Kuna salapolitseiga seonduv on sakslastele (ja ka eestlastele) väga hingelähedane teema ning elavas mälus täiesti olemas, tehakse filmis väga hästi selgeks, kuidas üks monoliitne süsteem võib täiesti süütu eraisiku alla neelata ja mis juhtub siis, kui nimetatud isik saab aru, et süsteem on suremas, selle ideoloogia mäda ja süsteemis olla enam ei soovita.
* „The Eyes of Tammy Faye“, Fenton Bailey, Randy Barbato, 2000.