Hingedeaeg viis endaga kaasa eesti kirjanduse sõbra, teeneka tõlkija Gennadi Muravini, kes tähistas maikuus oma 90. sünnipäeva. Pandeemiaolud ja terviseseisund ei lubanud tal kahjuks selleks puhuks Helsingist Tallinna sõita, kuigi just siinses vanalinnas ja Kirjanike Majas tundis Gennadi ennast kõige kodusemalt …
Gennadi Muravin sündis 14. mail 1931. aastal Venemaal Belgorodis. Ta isa skulptor Lev Muravin kolis koos perega peatselt Moskvasse, kus Gennadi lõpetas kunstiakadeemia juures asuva keskkooli ja otsustas haridusteed jätkata Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Siin kodunes ta kiiresti ja õppis paari aastaga ära eesti keelegi: teda ei huvitanud mitte ainult eesti kunst, vaid ka kirjandus, ajalugu ja inimesed. Noor Muravin osales näitustel ja tema joonistusi ning akvarelle avaldati kunstialbumites, ta illustreeris ka Krõlovi, Aksakovi ja teiste lasteraamatuid, joonistas karikatuure ning kujundas isegi mõne kommipaberi. Siinses kirjandus- ja keeleruumis aina vabamalt liikudes süvenes temas aga soov omanäolist eesti proosat vene keelde tõlkida. Muravini esimene tõlkeraamat on Lilli Prometi „Ühe suve akvarellid“, mis ilmus Moskva kirjastuses Sovetski Pissatel 1961. aastal, ning sestpeale avaldasid Venemaa kirjastused ja kirjandusajakirjad meelsasti tema vahendatud eesti kirjandust. Muravin on tõlkinud Lennart Mere, Eno Raua, Arvo Valtoni, Mati Undi, Raimond Kaugveri, Jüri Tuuliku, Jaan Rannapi ja paljude teiste kirjanike proosat, tublisti üle 150 raamatu. Kuna toona oli kombeks tõlkida vene keele kaudu „rahvaste kirjandust“ ka teistesse keeltesse, siis levisid eesti raamatud Muravini tõlgete alusel paljudesse riikidesse. Ta tõlkis veel ka näidendeid, filmistsenaariume ja veidike värssegi. Muravin seisis selle eest, et ka meie lastekirjanduse tõlgetes peetaks kinni originaalist ja need oleksid täpsed, mitte ümbernurga-ümberjutustused, mille avaldamist harrastasid toona mõned Nõukogude suurkirjastused.
Gennadi oli julge, energiline ja seiklushimuline literaat, kes pidas pika elu jooksul mitmeid ameteid: oli toimetaja ajakirjade Moskva ja Detskaja Literatura juures, tõlkija Tallinnfilmis, kirjandusjuhataja Vene Draamateatris, lühikest aega koguni heeringapüügilaeval kokk. Mängufilmi „Jõulud Vigalas“ tiitrites ei esine ta mitte ainult tõlkijana, vaid ka ohvitser Schmidti osatäitjana. Pensionipõlves soomlannaga abiellunud, asus Muravin elama Helsingisse ning osales seal raadiojaamade Svoboda ja Radio 4 saadete tegemises, samuti pidas ta Helsingi ülikoolis loengusarja „Nõukogude Liit – kulissid ja tegelikkus“. Kahjuks jäid Muravinil tõlkimata Sauli Niinistö memuaariraamatud, mille vahendamist oli põhjanaabrite president temalt soovinud.
Sõbrad ja kolleegid tundsid Gennadit mitte ainult tõlkijana, vaid ka suurepärase ja väsimatu jutuvestjana, kelle sõnavara oli rikas ja teemad ammendamatud. Ühtviisi haaravalt võis ta pajatada teejoomisest Anna Ahmatovaga, kohtumisest John Steinbeckiga ja sellest, kuidas ta Ku-Ku klubis võimutsenud purjus KGB-laselt töötõendi näppas. Murdosa tema lugudest jõudis 2016. aastal ilmuda kirjastuste KPD ja Tammerraamat vahendusel memuaarikogumikuna „Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal“.
Pikk, kirev ja töökas elutee on käidud, suur elutöö hoole ja armastusega tehtud.
Eesti Kirjanike Liit
Kultuuriministeerium
