Sirbi vahel on Diplomaatia nr 4.

Otsides maagilist sõna. Pille-Riin Larm intervjuu Aliis Aalmanniga
Aliis Aalmann: „On see tuul inspiratsiooni pehmetes tiibades või hoopis trots, aga sõnad toidavad mind.“
„Värske Rõhu sari „Värske raamat“ on Eesti kultuuriväljale toonud palju värskust ja on end juba ammu tõestanud tõsise kirjandusliku karjääri lähtepunktina,“ täheldas hiljuti Mihhail Trunin. Nõus. Ühtlasi on viimastel aastatel märgatav raamatuni jõudnud andekate luuleprõmmijate hulk, nende seas Eesti finaalis II koha saavutanud Aliis Aalmann. Teisipäeval, 23. novembril pälvis noor Võru luuletaja ja kooliõpetaja esikkogu „Verihaljas“ eest Betti Alveri debüüdiauhinna.

Loe ka Aliis Aalmanni luulekogu „Verihaljas“ arvustust.

TANEL VALLIMÄE: Paradoksaalne liberalismikriitika
Liberaale süüdistatakse selles, et nad ei paku välja utoopiaid, teiselt poolt olevat nad aga liiga radikaalsed. Näib, et midagi on siin valesti.
Liberalismil on mitmeid juuri ja eri suunas harusid, seda nii poliitilises mõtlemises kui ka praktilises poliitikas. Siiski võib öelda, et liberalismi seisukohalt on olnud olulised individuaalsed vabadused majanduses, poliitikas, kultuuris, sotsiaalsfääris, eraelus ja mujalgi. Selle traditsiooni põhimõtteks on olnud indiviidide olemuslik võrdsus ehk seisuste ja muu alusel vahetegemise vastasus. Samuti on usutud inimeste ratsionaalsusse ehk suutlikkusse ise oma elu juhtida, mistõttu eri vabadused ja õigused ongi üldse mõeldavad ja vajalikud. Neist alustest lähtuvad sellised ideaalid nagu inimõiguste tagamine, võrdne kohtlemine, sallivus, väärikus jne

MART KULDKEPP: Tartu ülikool eesti rahvusluse stardiplatvormina
Pea kõik viimase paarisaja aasta Eesti ajaloo pöördepunktid on ühel või teisel viisil Tartu ülikooliga seotud.
Eesti rahvusliku liikumise varastest algusaegadest peale on Tartu ülikool olnud selle jaoks üks keskse tähendusega institutsioone: mitte pelgalt kõrgharidust pakkuv õppeasutus, vaid ka rahvusliku uhkuse sümbol ja poliitilis-ühiskondliku aktivismi keskpunkt, milleta oleks viimaste sajandite Eesti ajalugu raske ette kujutada. Siiski oli Tartu ülikool eestlaste seisukohalt kaua aega kõike muud kui „rahvuslik“, välja arvatud oma asukoha poolest. Esialgu ainsa ülikoolina tänapäeva Eesti territooriumil ja õieti terves lähiregioonis, loodi see hiljem paljude eestlaste alma mater’iks saanud õppeasutus Rootsi suurriigi poolt euroopalikule akadeemilisele traditsioonile tuginedes.

HARLY KIRSPUU: Lugu inimestest, kes pidid ise endaga hakkama saama
Vaatluse all on kolm Pimedate Ööde filmifestivali filmi, kus inimesed võitlevad neid ümbritsevate asjaoludega, ent ei pruugi jääda võitjaks.
Mängufilmid „Tammy Faye silmad“, Eikuskilmees“ ja „Viimane hukkamine“
Praegune katkuajastu on ilmselt kõigile raske olnud. Kõigil on tulnud kaks aastat oma elu kapitaalset ümber teha ja vähemalt enamus hakkab olukorraga harjuma ja sellest üle saama: maskikandmine on normaalne, nagu see on Aasias olnud juba aastaid. Uute piirangute ning nende pideva muutumise üle kurtmine on aga justkui uus rahvussport.
Tänavu sattusin PÖFFil sobivalt peamiselt filmidele, mis räägivad inimesest väljaspool seisvatest asjaoludest ning nende ületamisest. Selline loofookus ei ole mängufilminduses mõistagi midagi sellist, mida võiks revolutsiooniliseks pidada, aga sel aastal tundub selliseid filme olema kuidagi rohkem. Tase on üldiselt selline, mida võibki oodata rahvusvaheliselt festivalilt, aga tuli ette paar küsitavamatki valikut. Toon siinkohal välja mõned, mis ehk kõige rohkem silma paistsid.

LINNAR PRIIMÄGI: Keelesõel tööle! ehk Eesti keel võõrkeelena
Riigikogu eesti keele õppe probleemkomisjonis istuti ja räägiti, ilma et oleks eristatud, mida nüüdses Eesti Vabariigis saab muuta ja mida ei saa.
Esimene rahvatarkus ütleb, et selgita välja, mida saab muuta ja mida ei saa. Nende teistega ära püüa tegelda, tegele ainult sellega, mida muuta saab. Teine tarkus ütleb, et enne kui midagi muutma hakkad, tee selgeks, misasi see õieti on, mida sa muutma hakkad (punkt A). Seejärel määratle oma muutuste lõpptulemus (punkt B). Ja siis vaata, milliste sammudega selleni jõuda (A-st B-ni) – mida oleks tarvis teha.

INGRID RUUDI: Hoole-eetika üleminekuaja arhitektuuris
Hool on poliitiline küsimus: valikud, mille ja kelle eest hoolitseda, kuidas seda teha, kes hoolitseb, peegeldavad võimu ja otsuseid.
Arhitektuuri ja ruumilise keskkonna arengut iseloomustades räägitakse järjest enam hoolivusest ja hoolitsusest. Hool on poliitiline küsimus: valikud, mille ja kelle eest hoolitseda, kuidas seda teha, kes hoolitseb, kuidas hinnata, kas hool on adekvaatne ja piisav – kõik see peegeldab võimu ja otsuseid, mis määratlevad ühiskonnas valitseva meelsuse. Arhitektuur on kahtlemata üks vahendeid, mille kaudu need otsused ja valikud ellu jõuavad: kellele on ruum mõeldud, kelle vajadustega arvestav, kellele ligipääsetav, keda eemaletõrjuv.

MIHKEL KAEVATS: Radikaalne jalakäidavus
Linnaruumiliseks arenguhüppe tegemiseks peab linnatänavad andma jalakäijatele – radikaalselt ja läbivalt.
Küllap mäletavad mõnedki lehelugejad mitme aasta tagust debatti Tallinna Viru ringi foori teemal. Nii mitmelegi transpordieksperdile tuli üllatusena Jalakäijate Ühingu tuline vastuseis fooriga ülekäigule. Kuidas siis nii, foorid ju parandavad jalakäijate turvalisust?
Üsna sarnane debatt leidis aset 1950ndate Buenos Aireses. Sajandialguse maailma kõige rikkama linna jalakäijad tõusid linnavõimude vastu üles, kui taheti linnatänavatele foore panna. Jällegi oli võimude argumentatsioon sama, mis Tallinnas: see tagavat jalakäijate turvalisuse, Ameerikas ja Inglismaal ära proovitud variant. Jalakäijad, keda tihedas linnas oli enamus, sellega ei rahuldunud ja jäid endale kindlaks: foorid on jalakäijate õiguste räige piiramine!

MÄRT LÄÄNEMETS: Igavik ühes sekundis. Zhang Yimou kõrberännak
Novembri keskel sai 70aastaseks Hiina tuntud filmitegija Zhang Yimou, kelle film „Üks sekund“ linastus ka Pimedate Ööde filmifestivali programmis.
PÖFF tegi tänavu kingituse kõigile hiina kultuuri ja filmi sõpradele, näidates oma programmis praegu ilmselt tuntuima filmitegija, hiina filmi elavaks legendiks hüütava Zhang Yimou eelmisel aastal välja tulnud linateost „Üks sekund“.i Kuna tegemist on tema kahekümnenda täismahus režissööritööga (kaasrežissööri, operaatori ja näitlejana on Zhang osalenud lisaks veel hea hulga filmide tegemisel) ning enam-vähem selle filmi Eestis linastumise ajal, täpsemalt 14. novembril, oli vanameistri 70. sünnipäev, pidasin sobivaks temast veidi kirjutada.

Kunstibiennaal Helsingi uue merendusstrateegia teenistuses. Andra Orni intervjuu Helsingi biennaali kuraatori Pirkko Siitariga

HELDUR SANDER: Aia ajalugu
Tallinna botaanikaaia rajamise ideest kulus teostamiseni ligi sajand, botaanikaaed asutati 1. detsembril 1961.
XIX sajandi teisel poolel arenes Eestimaa kubermangu pealinn Reval aianduslikust, kultuurilisest ja amatöörteaduslikust küljest, asutati ajaleht Revalsche Zeitung ja mitmeid seltse. Perspektiivis nähti ette rajada loodusteaduste selts (Naturwissenschaftlicher Verein) ja selle juurde botaanika- ja zooloogiaaed. Botaanikaaia rajamiseks koostasid algatajad Friedrich Alexander Georg Hoyningen-Huene ja tema vend Alexander kirja keiser Aleksander II-le.

Puu uurija. Riin Magnus intervjueeris Heldur Sanderit
24. novembril tähistas 75. sünnipäeva loodus- ja teadusloo huvidega geograaf Heldur Sander. Tema mitmekesised uurimisteemad katavad Eesti looduskultuuri ja kultuurloodust, puid ja inimesi nende kooskujunemises. Sanderi peamised uurimisvaldkonnad on linnahaljastuse ja maakasutuse ajalugu, mõisaparkide dendrofloora ja dendroloogilised kollektsioonid, samuti üksikpuud ja haljastusega seotud ajaloolised isikud. Puudest on teda enim paelunud lehised, hobukastanid ja pärnad, linnadest Tallinn, Pärnu ja Haapsalu oma haljastusega.

MARI-ANN LIND: Keskkonnareostuse, vähkkasvajate ja mikrobioomi seosed looduses. Läänemeri kui looduslik laboratoorium

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Võimu asjad

Arvustamisel
Katariina Libe „Ohverduste sügis“
Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses“
Katrine Marçali „Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid“
„Müriaadfest“
kontsert „Valguse poole“
Toivo Tulevi autorikontsert „Nada“
poliitilise fotograafia festival Soome fotomuuseumis
näitus „Inimest peegeldades. Robert Capa ja Ungari meistrid Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy, Munkácsi“
Triin Amuri kuraatoriprojekt „Maailmaparandajad“
Rakvere teatri „Suvitusromaan“ ja „Kasvatushoone“
nullteateri „Endspiel. Henrik Visnapuu viimased päevad New Yorgis“