Modernne muinasjutt 

Muinasjutuks muutub linateos juba esimestest minutitest, mil muinasjutulist õhustikku rõhutab muinasjutuvestja – pealelugeja, kes kiiresti peategelasi tutvustab ning ka hiljem vajalikud ääremärkused ette kannab. Muinasjutuliselt mõjub ka filmi valitud õhustik, lokatsioonid, pehmed toonid, sulnis muusika, seiskuv aeg, kunstnikuhinged, armastuse koletislik ning ingellik pale. On olemas üks Unistuste Prints ja on olemas Kirgede Kuninganna. Aeg muutub  filmis teisejärguliseks, sündmused hargnevad väidetavalt mõne lühikese suvekuu jooksul, kuid tundub, et kogu selle kirgede kaskaadi äramahutamiseks oleks reaalses elus tarvis tunduvalt pikemat ajavahemikku. Kes aga sellest hoolib, lõppude lõpuks on tegemist siiski modernse muinasjutuga. Õnneks pole sellel lool mesist, õnnelikku trafaretset lõppu, see teenib filmile mitu plusspunkti juurde. „Vicky Cristina Barcelona” jutuvestja maalib vaatajale silme ette romantilise loo ühest mehest ja kolmest naisest, kes kõik otsivad elus Tõelist Armastust. Kirgede Kuninganna Maria Elena (Penelope Cruz) ütleb, et vaid kättesaamatu, täitumatu armastus saab olla romantiline ning püüab romantikat rõhutada mehe tapmiskatsega, suitsiidiplaaniga ning püssipaugutamisega. Vahelduseks võrgutab ta ära oma eksabikaasa turistist suvenaise Cristina (Scarlett Johansson) ning kummitab  endise mehe isa erootilistes unenägudes. Ta on kütkestav, lihtne, spontaanne, kaunis – ideaal, mis peab jääma kaugeks ja kättesaamatuks, selleks, et olla jätkuvalt ihaldusväärne. Vicky (Rebecca Hall) on sõitnud Barcelonasse selleks, et uurida katalaani inimesi ja nende eluviisi, see on tema uurimustöö sisu. Ta on Hispaaniasse saabudes armunud Gaudí loomingusse ja läheb härdaks alati, kui kuuleb õrna kitarrimuusikat. Tema silmad  on sumedad kui sompus suveilmad, kuid esialgu seisab ta kindlalt kahe jalaga maa peal – tema on see naine, kellest saab suvega suurim romantik ning kättesaamatu armastuse kurb printsess. Vicky on kihlatud, kuid katalaani gigolo suudab ta pea nii sassi ajada, et pärast abiellumist ei suuda ta enam täiel rinnal nautida elu, millest ta varem unistas ning mis on kindlalt käes. Tema jaoks saab Barcelonast müstiline paik, kus elab Armastus. Tema jaoks  asub see seitsme maa ja mere taga ning jääbki sinna. Cristina tahab teada saada, mida ta tahab. Selle nimel on ta valmis katsetama ja seiklema. Ta on teinud 12minutilise filmi pealkirjaga „Armastus” ja ta vihkab seda filmi. Barcelonalt ootab ta eelkõige seda, et saaks unustada viha oma filmi vastu ning saada üle järjekordsest äsja lõppenud suhtest. Seda ta ka saab. Lõpuks saab ta teada, et tegelikult teab ta täpselt  seda, mida ta ei taha. Ja seda, et ta tahab edasi otsida. Unistuste Prints Juan (Javier Bardem) sebib kõigi kolme naisega. Ilmselt viitsiks ta neid ka rohkem ette võtta ja võib-olla võtabki, kuid sellest jutuvestja vaatajale ei räägi. Igatahes meelitab ta naisi ligi nagu kärbsepaber kärbseid ning etendab paadunud romantiku rolli, kes viitsib lohutada lootusetult armunud abielunaist, poputada enesetapjast ekstsentrikut  ning hellitada ühepäevaliblikast naist, kes tahab kord üht, kord teist ja lõpuks ei tea ta isegi, mida tahab …

Meelelahutuslik komöödia Oscarile

Vicky Cristina Barcelona on kerge meelelahutus, see küll kandideerib parima komöödia vallas sel aastal Oscarile ning on juba napsanud ära parima komöödia Kuldgloobuse. Penelope Cruz pretendeerib parima naiskõrvalosatäitja  Oscarile. Komöödia vallas on ilmselt olemas siiski kümneid filme, mis sellest kergest suupistest krehvtisemad, teravamad, särtsakamad, tummisemad … Ma ei saa sinna midagi parata: kokkuvõttes on see film ikkagi üsna saba ja sarvedeta. On küll tore vaadata, näeb hea välja, kenasti pakendatud, korralikult näideldud, kõik nagu on olemas, aga midagi nagu on puudu. Kõik on nagu kuidagi liiga pehme, võiks öelda, et isegi püdel. Värvid on pastelsed  pooltoonid, naljad on vaid sellised, mis panevad muigama, kuid naerma ei aja: kõik on kuidagi turvaliselt koduperenaiselik. Viisakas. Kirg on sordiini all. Viisakas. Seks on viks ja viisakas, õigupoolest sellele ainult vihjatakse peenetundeliselt. Viisakalt. Kõik, mis juhtub, juhtub nagu kusagil kaugel, kunagi ammu, see pole film, mis poeks vaatajale kuidagi naha vahele, seda on hea turvaline vaadata. Ja sellepärast, viisakuse pärast, jääb film kahjuks  igavaks pinnavirvenduseks sellest, mis võiks olla. Loos potentsiaali ju on, kuid edasi on see antud ilma pauerita. Cruz küll püüab, kuid see püüd keeratakse lihtsalt halenaljakaks ja mittetõsiseltvõetavaks. Midagi hullu ei juhtu, kui seda filmi vaatate, kõlbab küll. Samas ei juhtu ka midagi hullu, kui see linateos vaatamata jääb. Soundtrack on hea, juba selle pärast tasub kinno minna. Kui aga otsite teravaid elamusi, kirge ja traagikat, siis on juba parem vaadata  mehhiko seebiseriaale ja nende üle naerda. „Vicky Cristina Barcelona” on nagu rikka inimese “Metsik roos” – kohitsetud ning hea maitse piires mõõdukalt tundeline.