Eesti keeles kordustrükina ilmunud Londoni Ülikooli ajalooprofessori Orlando Figese raamatut „Nataša tants“ on nimetatud eepiliseks uurimuseks Venemaa kultuurist ja inimestest. Põnevalt kirja pandud mahukas teos kujutab endast põhjalikku teejuhti kahe viimase sajandi vene kultuurilukku. Seejuures pole tegemist kuiva ja faktipurust ülerisustatud raamatuga, vaid kaasakiskuva käsitlusega, mille lehekülgedelt räägivad meiega oma teoste vahendusel elavad inimesed: kirjanikud, muusikud, kunstnikud.
Figese raamatu pealkiri viitab Lev Tolstoi „Sõjas ja rahus“ kujutatud stseenile, kus noor euroopaliku kasvatuse saanud kaunis krahvinna Nataša Rostova, kuuldes vene rahvalikku tantsu-lauluviisi „Õhtul hilja tänaval …“, hakkab vaistlikult loo rütmi tunnetades tantsima. Nii nagu Tolstoigi, sedastab teda tsiteerides Figes oma raamatu pealkirjaga, et euroopalikule kasvatusele vaatamata jäävad venelased hingesügavuses ikka venelasteks ja seda vaatamata isegi välispidiselt omandatud läänelikkuse rüüle. Sest kuskil peab ju olema peidus miski esmapilgul nähtamatu impulss: „Mis võimaldas Natašal tantsurütmi nõnda instinktiivselt tabada?“
Tähendab, on olemas midagi ürgselt venelikku-talupoeglikku, mis jääb igaveseks isegi väliselt kõige läänelikuma aristokraadi südamesoppi alles. Ning selle südamesopi olemusliku „sisuni“ püüabki raamatu autor jõuda. Figes tahab mõista, kuidas kõrgemate klasside poolt omandatud euroopaliku kultuuri ja vene talupojakultuuri erinevus võib teatud tingimustes, nagu see leidis aset 1812. aasta Napoleoni-vastase sõja päevil, liituda üheks rahvuslik-patriootlikuks puhanguks; kuidas ühe riigi piirides saavad eksisteerida koos olemuselt nii erinevad „oma“ ehk üdini „vene“ linn Moskva ja „võõras“ ehk „lääne“ tsivilisatsiooni esindav Sankt-Peterburg; miks läksid tuhanded üliõpilased „rahva sekka“ ja millega see kõik lõppes; paljus on venelased oma põhiarusaamades tatarlaste-mongolite „järglased“ jne.
Kuigi Figes ei tegele otseselt vastuse otsimisega põhiküsimusele, kas Venemaa oma olemuselt on üldse Euroopa riik või ei ole ta seda, kujuneb see paratamatult kogu raamatu keskseks taustaküsimuseks. Seejuures pole Figes oma vastuseotsingutes originaalne, kuna sisult sarnased küsimused on vaevanud ka paljusid Venemaa kultuuritegelasi. Mida tähendab olla venelane? Kas Venemaa on Euroopa või Aasia? Kas vene idee kandjaks on Moskva või Peterburi? Milline on Venemaa missioon maailmas? Kuidas mõista Venemaad kui Bütsantsi järglast? Kas Venemaal on eriline saatus? – selliseid ja sarnaseid küsimusi on esitanud enesele peaaegu kõik Venemaa loomeinimesed. Nendega koos otsib sellele küsimustereale vastust ka „Nataša tantsu“ autor, tuginedes peamiselt vene kultuuritegelaste ennast analüüsivale loomingule, nii Tsaari-, Nõukogude kui ka Välis-Venemaa aja- ja ruumipiirides.
Ajalooteaduses on Venemaa mineviku „mõistatusliku“ alge juurde pöördutud korduvalt ning pakutud võimalike vastusevariantidena erinevaid kontseptuaalseid lähenemisi, kusjuures ühe võimaliku lahendusena nähakse Venemaas just nimelt erilise saatusega ja seega ka kultuurilooga euraasialikku moodustist. Geopoliitilisest asukohast tulenevat omapära (tohutud vahemaad ning suhteliselt karm kliima) toonitavate ajaloolaste arvates erineb Venemaa minevik ja areng ainuüksi seetõttu põhimõtteliselt Lääne-Euroopa omast. Selle vaatenurga esindajate arvates katkestas Venemaa loomupärase ning Bütsantsi pärandist tuleneva arengutee alles Peeter I, kelle jõuga läbiviidud reformid ja sunniviisiline orientatsioon läände viisid lõpptulemusena riigi oma loomulikult arenguteelt kõrvale. Vähe sellest: on autoreid, kes on veendunud, et oma läänt jäljendavate reformidega määras tsaar Venemaa paratamatult teisejärgulisse rolli – Venemaast sai lääne sabas sörkija.
Venemaa kahe alge, Euroopa ja Aasia vahekorda on käsitletud erinevates märgisüsteemides. Näiteks võttes aluseks pika perioodi jooksul kujunenud metsa ja stepi suhte, jagas üks väljapaistvamaid euraasianistide esindajaid G. Vernadski (1887–1973) 1917. aasta revolutsioonipöörde eelse Venemaa ajaloo viieks ajalõiguks. Neist esimest iseloomustas püüd steppi ja metsa ühendada. See ajajärk algas ammu enne slaavlaste jõudmist oma hilisemasse elupaika ja lõppes vürst Svjatoslavi surmaga 972. aastal. Teisel perioodil side metsa ja stepi vahel katkes ja algas nendevaheline võitlus – see ajalõik kestis X sajandi lõpust XIII sajandi keskpaigani. Järgnesid sajandid, mil mets jäi stepile alla. See ajajärk hõlmas aastaid 1238–1452. Neljandal perioodil (1452–1696) kulges protsess Venemaal aga vastupidises suunas: mets saavutas jälle stepi üle võidu. Viiendat ajajärku, mis hõlmas aastaid 1696–1917 iseloomustab taas metsa ja stepi ühinemine, mille tulemusel leidis aset Venemaa laienemine peaaegu Euraasia looduslike piirideni.
Paljude ajaloolaste arvates ongi Venemaa ajalugu võimalik mõista vaid kui ääretul territooriumil elanud paiksete slaavlaste ja rändavate nomaadide loodud tervikut, millele lisanduvad bütsantslik alge ning tatari-mongoli mõjutused. Sellest järeldub, et Venemaa ja Euroopa ajalool, nagu ka nende kultuuril on vähe ühist. Kõik Venemaal toimunu on tingitud Venemaast enesest. Seega on ka Venemaa ajalooline saatus ainulaadne ja tema kultuurilugu unikaalne. Kas selline väide on ikkagi lõpuni vettpidav, sellele püüabki anda vastuse „Nataša tants“.
Erinevalt valdavast osast lääne lugejatest pole Figese kultuurilooline Venemaa eestlastele täiesti tundmatu maa. Meie piiririigi staatusest tulenevalt on Venemaa meile üheaegselt nii geograafiliselt lähedane kui ka tsivilisatsiooniliselt kauge. Seda enam on meil põhjust Venemaa kultuurilugu tunda ning Figese teos annab selleks hea võimaluse.
Ning veel: ajalooraamatute sõnumlikkus võib ulatuda kaugele üle teoses käsitletud aja- ja ruumipiire. See tõdemus kehtib ka Figese raamatu kohta. Kuigi selle leheküljed ei ütle meile otseselt midagi tänapäeva Venemaa kohta, annab raamat piisavalt palju aimu sellest, millised hoovused Venemaa mõttelaadi ja toimimist juhivad.