Kuidas ja kellele mõeldes on koostatud aastaraamatuid?
Aastaraamatud jagunevad kahte alarühma. Osa on akadeemilisemad, koosnevad peamiselt teadusartiklitest, mis on koostatud Eduard Tubinale pühendatud sümpoosionide ingliskeelsete materjalide põhjal. Teised on eestikeelsed ja peavad silmas ehk laiemat lugejaskonda: sinna on koondatud ajaloolist materjali, näiteks varasemate, kuid raskesti kättesaadavate kirjutiste uustrükke – siin võiks nimetada Herbert Connori artiklit “Eduard Tubin – eestlane, rootslane, kosmopoliit” ja Olav Rootsi ülevaateartikleid –, aga samuti näiteks varem avaldamata intervjuusid, mis ei ole tihe teaduslik ega ka ajakirjanduslik tekst, ent kus tuleb jutu seest siiski välja huvitavaid tõiku Tubina elust ja tema tõekspidamistest. Nii et ühingu aastaraamatu auditoorium võiks olla mitmekesine, aga tuleb tunnistada, et selle raamatu levitamisega kõik veel päris hästi ei ole – loodame, et ühingu uuendatud kodulehekülg aitab edaspidi raamatute levikule kaasa.
Kuidas on üldse mõeldav, et ühing algatas ja tahab ellu viia Tubina kogutud teoste väljaandmise, mis eeldab suurt ja kulukat tööd paljudeks aastateks?
Eduard Tubina Ühing tajub endale võetud vastutust, nii sisulist kui ka majanduslikku. Tõsi, ühingu majanduslik seis on seni olnud suhteliselt kindel, kuna „Kogutud teoste” rahastamine Eesti riigi poolt algas enne, kui ilmus I köide. Aga nüüd, mil on reaalselt ilmunud kaks köidet ja järgmised kaks (klaveriteoste II köide ning VII ja VII sümfoonia I seeriast) on peaaegu trükivalmis, oleme tõesti silmitsi probleemiga, et ei suuda praeguses olukorras täita Gehrmans Musikförlag AB tingimust avaldada kaks köidet aastas. See, et riik on kultuuriministeeriumi kaudu meid juba aastaid finantseerinud 300 000 krooniga aastas, on akadeemilise projekti regulaarsel finantseerimisel Eesti tingimustes muidugi märkimisväärne summa ja näitab, et kultuuripoliitiliselt on seda projekti peetud oluliseks. Samas, rahvusvahelises mastaabis, võrreldes sellega, kuidas Sibeliuse, Carl Nielseni või paljude saksa heliloojate kogutud teoseid välja antakse, siis on need summad ja võimalused täiesti võrreldamatud. Siiski elame tänu heale eeltööle 2009. aasta üle – üks köide on ilmunud ja teise saame tänavu kindlasti veel üllitada –, aga 2010 jõuab küll kätte olukord, kus sama finntseerimismahu juures tuleb piir ette. Üksnes trükikulud on 100 000 krooni köite kohta ja loomulikult ei saa akadeemilise väljaande ettevalmistamine koosneda ainult trükikuludest, paratamatult nõuavad oma osa teaduslik uurimistöö, tehniline toimetamine ja korralduslik pool.
Palun tutvusta „Kogutud teoste” trükisooja köidet, mille ettevalmistamisel tekstide toimetaja ja konsultandina oled osalenud.
Tubina „Kogutud teosed” on jagatud seitsmesse seeriasse žanrite kaupa. Esimesena ilmus üks köide IV seeriast ehk klaveriteoste hulgast (toimetaja Vardo Rumessen) ja nüüd V köide I seeriast „Sümfooniad ja teised orkestriteosed”: sümfooniad IX, X ja I osa lõpetamata XI sümfooniast. Esimese seeriaga alustamist pidasime eriti oluliseks seetõttu, et Tubin on nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tuntud eelkõige kui sümfoonik ja loomulikult on ka teoste ettetellimist vormistades sobiv esitleda Tubinat kui sümfoonikut. Võib tunduda, et alustame valest otsast, aga „Kogutud teoste” valmimisjärjekord ei järgi kronoloogilist printsiipi, vaid seda, millised köited on toimetajatel valminud ja milliseid köiteid on toimetuskolleegium pidanud esmatähtsaks. Ühtki nimetatud sümfooniatest ei ole varem trükitud, nii et selles mõttes on valik igati põhjendatud. Samas oli nende sümfooniatega teaduslikku laadi toimetamisprobleeme suhteliselt vähem kui olnuks näiteks II või II sümfooniaga ja seega materjali ettevalmistamine trükiks mõnevõrra kergem. Selle köite valmimine on rahvusvahelise koostöö ilmekas näide: selle toimetaja on Kanada muusikateadlane Edward Jurkowski, kes on pikki aastaid tundnud huvi Skandinaavia maade muusika vastu. Tutvusin temaga ühel Sibeliuse konverentsil, seal selgus, et ta tunneb päris hästi ka Tubina loomingut. Järgnesid mõned töised kontaktid ja tema külaskäik Tubina 100. sünniaastapäevale pühendatud üritustele ja konverentsile 2005. aastal. Eelmises, VII aastaraamatus ilmus tema analüütiline artikkel Tubina sümfooniatest ja Jurkowski oli väga huvitatud ka osalemisest „Kogutud teoste” projektis. Tahaksin ära nimetada ka teisi selle köite kallal töötanud inimesi. Lisaks toimetajale töötasid nooditekstiga korrektorina Enn Kivinurm ja Kerri Kotta – noodiväljaande kvaliteedi põhinäitajaid on ikkagi see, kas ja kui palju seal vigu sees on. Kuigi me sisuliselt alles õpime akadeemilise väljaande koostamist, üritame hoida kvaliteedi latti nii kõrgel kui võimalik ja kaasata nooditeksti kontrolli rohkem pädevaid inimesi. Nii on väljaannet konsulteerinud toimetuskolleegiumi liige dirigent Paul Mägi ja muidugi on seda nooditeksti vaadanud kogu kolleegium eesotsas Vardo Rumesseniga.
Kas formaadi ja akadeemilise väljaande printsiipide kujundamine on läinud valutult?
Selle väljaande oma näo ja toimetamise põhimõtete väljakujundamisel oli ka palju vaidlusi, näiteks teemal, kui akadeemiline see väljaanne peaks olema ja keda adressaatidena silmas pidada. Kindlasti ei ole meile jõukohane teha Tubina teostest mitu väljaannet, seega peame tegema ühe, mis täidab võimalikult paljusid eesmärke. Oleme eessõnas sõnastanud, et meie eesmärk on koostada noodiväljaanne, mis peab silmas nii interpreetide kui ka uurijate vajadusi. Põhieesmärk ongi anda välja noodid, mis on usaldusväärsed nii uurijale kui interpreedile. Seetõttu on väljaandele eelnenud põhjalik uurimistöö, allikate võrdlemine jne. Põhimõtteliselt oleme kokku leppinud, et anname välja Tubina autoriteksti toimetajapoolsete interpretatsiooniliste lisandusteta. Kui viimased on hädavajalikud, siis on need muust nooditekstist tüpograafiliselt eraldatud.
Siiski teeb meie olukorra suhteliselt keerukaks ka see, et meie peamine koostööpartner Gehrmans Musikförlag on suhteliselt väike kirjastus, kellel samuti ei ole akadeemiliste kogutud teoste väljaandmise kogemust. Selles mõttes tuleb meil vahel ka jalgratast leiutada, oleme aga üritanud leida ka võimalusi, kuidas olla suurtest tegijatest operatiivsemad ja mobiilsemad ning raha kokku hoida. Näiteks ähvardab mõnegi köite kommentaaride osa minna väga mahukaks ja et mitte seda suhteliselt kallist trükist suure tekstiosaga koormata, oleme otsustanud noodiallikaid detailselt võrdlevad kommentaarid viia Internetti ühingu kodulehele. Nii et selliseid kompromisse oleme teinud, küll lootuses, et väljaande üldkvaliteet selle all ei kannata.
Universal Edition tegi ju hiljuti Internetis kättesaadavaks Arvo Pärdi Neljanda sümfoonia …
On meilegi öeldud, et milleks need luksuslikud köited, pange need sümfooniad lihtsalt Internetti, kust iga huviline võib need välja printida. Kui vaadata ringi maailma muusikaraamatukogudes, siis nii-öelda käibenoodid on ühtedes riiulites ja kogutud teosed – alates Orlando di Lassost ja Johann Sebastian Bachist Sibeliuse ja Niels Gadeni – omaette seinas, mis on nagu autahvel. Sinna saamine tähendab, et see riik ja väljaandja peavad heliloojat eriti oluliseks. Teatud mõttes on see märgilise tähendusega, et Tubina sinised köited oleksid seal nende teiste kõrval. Ja ühingu üks eesmärke ongi Tubina viimine maailma suurte heliloojate ritta. Viibisin mõni aasta tagasi Kopenhaagenis seminaril, kus olid esindatud Põhjamaade kogutud teoste väljaandjad, ja sain seal muu hulgas teada, kuidas sai alguse Carl Nielseni kogutud teoste väljaandmine. Nimelt tundnud Baieri Riigiooper Münchenis huvi tuua lavale Nielseni ooper „Maskeraad”, mis olnuks Taanile suur kultuuripoliitiline võit. Aga kui noodimaterjal teatrisse kohale
jõudis, keeldusid orkester ja dirigent sellega töötamast. Kui projekt kukkuski korrektse noodimaterjali puudumise tõttu ära, siis olid Taani kultuuriminister ja muud tähtsad isikud sellest niivõrd šokeeritud, et aasta jooksul leiti vajalikud miljonid ja moodustati muusikateadlastest enam-vähem käsu korras toimetuskolleegium ülesandega kogutud teosed ette valmistada. Ma usun, et väikeriigile – ka Taani peab end väikeriigiks – on see ainus viis end kultuurimaailmas nähtavaks teha ja kehtestada.
Kas need esimesed sammud juba annavad selleks lootust?
Huvi on olemas, aga tunnistagem, et mitte väga suur. Ilmselt oli kirjastuski seni natuke äraootaval positsioonil, kas ühing ja kolleegium on üldse võimelised seda projekti ellu viima. Nüüd on see veendumus usutavasti olemas ja õige ettetellimiste kampaania alles saab alguse – kirjastus valmistas meiega koostöös äsja ette 1000 eksemplari ettetellimislehte. Loodame, et põhiliseks sihtgrupiks saavad muusikakõrgkoolide ja orkestrite raamatukogud, kes ongi seda laadi väljaannete tellijad.
Üles kirjutanud Tiina Mattisen