Kultuuriinimesed ootavad kannatlikult, millal nende probleemidega tegeletakse: pandeemia piirangud ja publiku vähesus, üldine elukalliduse kasv, mis sööb ära naeruväärse palgatõusu, inflatsioon ja elektri hinna hüppeline tõus, mis viivad kultuuriasutuste eelarve tasakaalust välja … Seni ei paista kedagi huvitavat, aga kultuuriminister vajab muidugi kohanemisaega.

Kultuuriinimestele oleks hädasti tarvis kindlust, et keegi nende eest seisab ja raskel ajal kaasa mõtleb, heal juhul ka tulevikku vaatavate ideede ja plaanidega kaasa läheb. Praegu võib aga valitsuse tragikoomilisi tõmblusi jälgides mõtiskleda, kas on tõesti võimalik, et saame sel aastal neljandagi kultuuriministri, praeguse kompetentsist täiesti sõltumata. Ebareaalne? Enam ei teagi.

Ometi ei saa öelda, et kultuurivaldkond oleks praegu kõigist kõige suurem kannataja. Olukord on kahtlemata sitt, kuid keegi ei tea, kas see ka meie tulevikku väetab.

Mida kuuleme teistest sektoritest? Eesti üks suuremaid idufirmasid (ükssarvik!) mõtleb, kas rajada uus peakontor Eestisse või kolida mõnesse (teise) Ida-Euroopa riiki. Valitsus ei liiguta lillegi, et suurt ettevõtet siin hoida ega tarka majandust soodustada. Idusektori panust ei mõisteta: kui praegu töötab Eesti tehnoloogiafirmades umbes 1% töötajaid, siis 2030. aastal arvatakse see olevat umbes 30%.

Restoraniomanikud teatavad üksteise järel, et on äri sulgenud või on sunnitud seda tegema. Kuigi ühiskond on justkui lahti, on näiteks ettevõtte Oko Restoranid käive 2019. aastaga võrreldes piirangute tõttu kukkunud umbes 20–30% ja seetõttu tegutsetakse pidevas kahjumis. Suhtlus riigiga muidugi lappab.

Tuleva aasta riigieelarvet ei kavatseta põhimõtteliselt muuta, ehkki terve sügise on uudistes pasundatud suure energiahinna ja koguni senise 13 aasta kiireima inflatsiooni mõjust eri sektorite toimetulekule. Tekib küsimus, milline sektor on valitsusega rahul ja tunneb, et teda kuulatakse, et saadakse aru. Mitte ajada segamini sellega, et antakse kõik, mida soovitakse.

Kahjuks meenub, et juba 2015. aastal väljendas Taavi Rõivase majandusnõunikuna töötanud Ruta Arumäe, et kunagi end ettevõtlussõbralikuna näidanud Reformierakond laseb vana rasva peal liugu: vähe sellest, et ajakohast plaani ei ole, ei võeta ka spetsialiste kuulda. Riigi majanduspoliitikat juhitakse Exceli tabelitega, liites kokku vaid kulusid ja tulusid ning mitte keegi ei analüüsi nende sammude tagajärgi, lausus Arumäe toona. Nii on see praegugi ja (enese)analüüsi võlu ei ole neile vahepeal opositsioonis jalga puhates kohale jõudnud. Kriisis annab see eriti tunda.

Endiselt valitsus- ja erakonna­juhilt Andrus Ansipilt, Reformierakonna asutajaliikmelt tuli oh kui ootamatu pauk: ta heidab peaminister Kaja Kallasele ette koroonakriisiga mitte hakkama saamist, otsustamatust, kehva kommunikatsiooni, debati vähesust erakonnas ning empaatiavõime puudumist ettevõtja vastu (sic!) – ja ta ei kavatsegi oma kriitikat tagasi võtta. „Mind häirib väga see hoiak, mille järgi kriisidesse, antud juhul nakatumise maailmameistriks satume kuidagi iseenesest ja väljume kriisidest valitsuse hiilgaval juhtimisel,“ pahandab Ansip (ERR 15. XI).

Ajal, kui Keskerakond vahetab järjest ministreid (kultuuriministri järel on lõpuks tulnud ka uus kesk­konnaminister), on valus vaadata, kuidas juhtiv valitsuserakond keeldub iga­sugusest eneserefleksioonist ning vastab Ansipi kriitikale süüdistustega. Erakond on oma esimehe kaitsmisega nii hõivatud, et ainult Liina Kersna on taibanud öelda, et Ansipi sõnadest saab ka midagi õppida. Kõik teised on välja saatnud solvunud signaale ning torganud, et Ansip ei ole Eesti asjadega üldse kursis.

Kui sellele lisada, et oleme juba mõnda aega elanud valimistrallis ja nii jätkub veel poolteist aastat, siis see tähendabki stagnatsiooni. Kuid kriisi­ajal võib tardumus kaasa tuua märkimisväärse tagasimineku.